Kriminaal-paranoilise alatooniga sissekanne

Täna olid Ida-Saaremaa ja Muhu vallutanud kari pätte, kaabakaid, joodikuid ja liiderdajaid ja paar prominenti ka. See on ainus seletus sellele, miks marsuudil Liiva-Orissaare kohtasime KUUTE politseiautot (ja ei see, pole miljon-triljon stiilis liialdus. Mul on tunnistajaid. Kui mind ei usu, küsige Laisikult). Kolm neist oli era- ja kolm politseivärvides. Mida nad seal täpselt tegid, seda ei tea keegi, aga ilmselt oli kõrgendatud valmisolek tingitud sellest, et saartel liiguvad kuulsad telestaarid (loe mina) ja muidu prominantsed tegelased (Laisik siis). Sellistel on ikka palju vaenalsi. Seekord läks aga õnneks. Politsei eskortis meid ilusasti ohutult kohale. Tõesti, vahepeal moodustus selline meeldiv autode kolonn: politseiauto, Laisik, mina ja jälle politseinik. Peen värk, mis ma kostan.

Linna jõudes sattusime aga peale kurikaeltele, kes otse minu teele püünist kaevasid. Selleks hetkeks kui me nende tegevuse avastasime olid nad juba päris suure augu kaevanud, nagu tahaks nad mõnda suurt elukat (nt maailmaparandajat või elevantsi) lõksu püüda. Õhtul kui ma pimedas kodu poole jalutasin, siis avastasin, et auk oli kinni aetud, aga ma kahtlustan, et see oli kaetud vaid õrnade oksakeste ja lehepuruga. Peale astudes oleks ma ilmselt lõksu langenud. Haa, aga ma kavaldasin nad üle, hiilisin ringiga!!!

Nüüd istun siin ja värisen. Ei teagi kas julgen homme kodust välja minna, kõikjal ähvardavad mind ohud ja vaenlased...

Tööpakkumine

Otsin vabatahtlikke, kes tuleks ja minu eest kartulid ära kooriks. Ja kuna ma juba ühe leidsin, kes nõustub minu eest kartulid ära praadima, siis võiks kartulikoorija sel ajal näiteks minu toa ära koristada.

Ja mida min sel ajal teeks?
Puhkaks ja mängiks loomulikult.

Fotoreportaaž

Saage tuttavaks, see on Sadolini transamees van der Dünn. või Tünts nagu sõbrad teda kutsuvad. Tünts armastab maasikamoosi. Vaarikamoos ajab kehvadel aegadel kah asja ära.
Ja vaadake kui uhke profiil tal on. Lõuaga ja puha. Tõsi, pisut madalalaubaline ta ju on, aga see-eest on tal süda õige koha peal. Südame õige koht olevat vanarahva jutu järgi saapasääres.
Nüüd on õige koht kiituste jagamiseks teemal, oi Pille, kui osav sa oled :D

Lumetaat

Eile kui ma olin oma asutuse lukku keeranud ja uksevõtme katki murdnud läksin siis ilusat elektrivaba ilma nautimas. Hulkusime mööda lumiseid metsi. Mps tegi igast lumekuhjakesest pilti, mina andsin endast parima, et tema pilte ära rikkuda (üritasin niimoodi salaja pildiservale jääda). Nii palju lund... Ma ei pidanud kiustausele vastu ja ehitasin ühe lumetaadi. Mulle lihtsalt kohutavalt meeldib lumememmi ja -taate ehitada. Mäletate, kaks aastat tagasi tegin ma ka ühe. Härra Lumi jättis toona sügava jälje mu ellu ja sai väga südamelähedaseks. Seekordse lumeskulptuuri nimeks sai "Sadolini transamees van der Dünn on lõunapausil moosiga maiustanud". Tubli töölisklassi esindaja veidi uhkustav nimi tulebsellest, et ta on tündri kujuga. See tuleb omakorda sellest, et kuna lumi eriti ei tahtnud kokku hakata, kasutasin ma vihmaveetünni lumemehe keha vormimiseks. Panen siia pildi ka van der Dünnist, kui mul õnnestub Mpsi käest mõni pilt kätte saada.
Teate mis, kui vähegi annaks, siis organiseeriks ma tänaseks ka väikese elektrikatkestuse. Õues on lihtsalt muinasjutuliselt kaunis ilm. Läheks hulguks veel mööda soid ja rabu*. See udu ja päike ja lumi ja ahh, kui ilus...

* jep, sõna raba mitmuse osastava käände lühike vorm on ju ikka rabu... Kui ma väike olin ja metsavendade laulu laulsin, siis minu jaoks asendusid sõnad: "nüüd hulgun mööda soid ja radu" ikka mööda soid ja rabu hulkumisega. Loogiline ju.

Romantiline elektrikatkestus

Eile kella seitsme paiku lahkus meie hulgast hr. Elekter. (RIP) Ja siiamaani pole ta tagasi tulnud. Iseenesest on elektrikatkestused mulle alati meeldinud. Kas pole tore, istuda küünlavalgel ja juttu rääkida (sest midagi muud ju teha pole). Juba lapsest saati on elektrikatkestustes minu jaoks midagi põnevat ja müstilist. Eilne elektrikatkestus oli kohe eriti tore ja müstiline.
Küünlavalguses hõõgveini rüübata ja kitarre saatel armastuslaule laulda....On ju romantiline! Hõõgveini saime hõõguma tänu minu priimusele. Hea asi ikkagi.

Elektrikatkestustel on muidugi ka vähem romantiline pool - vett pole. Ja kütet pole. Ja poed on kinni (pool muhumaad on elektriga nii et mõni väikepood on lahti, aga kaardiga ikka maksta ei saa ja sularaha ka ju pole). Telefonid ei levi. Tööd ka pole. Mina igastahes panin oma asutuse ilusa ilma puhul kinni.
Näis millal suudetakse taastada vana hea elurütm.

Lõputiitrid

Täna hommikul ei saanud ma kuidagi voodist üles. Seal oli nii mõnus ja soe ja hea ja unenägu oli ka päris põnev ning huvitav. No kuidagi ei tahtnud üles tõusta.
"Ma natuke veel vaatan seda unenägu. Ainult natukene," üritasin ma oma kohusetundlikku sisemist mina veenda. "Las ma vaatan vähemalt selle unenäogi lõpuni."

Ja kujutage ette, milliseid julmi võtteid minu alateadvus (või kes iganes see ka unenägude eest ei vastutaks) ette võttis, et mind voodist välja ajada?
Ta lõpetas unenäo ära. Aga mitte lihtsalt, vaid nii nagu filmid tihti lõppevad. Pilt liikus üles vasakule nurka ja mustal taustal hakkasid jooksma lõputiitrid. Enam selgemat vihjet ei saagi anda, et unenägu läbi on. Ma olin äärmiselt üllatunud. Minu unenäod on küll tihti väga filmilikult üles ehitatud, aga lõputiitreid pole küll kunagi näidatud. Suurest üllatusest ei taibanud ma muidugi tiitreid lugeda, ehk oleks unenägude režisööri teada saanud. No et kes vastutab nende jaburduste eest, mida ma öösiti näen.

Hea ajastus

Eile sai Millile uued talvesaapad alla pandud. Täna hommikul aknast välja vaaadates - oh kuis kõik on imelik, maa on täis kui valget vatti, kask on härmas habemik. Hea ajastus. Ainult et harjakest, kraabitsakest ja kindakesi pole ma endale veel muretsenud. Õnneks oli Mps lahkelt nõus mulle enda omi laenama.
Aga ilmamuutus on toimunud hirmus kiiresti. Alles paar päeva tagasi oli selline hirmus tuul ja torm, et oi oi oi. Õhtul töölt koju sõites oli väinatammil selline tunne, et mitte auto vaid tuulelohega sõidan. Tuul tahtis hirmsasti autot lendu viia. Õnneks olin ma mõned telliskivid pagasiruumi pannud, nii et päris õhku ei tõusnud. Täna oleks aga võinud vabalt ka suusatades tööle tulla. Või uiskudega. Olekski ehk tulnud, aga Millil on hirmus suur jalg (jah, isegi suurem kui mul) talle on väga raske õige suurusega suusasaapaid saada...

Hallpead austa

Jäin vist ellu. Aga vaimsete kahjustuste määra ei oska veel hinnata.
Täitsa tunnen kuidas uus ports halli juuksekarva mu pähe tekkis. Ärge siis imestage kui ma teile varsti vastu jalutan hallid lokid lehvimas.

Tänaseks päevaks on keegi endale kolm koosolekut korraldanud. Lisaks homse jaoks materjalide ettevalmistamine. Ja uskuge mind, kaks kolmest koosolekust on kõige hirmsamad mida üldse oodata võib. Kui ma tänase päeva üle elan, siis elan kõik üle. Või ka mitte.

100 ramatut, mida peab lugema

Vennaraas oli oma blogisse pannud nimekirja USA programmis “The Big Read” välja pandud 100 raamatu nimekirja. Keskmine ameeriklane olevat neist lugenud vaid kuut. Ülesanne on märkida ära raamatud, mida oled lugenud/on pooleli.

1. Jane Austen “Uhkus ja eelarvamus”
2. J.R.R. Tolkieni Sõrmuste isanda triloogia
3. Charlotte Brontë “Jane Eyre”
4. J.K. Rowlingi Harry Potteri raamatud
5. Harper Lee “Tappa laulurästast”
6. Piibel
7. Emily Brontë “Vihurimäe”
8. George Orwell “1984″
9. Philip Pullman “Tema tumedad ained”
10. Charles Dickens “Suured lootused”
11. Louisa M Alcott “Väikesed naised”
12. Thomas Hardy “D’Urbervillide Tess”
13. Joseph Heller “Catch 22″
14. William Shakespeare’i kogutud teosed (osaliselt olen lugenud, aga mitte äbi)
15. Daphne Du Maurier “Rebecca”
16. J.R.R. Tolkien “Kääbik”
17. Sebastian Faulks “Linnulaul”
18. J.D. Salinger “Kuristik rukkis”
19. Audrey Niffenegger “Ajaränduri naine”
20. George Eliot “Middlemarch”
21. Margaret Mitchell “Tuulest viidud”
22. F. Scott Fitzgerald “Suur Gatsby”
23. Charles Dickens “Bleak House”
24. Lev Tolstoi “Sõda ja rahu”

25. Douglas Adams “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas”‘
26. Evelyn Waugh “Tagasi Bridesheadi”
27.Fjodor Dostojevski “Kuritöö ja karistus" - ma lugesin Idiooti :)
28. John Steinbeck “Vihakobarad”
29. Lewis Carroll “Alice imedemaal”
30. Kenneth Grahame “Tuul pajuokstes”
31. Lev Tolstoi “Anna Karenina”
32. Charles Dickens “David Copperfield”
33. C.S. Lewise Narnia kroonikad
34. Jane Austen “Emma”
35. Jane Austen “Veenmine”
36. C.S. Lewis “Lõvi, nõid ja riidekapp”
37. Khaled Hosseini “The Kite Runner”
38. Louis De Bernieres “Kapten Corelli mandoliin”
39. Arthur Golden “Geiša memuaarid”
40. A.A. Milne “Karupoeg Puhh”
41. George Orwell “Loomade farm”
42. Dan Brown “Da Vinci kood”
43. Gabriel Garcia Marquez “Sada aastat üksildust”
44. John Irving “A Prayer for Owen Meaney”
45. Wilkie Collins “Naine valges”
46. L.M. Montgomery “Roheliste viilkatuste Anne”
47. Thomas Hardy “Far From The Madding Crowd”
48. Margaret Atwood “Teenijanna lugu”
49. William Golding “Kärbeste jumal”
50. Ian McEwan “Lepitus”
51. Yann Martel “Life of Pi”
52. Frank Herbert “Düün” - ei ole lugenud, aga sellepõhjalist arvutimängu olen kaugesm inevikus nõrkemiseni mänginud :)
53. Stella Gibbons “Cold Comfort Farm”
54. Jane Austen “Mõistus ja tunded”
55. Vikram Seth “A Suitable Boy”
56. Carlos Ruiz Zafon “Tuule vari”
57. Charles Dickens “Jutustus kahest linnast”
58. Aldous Huxley “Hea uus ilm”
59. Mark Haddon “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”
60. Gabriel Garcia Marquez “Armastus koolera ajal”
61. John Steinbeck “Hiirtest ja inimestest”
62. Vladimir Nabokov “Lolita”
63. Donna Tartt “Salajane ajalugu”
64. Alice Sebold “Minu armsad luud”
65. Alexandre Dumas “Krahv Monte Cristo”
66. Jack Kerouac “Teel”
67. Thomas Hardy “Jude the Obscure”
68. Helen Fielding “Bridget Jonesi päevik”
69. Salman Rushdie “Midnight’s Children”
70. Herman Melville “Moby Dick”
71. Charles Dickens “Oliver Twist”
72. Bram Stoker “Dracula”
73. Frances Hodgson Burnett “Salaaed”
74. Bill Bryson “Notes From A Small Island”
75. James Joyce “Ulysses”
76. Sylvia Plath “Klaaskuppel”
77. Arthur Ransome “Swallows and Amazons”
78. Emile Zola “Söekaevurid”
79. William Makepeace Thackeray “Edevuse laat”
80. A.S. Byatt “Possession”
81. Charles Dickens “Jõululaul”
82. David Mitchell “Pilveatlas”
83. Alice Walker “The Color Purple”
84. Kazuo Ishiguro “Päeva riismed”
85. Gustave Flaubert “Madame Bovary”
86. Rohinton Mistry “A Fine Balance”
87. E.B. White “Charlotte koob võrku”
88. Mitch Albom “Viis inimest, keda kohtad taevas”
89. Sir Arthur Conan Doyle’i Sherlock Holmesi lood
90. Enid Blyton “The Faraway Tree Collection”
91. Joseph Conrad “Pimeduse süda”
92. Antoine de Saint-Exupery “Väike prints”
93. Iain Banks “Herilasevabrik”
94. Richard Adams “Watership Down”
95. John Kennedy Toole “A Confederacy of Dunces”
96. Nevil Shute “A Town Like Alice”
97. Alexandre Dumas “Kolm musketäri”
98. William Shakespeare “Hamlet”
99. Roald Dahl “Charlie ja šokolaadivabrik”
100. Victor Hugo “Hüljatud” - ma vist päris lõpule ei jõudnud, aga võibolla jõudsin kah..

Hmm, 30 sajast pole isegi mitte kõige halvem tulemus. Kuigi jah, viimasel ajal olen kuidagi vähem lugenud (kauges nooruses ma suurt muud ei teinud, nüüd ma teen süüa ka) ja minu lugemisvara on kuidagi ühekülgne - olen spetsialiseerunud fantastika valda kalduvatele raamatutele. Ma ei leia, et ma tahaks lugeda inimeste keerulistest ja õnnetutest eludest ja dragöödiatest. Seda võin ma igapäev ringi vaadates ka näha. Mulle meeldib selline pisut muinasjutulisem lugemismaterjal.

Edit: 29. Selgub, et kohustuslikust kirjandusest on palju möödas. Ajan juba klassikud segamini. Häbiväärne lugu.

põrra-põrra (ehk pisut bussiromantikat)

"Noh kas teeme veel ühe ringi?" hõikas bussijuht eile hommikul kui buss oli Tallinnas, enamus rahvast juba maha läinud ainult mina (ja üks meesterahvas tagumises pingis) ikka veel hambad laiali magasime. See on see öine bussisõit.

Tallinnast tagasi tulin ma aga hoopis rongiga. Vähemalt selline tunne oli küll. Minu taga istus mingisugune meesterahvas, kes umbes iga poole minuti tagant tegi tšš-tšš-tšš-tššššš. Tal psitstid üldse äravushäired olevat. kõikseaeg ta niheles, kui ta parasjagu rongi ei matkinud, siis ta köhatas, ümises midagi, pomises omaette, tegi muid kirjeldamatuid häälitsusi ja kõike seda kroonis jälle juba tuttav tšš-tšš-tšš-tššššš.
Meenus Tätte räägitud lugu põrra-põrrast.

värsked sinikad

Eile vaatasin sinikaid oma põlvedel ja imestasin, et kust need sinna tekkinud on. Polnud ma oma arust ammu kukkunud ega muul moel end vigastanud. Kui ma homme oma põlvi vaatan (vähemalt kord päevas tuleb ju imetleda selliseid olulisi kehaosi) siis ma tean kohe kindlasti miks seal seekord palju suuremad ja uhkemad sinikad on.

Hulkusin hommikul mööda päälinna ringi ja lõin aega surnuks, aga aeg va häbematu lõi vastu. Sellise hooga lõi, et ma lendasin siruli porilompi. Ai ai ai.

Laske sisse mardisandid...

Kui sa oled kunagi pöidlaküüdiga reisinud, siis võtad sa ka ise hääletajaid peale. Samamoodi lasevad need, kes on kunagi ise Marti jooksnud, kõik mardisandid ilusasti uksest sisse.

Mina olen alati mardi/kadripäeva armastanud. Oma varasest lapsepõlvest kuni hilise lapsepõlveni käisin ma ikka igal aastal marti ja kadrit jooksmas. Oleks veel mõni päev olnud kus võib kommi lunimas käia, küll ma oleks sel päeval ka välja läinud. Minu meelest oli see nii põnev. Kostüümide selga panemine ja siis hämaras õues arutlemine, et kes võiks sisse lasta ja kes võiks kommi anda. Ja kõige olulisem osa - saagi jagamine!

Nüüd ma olen juba vana ja marti enam ei jookse. Viimased kolm aastat pole enam jooksnud. Aga kommi ostan ikka. Ja kui kuulen marte lähenemas, siis ei keera ust lukku ega kustuta tulesid, tehes nägu nagu mind poleks kodus. Nii jääksid küll kommid mulle, aga samas, mul on ka elukestev dieet...

Ja nii juhtuski, et eile kaks mardihakatist kõvasti vastu ust prõmmisid ja laulsid, et neid ikka sisse lastaks. Loomulikult lasin. Vanade heade aegade meenutuseks. Olid kaks väikest suurte seljakottidega poissi. Pisukese pettumuse nad ju valmistasid. Lugesid küll kenasti luuletusi, aga häbematul kombel vihikust maha. Mõistatused olid neil ka vihikusse kirjutatud. Meie omal ajal, kui rohi oli rohelisem ja kommid magusamad, õppisime laulud ikka pähe....

igastahes palju häid mälestusi

mardilaupäevaga seoses on mul üldse uskumault palju häid mälestusi...

Ja õnne on mul ka nüüd jalaga segada. Karjaõnne ja muud säärast. Läheb tarvis

Udu

Udu ujub üle maa
liugu lasta veel ei saa.

Eile sõitsin ma pimesi linnast koju. Esiteks oli lihtsal pime (sest oli öö). Teiseks oli aga nii paks udu, et mitte kui midagi kohe näha polnud. Autotulede valgel nägin ma mõne haleda meetri kaugusele ja edasi oli paks valge müür. ei julenud rohkem gaasi anda, kartsin, et põrutan vastu müüri.

Kuidas ma siis koju jõudsin?

No eks ma mälu järgi suuresti sõitsin. Ja lootsin, et mõni loll loom teele ei eksi.
Kusjuures täna hommikul oli jälle udu, aga kuna väljas oli väheke valgem, siis jõudsin ka ilusasti tööle. Kuigi see väinatamm on mul tõesti nii peas, et võiks ka silmad kinni sõita. Isegi tuttavate vastusõitjate tervitamiseks poleks vaja silma lahti teha. Ma ju tean kus nad mulle vastu tulevad.
Oo õnnis rutiin

igavavõitu

Mis te arvate, kas seminaril kudumine oleks ebaviisakas. Ma suudan kuulata ja kududa ju ometi samal ajal.... Aga CIV-i mängimine?

Vähemalt süüa andsid nad siin hästi.

lootusetu olukord

Aga ükskord algab aega
mil ka mina leian aega
oma elust pajatada
uudistega lajatada
rääkida mis uut on ilmas
huvitavat pean ma silmas


millal see kõik juhtuma saab? Ilmselt siis kui kalev käe kalju kammitsasta vabastab. Või natuke peale seda...