Kaunid kolmandad

Mäletate, ma lubasin aasta tagasi, et saadan Tirtsu lauluvõistlusele. Tingimusel, et ta selleks ajaks rääkima õpib. Loomulikult olin ma oma lahke lubaduse ära unustanud ja olin seetõttu päris üllatunud kui muusikaõpetaja küsis, kas mu lapsed sel aastal ka lauluvõistlusele lähevad. Imestasin, et kas ta tõesti usub, et Tõruke oleks nõus esinema. Võistlusel? Kus esineb võimalus, et ta ei võida? Aga loomulikult ei pidanud ta silmas Tõrukest vaid pisikest Tirtsu hoopis (ja Täpikest ka ikka). Olgugi, et Tirts oskab päris kenasti rääkida, siis lauluvõistlusekõlbulikuks ma teda ikkagi ei pidanud. Ta ei allu eriti hästi dressuurile nimelt. Aga teisalt proovida ju võis. 

Seega sain eile imetleda lausa kahe laululinnukese esinemist.
Tirts osales 3-4 aastaste vanusegrupis ja oli kogu võistluse kõige noorem laulja. Tema proovi vaadates olin üsna kindel, et lavaline šõu tuleb äge. Ta keksis, tantsis, keerutas, luges numbreid, lehvitas, viskas nalja... Laulmist oli kogu selle sära kohta häbematult vähe. Mis võib muidugi lauluvõistlusel puuduseks osutuda.
Kui võistlus kätte jõudis, panustas ta veidike ikka laulmisele ka ja tõmbas muude viguritega tagasi. Kuigi esmalt siiski kiitis õhtujuhi kleiti ja laulu lõpuks näitas ka oma imetabast silbitamise oskust. Minu arust tuli tal oma vanuse kohta hästi välja.

Tulemuseks auväärne 3. koht. Igati auga välja teenitud ja hea tulemus. Isegi kui selles vanusegrupis oli vaid 5 osalejat. Nii pisikeste puhul on saavutus seegi, et nad üldse laulavad.

Täps osales 8-10 aastaste vanusegrupis. Kuigi ka seal polnud väga palju osalejaid (7), siis konkurents oli kõva. Nii vanade puhul mängib juba rolli see, kas sa oled laulmist õppinud või lähed lihtsalt  loomuliku ande pealt. Seega on selge eelis neil, kes muusikakoolis laulmist õpivad võrreldes nendega, kes enne võistlust mõned proovid vahetunni ajal teha saavad. Mistõttu polegi imestada, et muusikakooli omad parimad kohad noppisid, aga seda enam on mul hea meel, et Täpsil õnnestus natukenegi vett segada ja 3. koha endale napsata. Ma isiklikult arvan ikka, et tal on kena loomulik hääl.

Üleüldse oli tore kontsert - palju ilusaid laule, toredaid lapsi ja entusiastlikult kaasaelavaid lapsevanemaid. Ma oleks kontserti muidugi palju enam nautinud kui Tirts poleks veidi peale oma laulu ära tüdinenud, mööda saali ringi jooksma hakanud ning üritanud iga hinna eest žürii tuppa trügida ning juba varakult diplomid valmis kirjutada. Peo lõpuks olid mul närvid juba täitsa krussis ja pooled laulud jäidki kuulmata. Sellest on kahju.

Täpike sai edasi maakondlikku vooru ja sinna ma igatahes teisi lapsi kaasa ei võta. Siis saan ehk ise ka oma lemmikmuusikat kuulata. Kuigi tõele au andes, meeldivad mulle eelvoorud rohkem. Seal on palju rohkem möödalaulmist, draamat ja nalja saab ka enam. 

Aga järgmisel aastal jälle (kui lapsed ikka tahavad)!

Tere tulemast sõrmuste vennaskonda, Unistaja!

 Aga ma käisin nädalavahetusel pulmas! Tore, ega liiga tihti just pulma ei pääse. Ime et seekordki kutsuti. Polnud meid ei pruudi ega peigmehe sõprade nimekirjas. Kuna aga kutse oli ikkagi saadetud, siis ei lasknud ma end sellest pisiasjast häirida ja võtsin peost viimast. Laua äärde oli mulle samuti koht ette nähtud. Liiga palju muidugi laua taga istuda ei saanud. Tuli tantsu keerutada ja kokteilibaaris käia ning sööki ette kühveldada ja  kuna mind määrati mingil kummalisel põhjusel toostimeistriks, siis ka tooste öelda.  Ma tegelikult tean, miks mind valiti - mulle meeldib rääkida, aga kahjuks ei arvestatud asjaoluga, et ega ma lühidalt ja konkreetselt midagi öelda oska.

Tore oli sõpru näha ja pulmad on minu lemmikpeod. Kahju, et sinna nii harva saab. Tahab keegi mind oma
pulma kutsuda?

Lastest ja lohakatest jänestest

Mõni päev on väsitavam kui teine. Eriti väsitavad on neljapäevad, mil mul kestab tööpäev kella kuueni ja seejärel on kaheksani koorilaul. Õhtuks on silmad hallid ja meeled tuhmid. Eriti hull oli olukord möödunud neljapäeval, mil ma jõuetuna koju vaarudes ei jaksanud teha muud kui diivanile roomata, teki üle pea tõmmata ja loota, et kõik kuidagi iseenesest laabub.

Ilmselt sai universum (ja eelkõige minu lapsukesed) aru, et minust sel õhtul mingit asja pole ja võtsid juhtimise üle. Täpike ja Tõruke otsustasid, et nad hoolitsevad ise Tirtsu eest. Aegajalt käisid ukse vahel teatamas, et ärgu ma muretsegu, kõik olevat kontrolli all. Ja tõesti, nad vannitasid lapse, pesid tal hambad, panid ööriided selga ja lõpuks õnnestus neil isegi laps magama panna. Või ega ma ei tea, kes kelle magama pani. Sest kui mina olin end nii palju kogunud, et diivanilt üles sain, siis magasid nad kõik kolmekesi ühes voodis.

See oli hädavajalik õhtupoolik enda kogumiseks. Ja paras õppetund lastele. Järgmisel päeval tuli Täpike ja teatas, et mulle tuleb au anda. Ta ei saavat aru, kuidas ma suudan seda igal õhtul taluda - see laps (Tirts siis) olevat täiesti võimatu. Eks nad ole mul ports parajaid!

Õnneks oli suur reede sel korral taas reedele langenud ja vaba! Eirasin täielikult töötegemise keeldu ja koristasin terve elamise ära. Võibolla karistuseks reeglite rikkumise eest oligi elamine pühapäeva õhtuks juba nagu seapesa. Ma ei mõista, kuidas see võimalik on. Reede õhtul oli kõik korras. Laupäeval ei olnud meid kodus ja pühapäeval olid toad juba segamini. Munejad jänesed käisid pidu pidamas, kui me kodust ära olime?

Proovisin naljaviluks suvalist AI programmi postituse illustreerimiseks. Muidu kõik kena, aga miks, oh miks on jänesel kolm kõrva. Kuujänes?

%&#?//¤#

 "Võtame kelgu!" hõiskas Tirts kui hommikul aknast langevat lund nägi. 

Tema oli ka ainus meie perest, kes suutis selles märjas valges tatis midagi positiivset näha. Ülejäänud pereliikmed torisesid kes valjemalt, kes tasemini. Isegi mind võttis seesmiselt vanduma. Täiskasvanud ja mõningast enesekontrolli omava isikuna hoidsin vandesõnad küll endale*, aga tegelikult oleks tahtnud ikkagi midagi halba öelda küll. Ära tüütab noh. Lepiks nüüd kokku, et rohkem sel hooajal enam kelku välja otsima ei pea.

*Ma nimelt ei poolda vandumist ja ropendamist ja kuigi ka mina pole selles valdkonnas päris puhas poiss, siis üritan vähemalt laste kuuldes end tagasi hoida. No ei meeldi mulle kui suguelundeid või sarvilisi tegelasi sidesõnadena kasutatakse. Kahjuks kuuleb seda nii noorte kui täiskasvanute seas. Selline moraalinurgake siin.

tüdrukud

 Käisin nädalavahetusel Tartus. Unistaja hakkab mehele minema ja me otsustasime, et on viimane võimalus õpetada talle selgeks nipid, mida õnnelikus abielus vaja läheb (see, et sisuliselt ei muutu tema jaoks midagi peale nime ja sõrmuse sõrmes, pole üldse asjakohane hetkel).
Esimese asjana suundusime kohe postitantsutrenni. Mina oma haige käe, selja ja põlvega jäin siiski pealtvaataja rolli, aga ülejäänud tüdrikud väänlesid esinduslikult ümber postide. Juhendaja oli muidugi ekstraklass. Kuldsetes litritega püksikutes graatsiliselt ümber posti hõljudes eiras ta gravitatsiooni ja jättis mulje, nagu oleks kõik imelihtne. Ainult, et ei olnud. Korralik trenn oli igatahes.

Seejärel suundusime Elvasse, kus oli plaan kõik Unistaja ekspeikad ära uputada, et nad ei saaks tulla abielu lõhkuma. Hea plaan, ainult vesi oli külm. Väga külm. Lausa nii külm, et pidime vaba vee otsimiseks sõitma pisut kaugemale.

Lõpuks sai kõikidele ekspeikadele Muhumaa kivi kaela seotud ja nad kauni sulpsatusega vette uputatud. Selle käigus ei vigastatud ühtegi ekspeikat. Ainult meie varbad said märjaks.

Ülejäänud õhtu maitsesime erinevaid peeneid kokteile, tutvusime armastuslaulude ajalooga, uurisime, mida oleks Unistaja valmis maailma päästmiseks tegema ning rääkisime niisama (abielu)naiste asjadest. Oli igati tore!