Kui küsida, et kuidas mul läheb, siis tõenäoliselt pole mul aega vastata. Jõle kiire on. (Muide, "jõle" on mu uus ja hirmus parasiitsõna. Pidevalt kasutan. Eriti kõnes. Päris jõle.)
Esiteks on tööl kiired ajad. No nagu ikka. Ega neid vaikseid aegu polegi ammu olnud ja ei paista niipea ka tulevat.
Teiseks on Mps juba nädal aega kõrge palavikuga maadelnud, mis tähendab, et majapidamistööd on tavapärasest rohkem minu poole kaldu. No kuidas ma saadan palavikust hõõguva mehe puid tooma või lehti riisuma? Tõsi, kuna ta nii kuum tükk on, siis ei peagi eriti palju kütma. Mps on parasjagu ahju eest. Ja lehtede riisumine on ka igati ületähtsustatud tegevus. Ma pole kunagi sügisest riisumist osanud hinnata. Mulle meeldib kevadine.
Kolmandaks selgus, et see raamatuvärgens tuleb nüüd ikka lõpule viia, enam uimerdada ega taganeda ei saa. Mitte et ma kaebaks, vastupidi, mul on väga hea meel, aga paratamatult toob see asjaajamist kaasa. Kuna ma aga midagi sellist varem teinud pole, siis koban pimeduses ja kõik võtab kauem aega kui eeldasin. Lubasin suure suuga, et jõuludeks saab valmis, seega tuleb nüüd jalad kõhu alt välja ajada ja asju kiiremas korras ajama hakata. Winter is coming ja jõulud pole enam kaugel
Neljandaks sai mu esmasündinu eile 11 aastaseks (jajah, aeg lendab ja kõik muu sinna juurde). See aga tähendas kingituste organiseerimist ja küpsetamist ja kokkamist ja koristamist. Terve tänase päeva veetsin peo tarbeks kulinaarseid katsetusi tehes. Kuna Tõruke tahtis Halloweeni-teemalist pidu, siis oli loomulikult erimenüü. Kõige populaarsemateks osutusid viinerimuumiad, samas küpsiseämblikke ei soovinud keegi. Sõin neid ise. Tondiküpsised meeldisid kõige enam Tirtsule - ta limpsis neil šokolaadi pealt ära. Lisaks oli veel libakõrvitsalatern (liba selles mõttes, et tehtud melonist, aga nägi väga tõetruu välja) ja minilibalaternad (mandariinidele sai markeriga näod pähe joonistatud) ja loomulikult kõrvitsaga tort. Veidike mittetemaatilist näksimist ka. Söömise asemel jooksid lapsed valdava osa peost mööda metsa ringi (mille üle on mul hea meel, vastasel juhul poleks ma kindel, kas maja ikka oleks alles jäänud).
Tõruke tahtis pinatat ka, nii et selle nikerdamisele läks terve õhtu. Õnneks osutus mu ennustus tõeks ja ta tahtiski minecrafti zombi pea pinatat. See oli vähemalt lihtsa kujuga. Tõsi. Endiselt on probleeme sellega, et pinata on liiga vastupidav ja seda on vaja kõvasti materdada enne kui kommid kätte saab. Kusjuures ma tegin enda arvates nii nõrga kui vähegi sai, nii et hädavaevu jaksas komme kinni hoida, aga ilmselt ikkagi liiga tugev. Järgmiseks nädalaks tuleb kõrvitsakujuline teha - teen ilmselt puhtalt ämbliku niidist ja siidipaberist...
Viiendaks - ma hakkasin sel aastal jälle kooris laulma. Eile oli esimene esinemine. Ma tegelikult ei pidanud üldse minema, sest Mpsil oli samaks õhtuks ammu juba esinemine broneeritud ja lapsehoidjad on niikuinii üleekspluateeritud. Kuna aga Mps on haige, siis avanes mul võimalus minna. Plaanisin kohale minna, kiirelt ära laulda ja kohe koju tagasi põrutada. Selgus aga, et meie koor esineb viimasena ja peale laulukeste esitamist ei saanud me "lavalt" ära enne kui kõik pikad kõned olid peetud. Aga laulda on tore. Isegi kui minu peamine roll segakooris on teisi segada.
Aga nüüd magama! Head ööd!
