Nagu ma juba eelmises postituses kirjutasin, siis olen ikka üsna jõuluinimene ja seega pole mingi ime, et kui sel aastal taas blogijate jõululoosist kuulsin, siis registreerusin pikemalt mõtlemata. Mõne aja pärast selgus muidugi kurb tõsiasi, et blogijate loos ei osutunud ülemäära populaarseks - seal oli tervelt üks osaleja - Maailmaparandaja.
Sellest hoolimata vaatas eile pakiautomaadist vastu kaunis triibuline jõulukingitus. Minule! Ja ei, see polnud minu enda saadetud. Minu kingitus oli teist värvi paberiga. Ei mallanud ma koduni oodata vaid juba töö juures harutasin kingituse lahti! Nii tore üllatus!
Pakk oli mitmekesine ja sealt sai pai nii ihule kui hingele:
* mandariinid (v.a. see, mis olid pakiveo käigus mädaks läinud) pistsin kohe pintslisse.
* kommikarbi viisin koju ja lapsed pistsid juba poole nahka. Ülejäänu peitsin ära, et endale ka midagi jääks.
* liblikad maandusid ilusasti jõulupuul. Väga hea valik. Oma sära ja sädelusega on need kahtlemata Tirtsu ja Täpsi lemmikud. Teisest küljest jällegi praktilised - head kerged, ei vea õrnakesi kuuseoksi maani ja isegi lapsed suudavad need kerge vaevaga kuuse külge kinnitada.
* jõulubuss karukese ja tassiga - pehmed loomad on meie peres väga hinnas. Tirts on nimelt esimene laps, keda ma tean, kes tegelikult ka mängib kõikide nende 7000 kaisuloomaga, mis meil kodus on. Ja kui ei mängi, siis on need ühe suure kasti sees ja kõige keskel istub õnnelik tirts. Ja tasse kulub meil ka, sest meie juures elab ju Täps - Saare maakonna meister tassilõhkumises.
* minu lemmik oli aga jõululuuletuste raamat - ma olen igal aastal hädas, et kust leida head jõululuuletust. On ju vanad head klassikud, aga ma kardan, et Jõuluvana jookseb karjudes toast välja, kui ta kord veel peab kuulma seda õnnetut luuletust, mida juba üle 30 aasta pidanud kuulama. Internetis satuvad minu kätte valdavalt igavad, labased või lihtsalt mõttetud salmid, kus pole ei rütmi ega riimi. Nüüd on mul vähemalt kust oma luulevarusid värskendada.
Seega suur aitäh Ailar kingituse eest!
