Leplikud lemmikud

Teeme vähendatud koosseisus õhtust perekonlikku jalutuskäiku (suuremad lapsed keeldusid kaasa tulemast). Meie ümber tiirutab parv sääski. Tirts teatab rõõmsalt: "Sääsed on ka nõus koos meiega jalutama!"

Nojah. Sääsed pole tõesti pirtsakad - nad on nõus absoluutselt kõiges osalema.

Mulle meeldib kevad. Ja kuigi praegu on õues kõige ikusam aastaaeg - absoluutselt kõik õitseb ja lõhnab, siis minu lemmikaeg on juba möödas. Minu lemmik on see osa kevadest, kus veel ei ole putukaid, aga muidu on juba täitsa kevade nägu.

iiu-iiu

No oli see alles nädalavahetus!
Algas reedese laste laadaga. Tõruke müüs eriti magusat maiust. Ja kui ma ütlen magusat, siis mõtlen ikka sellist, kus ühe ampsu peale hakkab silmist suhkrut välja pritsima. Aga kogu kaup õnnestus maha müüa ja kaupmees oli õnnelik.

Õhtul otsustas Täpike (kes oli päeval lauluproovis ja ei saanud oma suureks pettumuseks laadal osaleda) oma kulinaarseid oskuseid lihvida. Esmalt proovisime jõudu kohalike loodusandidega - praadisime võililli. Tulid üllatavalt head. Lapsed küll liiga palju neid ei söönud. Ilmselt sellest tingituna otsustasid nad vastu ööd veel nuudleid teha. 

Ja siis see juhtuski. Mingite osavate manöövrite tulemusel õnnestus Täpikesel nuudlikauss keeva veega endale sülle tõmmata (hea, et mitte pähe nagu üleeelmise postituse illustratsioonil). Siis tuli 112 ja iiu-iiu ja punastes kombedes meedikud. Ma pole kunagi varem pidanud kiirabi kutsuma. Ega kiirabi teadnud ka kuhu tulla. Jõudis ilusasti naabrite juurde, kust siis üle heinamaa, okastraadi ja elektrikarjuse ronida tuli. Kohale jõudes olid nad üllatunud, et põletada saanud laps polegi 11-kuune, nagu neid informeeritud oli (võibolla seetõttu nad nii kiiresti tulidki). Ei teagi, kust selline möödarääkimine tuli. Ilmselt mainis Mps, et laps on 11. Täpsustamata, et kas 11 kuud või 11 aastat (siinkohal tuleks muidugi mainida, et Täpike on tegelikult 9, aga noh see on siiski väike möödapanek. Ma ise poleks ilmselt paanikas sedagi suutnud meenutada, et mis lapse nimi on või kus me elame. Isikukoodi meenutamine käis igatahes üle jõu. Õnneks Mps suhtles kiirabiga).

Meedikud korjasid ülekasvanud beebi kokku ja kihutasid vilkurite sähvides linna poole. Mps üritas neile autoga järele jõuda, aga see tal ei õnnestunud. Mina jäin ülejäänud lastega koju. Seni kuni nad olid siin, suutsin ma end enamvähem rahulikuks sundida. No et vaest Täpikest kuidagi rahustada ja talle meelde tuletada, et hingamine on oluline osa elust. Vaene lapsuke oli paanikas. Süda peksis teisel nagu linnupojal. Pole muidugi ka imestada - no kui ikka näed kuidas nahk jalgadelt maha koorub... Võeh. Ja valu veel kõige otsa. No ja siis kui kiirabi minema läks, siis nutsin ma tükk aega lahinal. Kahju oli vaesest väikesest.  

Vaene väikseke kihutas kiirabis ja lõbustas kiirabitöötajaid. Ma saan aru, et ta oli lakkamatult lobisenud. Rääkinud sellest, kuidas me endale kassi ja koera saime ja kuidas Tõruke autoga vastu puuriita sõitis ja kuidas Tõruke kaduma läks jne. Ma ei teagi, mida kõike ta meie kohta ära rääkis :D.

Vot ja alates sellest reede õhtust, oleme nüüd iga päev linnas käinud. Laupäeval käisime haavu sidumas - Täpike oli väga vapper ja sai arstidelt kiita! Pühapäeval käisime lauluvõistlusel - jah, vaene laps ei saa õieti kõndidagi, aga lavale on ikka vaja ronida. Ja ausõna, siin ei ole mängus ema täitmatud lapsepõlveunistused, mis vaese lapsukese lavale sundisid. Me üritasime last igati demotiveerida, aga ta ise hirmsasti tahtis minna. Komberdas kuidagi lavale (pärast kommenteeriti, et ei tea kas kingad pigistasid), laulis oma laulu igati ilusasti ära ja lonkas uuesti lavalt ära. 
Täna käis taas linnas sidumas ja homme jälle minek. Bensuarve tuleb sel kuul päris kopsakas.  Pärapõrgus elamise pahupool, mis teha.

Ma siin mõtlesin, et mul on tegelikult ikka hästi läinud. Ma olen 11 aastat juba lapsevanem ja see oli esimene kord kus tuli lapsega EMOsse minna. Sealjuures ma ise olen vist tervelt 1 korra pidanud erakorralise meditsiini teenuseid kasutama.  Aga see oli oma 30 aastat tagasi, kui ma oma jala katki kukkusin ja säärele ristpistetikandi sain. 

Suvine abipalve

Tunda on suve lähedust! Seda näitab nii see, et õues on soe ja sääsed, kui ka see, et ühtegi vaba nädalavahetust ei ole. Sel nädalavahetusel käisin näiteks Eesti meistrivõistlustel. Mina olin kõigest tehniline tugi, kaasaelaja ja pisarapühkija. Võistles Täpike. Nüüd te kindlasti imestate, et mis meistrivõistlused. Ma olen küll ohtralt kiidelnud oma andekate lastega, aga sportlikud saavutused pole senini esiplaanile saanud. Ja nüüd äkki meistrivõistlused! Nojah, need olid meistrivõistlused tagasitõmmatavate legoautode kiirenduses. See on üks tore üritus, mida juba kolmandat aastat meie väikesel saarekesel korraldatakse. Rahvast tuleb kokku igalt poolt ja Täpike osales juba teist aastat. Tõsi. Ka sel aastal ei tulnud meistritiitlit. Isegi kui neiu sel aastal strateegiliselt lähenes. Nimelt käib võistlus kolmes kategoorias. Kõige vähem on osalejaid kolme ja enama mootoriliste klassis ja just seetõttu pidi ta selles osalema - kõige suurem tõenäosus võita.  Võibolla oleks võiduvõimalused olnud tiba suuremad, kui preili oleks enne kodus katsetanud, kas ta auto üldse jaksab nõutud vahemaad läbida...

Õhtul vaatasin juurovisiooni. ETV 2-st. Seal on poole parem. Kõik viiplejad olid toredad, aga Jegorile annaks küll eriauhinna. Tõeline talent!

Emadepäev algas ilusasti, aga lõppes nii nagu oleksin õhtul jurovisiooni kõrvale ohtralt Kuressaare kraanivett joonud. Mul pole ammu nii vilets olla olnud. Õnneks lähevad seda sorti hädad enamasti kiiresti üle ja täna olen juba vinks-vonks. Igaks juhuks veetsin poole tööpäevast rahulikult kalmistul jalutades. Seepärast mulle minu töö meeldibki, et igav siin ei hakka ja valdkonnad on seinast seina...

Nüüd aga palun soovitusi, mida võiks üks neljanda klassi poiss kooli laadal müüa. Tõruke nimelt otsustas, et ta tahaks osaleda, aga mida müüa, seda ei tea. Ja nüüd vaadatakse mulle suurte silmaga ootusärevalt otsa, et mõelgu ma midagi välja. Ja ükski asi, mis ma välja pakun, ei sobi. Niimoodi ei saa ju rallit sõita. Mina omal ajal võisin küll igatsugu värki müüa. Mäletan, et ükskord müüsin nähtamatuid loomi... Kõik osteti ära! 

Täpike tahtis ka osaleda, aga tema peab samal ajal olema linnas lauluproovis, nii et poole vähem nuputamist.

Kurnatud makaron

Täps: "Emme, miks sul nii suured kotid silmade all on?"
Mina: "Sest te olete mind ära kurnanud!"
Täps: "Aga sa oled mul ikkagi armas kurnatud makaron!"
Mina: "Makaron!?! Tuled solvama jah?"
Täps: "Said naljast aru?"
Mina: "Möh?"
Täps: "No makarone ju kurnatakse!"

Ausalt, ei saanud esimese hooga aru. Juu siis olin juba nii kurnatud...

Puhkus Ruhnus

Mul oli vahepeal nädal aega puhkust. Ja ma olin väga tubli puhkaja. Lubasin endale puhkuse alguses, et ma ei vaata töömeili rohkem kui kord päevas ja ei näita nägu töö juures rohkem kui ühe korra. Ja kujutage ette, ma suutsin seda teha! Noh peaaegu. Kui nüüd üdini aus olla, siis käisin töölt kolm korda läbi, aga kaks neist olid täiesti tööga mitteseotud lühivisiidid. 

Mida ma puhkusel tegin, seda ma hästi ei mäletagi. Ilmselt koristasin ja natuke tegin ka aiatöid ja pool ajast mängisin lastele taksojuhti.

Sel korral oli mul puhkus hästi valitud - puhkusest väljatulekuks anti veel üks vaba päev. Mõni võibolla nimetaks seda kevadpühaks, aga tegelikult on see kalendris punane puhtalt seetõttu, et üleminek puhkusest ei oleks nii karm. No ja leevendamaks veelgi võimaliku töölenaasmisšokki, lõppes mu esimene puhkusejärgne tööpäev kolm tundi varem ja seejärel kihutasime paariks päevaks Ruhnu saarele. 

See oli oodatud reis, aga merereisi osa sellest ei olnud just ülemäära oodatud. Kujutage ette 2 tundi laevasõitu ja tormihoiatus. Ja nüüd proovige seda mõelda minu seisukohast, keda ajab iiveldama  isegi mõte loksuvatest lainetest. Võeh. Ma sõin eelnevalt peoga merehaigusevastaseid tablette ning valmistusin pakkuma kaladele rikkalikku õhtuoodet.  Aga mingi ime läbi jäid kalad siiski nälga ja kohale jõudes olime näost vaid õrnalt roheka varjundiga.

Ma olen korra varem ka Ruhnus käinud, aga see oli mingi 10 aastat tagasi ja ainus, mis ma sealt mäletan, on neljakordsed narid ja lõputud liivarannad.
Sel korral oli meil täisprogramm saime põhjaliku ülevaate kogu saare elust ja olust. Ainult neljakordseid narisid ning väikesi valgeid sirmikuid ei näinud. Küll aga nägime kuidas päike loojus kolaki merre. Vaatasime üle kõik kirikud nii seest kui väljast. Peaaegu kõikidesse valla asutustesse astusime sisse ja kuulasime, mismoodi aetakse väikevallas asju. Pesime end igas saare saunas. Ronisime majaka tippu ja laskusime püstloodi mäest alla. Maitsesime saare mineraalvett, milles võiks vabalt kurke soolata, aga kurgid tuleks liiga soolased. Laulsime tuntud ja tundmatuid laule ning lasime liival meile laulda. Lehvitasime hülgele. Imetlesime vindiga puid ja jõime endale ka saare veinist pisut vinti. Sõime maailma parimat šašlõkki. Suplesime jääkarudega koos meres ja paitasime karunäoga Priidikut. Ruhnu karu me loomulikult ei kohanud. Matkasime samblikuväljade vahel liivaluidetel ja kõmpisime sooservas. Kuulasime lõputult lugusid elust saarel, mille puhul oli raske aru saada, mis on tõsi ja mis seda mitte ei olnud. Nautisime mõnusat seltskonda ja naersime nii et vats vappus ja siiamaani on põsed naerust hellad.

Ühe sõnaga oli mälestusväärne retk! Teinekordki!

Lõpetuseks pilt Ruhnu päikeseloojangust lokkide taustal. Metsistusin juba esimese õhtuga ära.