Ma olen leiutaja!

Vahepeal tuli sügis. Mulle on sügis alati meeldinud ja mitte ainult selle pärast, et mul sügisel sünnipäev on. Mulle meeldivad sügise värvid!

Mis mulle aega sügise juures ei meeldi - külmaks hakkab minema. Ma ei talu eriti hästi palavust, aga külm ka ei meeldi. Ja mulle ei meeldi kui peab õue minnes endale, ja mis veel hullem - kõikidele lastele, hunnikute kaupa riideid selga toppima. Ja mulle ei meeldi, et mul ei ole head kohta, kus neid riidelademeid hoida - esikus on 4 nagi 5 inimese kohta. Igal inimesel on 3-4 erineva paksus- ja pidulikkusastmega jopet/mantlit/kombekat rippumas*.  Tavaliselt on vaja seda, mis on kõige all. 

Mütside ja sallide hunnikust ma ei räägigi, neid on meeletult palju, aga sobivat pole kunagi. Hetkel on mul esikukapil kolm karpi. Ühes on mütsid, teises sallid ja kolmandas kindad. Või noh teoreetiliselt. See jaotus püsib nii täpselt pool päeva koristamisest. Siis tuleb keegi, hakkab sobivat mütsi otsima ja segab kõikide kastide sisud totaalselt segamini. Äkki peaks jagama hoopis kasutajate järgi? 

Üldse oleks mul vaja mingit mütsiorganiseerijat. No sellist, mis näeks ilus välja, aga kust oleks lihtne vajalikke aksessuaare leida. 

Lisaks peaks see ise hunnikusse visatud riiete hulgast mütsi üles otsima ja ilusasti õige koha peale panema. Meeldiva lisafunktsioonina võiks see mütse, salle ja kindaid vastavalt temperatuurile sorteerida. No et külmal talvel ei pakuks nokamütsi või vihmase ilmaga karvamütsi. Ja loomulikult näotuvastus - kui mul on vaja mütsi, siis võik see pakkuda kohe minu oma, mitte aga Täpsi või Tõrukese omi.

Aga kus viga näed laita, seal tule ja aita! Disainisin ise mütsiroboti. Lubage tutvustada, siin see on - Mütsirobot3000:

Siinkohal toon välja tähtsaimad lisafunktsioonid, mis on märgitud ka skeemil:
1. piisava suurusega led-valgustusega peegel, et kontrollida, kas valitud müts ikka sobib. Tegemist on kõrgtehnoloogilise vidinaga, kuhu on sisse ehitatud näotuvastus ning andmetöötlustarkvara. Vajadusel muutub peegel suureks puutetundlikuks ekraaniks. Loomulikult on peegelekraan isepuhastuv

2. haaratsitega varustatud painduvad teleskoopkäed, mille abil mütsirobot saab kõik hunnikusse visatud mütsid ilusasti kokku koguda ja vajadusel keerulisemaid protseduure teha. Robot suudab tuvastada ka esemete määrdumist ning musti riideid ei panda koos puhastega masinasse, vaid suunatakse esmalt puhastusse (loomulikult sisseehitatud, sorteerimine käib automaatselt sisestusluugis (vt p 7))

3. aknake, et oleks näha mütsiroboti täituvust;

4. aksessuaaride väljastusluuk;

5. klahvistik kiirvalikute tegemiseks ning mikrofon häälkäskluste andmiseks;

6. Ekraan, mis kuvab ilmainfot. Pildil näitab hetkel nii sise- kui välistemperatuuri, kuid lisaks mõõdab sademeid, tuule kiirust ja ennustab meteoroloogiliste mudelite ning satelliidiandmete abil ilma. Komplekti kuulub ka väike ilmajaam, mis kinnitatakse välitingimustesse (näiteks katusele) ja kust saadetakse kohalik ilmainfo otse robotisse;

7. Mütside sisestusluuk - igasugune edasine sorteerimine on automaatne.

8. Korv, kuhu kukuvad need esemed, mis sisestusluugini ei jõua - robot toimetab esemed ise sisestusluugini. Kohustuslik juhul kui kodus on lapsi või mehi;

9. kõlar, mille kaudu saab robot teostada stiilialast nõustamist või tuletada lastele hommikul meelde, et müts tuleb pähe panna. Saab valida erinevaid programme nagu "vanaema**", "karm mutt***", "meelitaja***" jne. Mis aga kõige toredam - nõuandvat funktsiooni on võimalik ka välja lülitada.

Tegemist on energiasäästliku ja vähenõudliku kuid äärmiselt nutika abilisega, kes loob lõpuks korra aksessuaaride maailma.

Edasise tootearenduse käigus on plaanis kõikvõimalike lisafunktsioonide lisamine.  Alustades uksehoidja tööst ja lõpetades täiemahulise koduabilise funktsiooniga.

No kas pole hea idee? Sellega võiks lausa laste leiutusvõistlusel üles astuda. Huvitav, kas neljakümneaastased võiksid seal osaleda?

* Heal juhul. Tihti on lihtsalt esikukapi peal hunnikus.
** Annab alati veidi paksema mütsi kui vaja oleks. Juhul kui näotuvastus märkab, et põsed pole piisavalt ümarad, teatab, et su nägu on nagu kitsejälg ja koos mütsiga väljastatakse ka ports pannkooke.

** Sõimab esmalt näo täis ja siis surub mütsi pähe

*** Puistab komplimente nii et tolmab...

Tarkus ei tule alati koos vanusega...

...mõnikord tuleb vanadus üksinda.

Ajakapsel

Kuna Tirts on nüüd suur tüdruk - magab oma voodis, käib potil ja omab isiklikku arvamust, saabus viimane aeg titevoodi majast välja visata. Seega kadus ära ka karjuv vajadus kitsukesel diivanil magada (nagu viimased kolm aastat on juhtunud). Minu tegelik ase asub korrus kõrgemal lavatsil, kuhu aga turvalisuse huvides oli juurdepääs piiratud. Vägagi piiratud. Trepp oli lausa eemaldatud.

Nüüd panime trepi tagasi ja pääsesime ajakapslisse, mis Tirtsus sünnist saati ligipääsmatu oli. Kolme aasta paksune tolmukiht oli võimas! 

Varesele valu, tihasele köha...

Mina: Kuule, sa köhid nagu vana hobune.

Täpike: Ei, ma köhin nagu allergiline tihane.

Elu kui muinasjutt

Minu elu on kõik see aeg nagu muinasjutt. Enamasti on see justkui esimene vaatus Tuhkatriinust - muudkui raba tööd ja korista kui segane. Eile õhtul oli aga ilmselge näide Petjast ja hundist. 

Petjaks oli loomulikult Tõruke. Tal on kombeks igasugusele väiksemalegi kriimustusele reageerida nii  nagu oleks Niiluse krokodill jala otsast rebinud - kisa on taevani. Nii ei teinud me esialgu suuremat väljagi kui ta hakkas kõrvavalu üle kurtma. Hädaldamine oli küll nii vali, et ma siiani imestan, et naabrid politseid või kiirabi ei kutsunud. Andsin Petjale valuvaigisti ja unistasin ise kõrvatroppidest. Valuvaigisti ilmselgelt ei mõjunud, sest ka mitu tundi hiljem hädaldas Tõruke, nagu oleks tema peal keskaegseid piinariistu kasutatud. No ja paratamatult hakkasin kahtlustama, et äkki ongi sel korral päris hunt karjas. Ja tundub, et ongi kõrvapõletik. Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi tõsist kõrvavalu olnud ja minu lapsed on ka üldiselt hästi pääsenud. Kui nüüd hästi meenutada, siis üks kord vist Täpikesel natuke valutas kõrv, aga sellist pikka piinlemist ja löga immitsemist kõrvast näen esimest korda. Valu on vist veidi juba järgi andnud, aga nüüd on kohal palavik ja üldiselt on kõik hukas. Loomulikult valiti haigeks jäämiseks "parim" aeg - arsti juurde ei saa enne esmaspäeva. Täps ka köhib... 

Milline muinasjutt järgmiseks?

Ahjaa, Tirts tunneb end veel väga hästi. Eile rääkisin talle unejuttu haigest jõehobust, mille peale teatas Tirts, et talle meeldivad arstid ja ta armastab rihuvõtmist. Kummaline. Viimati kui ta haige oli, rääkis hoopis teist juttu... 

Sügis

Kas olete märganud, et ootamatult on sügis saabunud. Nii üle öö. Sõltumata sellest, mida näitab kalender. Tegelikult teavad kõik (eriti koolilapsed), et sügis algab 1. septembriga ja tänavu on isegi emake loodus sellest aru saanud.

Algas sügis meie pereski. Tõruke läks neljandasse ja Täps kolmandasse klassi. Tirts nuttis esimese septembri hommikul lahinal ja nõudis ka võimalust kooli minna. Lubas seal hoolega maatut (loe raamatut) vaadata. Ise käib alles lasteaia kõige pisemate rühmas. Ta on küll äärmiselt andekas, aga siiski mitte selline imelaps, et võiks alushariduse etapi sootuks vahele jätta ja otse koolipinki maanduda. 

Küll see eluke on kummaline. Üks nuttis, et kooli ei saa, teised jälle nutsid, et vaja kooli minna ja vabadusest võib suu puhtaks pühkida.

Kuigi mulle omal ajal kool sugugi vastumeelne polnud, siis uuesti ei viitsiks koolis käia. Aga kui nüüd päris aus olla, siis ega see tööinimese elu ka meelakkumine ole. Täna näiteks istusin peaaegu 7 tundi erinevatel koosolekutel ja istungitel. Vahepeal tegin väikese põike koolimajja, veendumaks, et sinna tahan ma veel vähem minna ja siis koosolekule tagasi.

Võeh.