Nonii, nüüd lõpuks on mul veidi aega, et kirjutada. See sügis-talv on olnud lihtsalt pöörane. Peamiselt ikka selle raamatu väljaandmise maratoni tõttu, aga eks seda vürtsitasid ka muud väljakutsed nii tööalaselt kui muidu.
Mul vist pole mõtet isegi unistada sellest, et suudaks anda adekvaatse ülevaate sellest, mis kõik vahepeal on toimunud. Või teisalt toimunud on vähe.
Olen nõrkemiseni teinud ettevalmistusi raamatu väljaandmiseks. Sellega on päris palju sebimist olnud, eriti seetõttu, et taotlesime toetust Hooandja kaudu ja sealt sai antud hunnik lubadusi, mis kõik tuli täita. Esiteks olen liitrite kaupa pva-d ja mägede kaupa vatti jõulueheteks vorminud. Kuigi see pole sugugi keeruline, siis on tegemist siiski üsnagi ajamahuka tegevusega. Vaadake ja imetlege:
Ma arvan, et mingi 15-20 kujukest on pildilt puudu ka.
Teiseks olen sõna otseses mõttes kilode kaupa šokolaadi üles sulatanud ja trühvliteks vorminud. Sai ju lubatud imelisi suussulavaid ja ülimaitsvaid maiuseid. Nagu ma oleks mingi trühvliekspert. Mul on siiamaani meeles see kuidas pulmadeks trühvleid tegid ja teisendamisapsu tõttu 1,2 dl ->1,2 dm3 -> 1,2l sulatasin 200 g šokolaadi 1 liitris koores ja mõtlesin seda kakaod segades, et kuidas see küll peaks paksuks minema.... Seega enne kui hakkasin sel korral auhinnatrühvleid tegema, sai kõvasti erinevaid retsepte ja maitseid katsetatud. Lõpuks jäin siiski originaalretsepti juurde. Need, kes trühvleid said, kiitsid, aga ma ei tea, kas nõustuda, mul on juba trühvliallergia ja üleküllastus.
No ja siis sai tehtud veel iluköiteid. Või vähemalt ma lubasin, et need on ilusad. Üsna lapikud tulid, aga noh ikkagi originaalteosed. Kui Mps peaks kunagi kuulsaks kirjanikuks saama (sest kuidas siis muidu), siis lähevad need paar liimiplekiliste originaalkaantega teost alles kollektsionääride seas hinda. Puhas investeering tulevikku.
Kõik see võttis aega, aga jõulud, mis ajaks lubasin teosed kohale toimetada lähenesid ülehelikiirusel. Seega kui saabus päev, mil raamatud pidid köitmiselt tagasi tulema, ei jäänud ma ootama, et kuller veel kolm päeva kusagil uimerdaks, vaid kihutasin (lubatud sõidukiiruse piires loomulikult) ise teise Eesti otsa, et auto silmini raamatuid täis lappida ja need koju tuua. Kohale jõudes leidsin eest veidi ärevil trükikoja töötaja, kes teatas, et kuller ei ole veel saabunud ja pakkus mulle meeldivat seltskonda ja kohvi. Paar tundi hiljem kui tööpäev hakkas juba lõppema ja kullerit ikka veel näha ei olnud, sai trükikoda kinnituse tõsiasjale, mida südames juba teadsime - sel päeval need raamatud enam ei jõua. Lätlased olid ilmselt sõrmi ja varbaid kasutades tarneaega loendanud. Anname andeks anatoomilisest eripärast tingitud apsaka.
Egas midagi, istusin aga autosse ja sõitsin tühja autoga läbi pimeda Eestimaa kodu poole, ise nutta uludes. Mitte, et midagi katki oleks olnud, trükikoda lubas lahkesti raamatud mulle kätte ära tuua kohe kui need saabuvad, aga lihtsalt pettumus oli nii suur. Ma ju läksin ikkagi lootusega, et saan raamatu kätte, aga tegelikult raiskasin lihtsalt terve päeva ja liitrite kaupa bensiini ringisõitmisele.
Järgmisel päeval sain siiski raamatud kenasti kätte. Trükikoda tõi mulle need tööle ära ja kommi ja kärakat pealekauba. Vot ja siis läks alles töö lahti. Kui te arvate, et jõulude eel olid pakiautomaadid umbes, kuna kõik tellisid viimase hetke jõulukingitusi, siis see on vale. Hoopis mina olin see, kes pakiautomaadid oma raamatuid täis toppis ja üle Eesti laiali saatis. Lisaks toimis veel kohalik jaotuspunkt. Töökaaslased vaatasid juba kummalise pilguga, kui ma igal hommikul mitme raske kastiga tööle tulin ja minu juurde hakkas igasugust kahtlast rahvast voorima, kes õndsa näoga pakike kaenla all, minema hiilisid. Tänaseks on jäänud üle anda veel kuus viimast ettetellitud raamatut. Ja mustadeks päevadeks on ka paar tükki. No kui mõni ärkab ja tunneb, et tal on hädasti raamatut vaja, aga Rahva Raamatust tellimine läheb vastuollu väljakujunenud põhimõtete või religioonsete tõekspidamistega (kindlasti on olemas usk, mis keelab raamatuid poest osta). Igal juhul kui tundsite end praegu ära, siis võite julgelt minu poole pöörduda. Mul on isegi paar esimest osa alt leti pakkuda.
Kes aga tõekspidamised lubavad, võib ka otse Rahva Raamatusse suunduda.
Kui raamatumajandus kõrvale jätta, siis ega vaba aega suurt muuks pole jäänudki. Isegi jõuluettevalmistused jäid viimasele minutile. See ei ole üldse minu moodi. Tavaliselt on mul ammmmmu enne jõuluõhtut kõik kingid olemas ja pakitud. Sel korral jõudsin alles eile õhtul pakkimiseni. Istusin pööningul ja üritasin kitsastes oludes kuidagi hakkama saada.
Kingid said pakitud ja täna õhtul esimesed laialigi jagatud. Kuigi ma ei tea, kuidas jõuluvana leppis sellega, et ma lugesin igivanu salme ja ühe silmaga piilusin neid telefonist. No ei jõudnud sel korral ühtegi uut salmi õppida. Õnneks oli jõuluvana üsna tuttavliku näoga ja ilmselt halastas mu peale tutvuse poolest. Vaatame mis homme saab. Siis leiab aset jõulupidu nr 2. Täna olime ämma-äia juures. Homme oleme omas kodus oma pisikese perega ja ülehomme kihutame mandrile, et minu suguseltsiga üks korralik jõulupidu maha pidada.
Aga see on ju jõulupidude lõpuots. Kõikvõimalikud kooli ja lasteaia ja töökoha peod on juba läbi käidud ja jõulukontsert takkaotsa. Jõulukontserdil olin laulja rollis (loomulikult üks paljudest kooris - solistimaterjali minus pole). Kontsert läks kenasti ja oli päris ilus, kuid sellegipoolest kahvatus see selgelt meie asutuse jõulupeol toimunud laulmise ees. Kui te oleks kuulnud meie kaunist lauluviisi, oleks ilmselt pakkunud, et tegemist on kinnise asutusega, kus hoitakse meelemõistuse kaotanud ooperilauljaid. Ühe kõikse võimsama laulu ajal kiirgusime nii, et elekter läks ära. Ei tea, kas tekkis resonants või hakkas elekter meid lihtsalt kartma. See meid muidugi ei morjendanud ja pidu kestis seni kuni elekter tagasi hiilis (ja veidi kauemgi).
Mida veel põnevat? No käisin näiteks arsti juures. Sügisest saati olid mind vaevanud kummalise pearinglushood ja kohin kõrvades. Kurtsin arstile, see uuris, puuris, tegi kõikvõimalike teste ja siis tõstis käed üles, et tema küll ei tea, mis seda põhjustada võiks. Küsis veel, et ega mul stressi ei ole. No mis te ise arvate - mul on kolm last, majapidamine, vastutusrikas töö ja raamatu väljaandmisest tingitud krooniline ajapuudus - loomulikult on mul stress. Igaks juhuks saatis mu siiski ka verd andma. See oli komöödia omaette ja mul on tõesti hea meel, et ma nõelu ei pelga. Kuna mul oli olnud väga tegus päev (käisin kõigepealt tööl, siis hambaarsti juures, siis otse arsti juurde ja siis verd andma), ei olnud mul mahti klaasikest vettki juua. Loomulikult olin ma vereandmise ajaks tugevas veepuuduses nagu aastakese riiulinurgal vedelenud rosin ja mingeid veresooni polnud lootust leidagi. "No ma proovin ehku peale," ütles õde ja torkas suunas, kus lootis veeni leida. Ei leidnud ta sealt midagi. Täitsa mööda pani. Seejärel tegi samasuguse pimetorke teisel käel. Jälle mööda. Siis läks ja kutsus teise õe appi. See mudis tükk aega käsi enne kui arvas, et midagi leidis. Leidiski. See oli survega veen. Igatahes viskas see ühel hetkel süstla koos topsikuga välja, verd pritsis ja elevust oli palju. Neljandal katsel võeti verd kummalisest kohast käsivarre pealt (hea, et kõrva tagant ei võetud) ja sealt sai ülejäänud topsid ka täis, kuigi pärast oli kaks nädalat suur sinikas käsivarrel. Kõige tipuks selgus, et mul oli pluus pahupidi seljas ja nii terve päeva juba. Naersime õdedega, et täitsa hukas päev. Aga ega midagi. Lubasin järgmisel korral tublim olla - juua rohkelt vett ja panna riided õiget pidi selga.
Mis puudutab pearinglust ja kõrvakohinat, siis need kadusid nagu võluväel arsti juures käimisega ära. Tundsin end taas nagu mingi simulant. Häda pole midagi, tahab lihtsalt tähelepanu
