esmaspäev, veebruar 08, 2021

Talispordist

Tänavune ilus ja lumine talv seab lausa kohustuseks, et tuleb tegeleda ka kõikvõimalike talispordialadega. Uisutamisest ja suusatamisest ma juba kirjutasin. Sel nädalavahetusel sai ka kelgutamine ära tehtud. Kõige rohkem nautis kelgutamist Tirts, kes ei virisenud isegi siis kui lumi talle laias kaares näkku lendas. Ka Täpike suutis nautida talverõõme ja lasi kilgates ja kiljudes mäest alla. Mina kiljusin ka, aga ma pole kindel, kas see oli suurest lõbust või hirmust. Ega muud häda polnudki tegelikult, aga kelk oli libe ja ei tahtnud kuidagi minu all püsida. Ainumas, kes ei suutnud kuidagi rõõmustada oli Tõruke. Ta lihtsalt pidi virisema iga kord kui liug ei tulnud piisavalt pikk. Aga võibolla polnud tegemist lihtsalt talle meelepärase spordialaga. Ta tahtsi hoopis talisuplust harrastada nagu tänapäeval populaarne on. See on ainus selgitus, miks ta otsesest keelamisest hoolimata läks jääle. See oleks siililegi selge (kui viimane parajasti talveund ei magaks), et konkreetse koha peal oli jää väga nõrk. Aga ei, soov ujuda oli kuulekusest tugevam. Teinekord tasuks muidugi enne talisuplust kaaluda mõnede riidehilpude eemaldamist. Ta tõi koju kaks korralikku kummikutäit merevett.

Kommentaare ei ole: