Vanakooli minecraft

Täna hommikul teatas Täps, et lasteaias pisikeste rühmas on minecrafti pilt seinal. Ma olin väga üllatunud, sest minecrafti  sihtgrupp päris sõimerühmas ju ei käi. Täps aga kinnitab veendunult, et on-on minecrafti pilt seinal. Tulgu ma aga vaatama, seal on minecrafti vikerkaar. Oligi... Peaaegu. Selline vanakooli minecraft. No vaadake ise. Sarnasus on ju täiesti olemas...

Targad lapsed

"Kui sa näed ühte lindu ja sa ei tea, mis selle nimi on, siis ei juhtu midagi kui sa ta kohta lihtsalt "lind" ütled..."

Vot sellised hommikused tarkuseterad meie preililt. Aga ega ka Tõruke alla jää. Näiteks teatas ta ükspäev kui tal keelati nina nokkida, et kõik inimesd nokivad nina! Vallavanem nokib ka!

Ilmselt otsiti argumentide kinnituseks kõige tähtsam tegelane. Hea veel, et ei öeldud, et proua president nina nokib.

Selle aasta esimene sünnipäevapidu

Nädalavahetusel kaaperdasime äsjaavatud Vidrike külamaja, et pidada seal maha minu ja minu ekstoanaabri ühine sünnipäevapidu (Ei, te pole midagi maha maganud ega õnnitlustega hiljaks jäänud. Lihtsalt kordki elus tahtsime pidada suvist sünnipäeva!)
Juba peole minek oli meeleolukas. Autos kõlas uus kuuldemäng "Litsid", mida vürtsitasid hiidlased oma poolkohtlaste naljadega. Kahjuks oli reis liiga lühike ja järjejutt jäi üsna põneva koha pealt pooleli. No tõesti. See on tavaline kuuldemängude ja järjejuttude häda. Nii tore on kui satud neile peale, aga nad jäävad kõige põnevama koha pealt katki ja siis järgmise osa magad raudselt maha. Peab vist veel koos Laisiku ja Mpsiga kusagile sõitma. Võibolla tiirutaks niisama mööda kodusaart ringi. No et saaks järjejutu lõpuni kuulata.
Kohale jõudes algasid kibekiired ettevalmistused ja küpsetamine. Tundus nagu oleks hirmus palju süüa olnud. Seda tundus muidugi ainult seni kuni 5 esimest inimest laua taha istusid ja ülejäänud 15 pidid näljaste nägudega suud vesistama. Järjekordne valearvestus (millele aitas kaasa see, et me osa sööki lihtsalt unustasime lauale tuua). Õnneks tõid kohalikud imemaitsavad pitsad kastanid tulest välja. Muidu oleks vaestele külalistele jäänud meelde ainult nälg. Ja isegi kui süüa oli kesiselt, siis vähemalt veini voolas seal piiramatus koguses. Teate ju küll neid veetünne, kust saad nii sooja kui külma vett. Paned aga topsi alla ja vesi voolab. Vot seal oli samal põhimõttel külmik, kust tuli veini. Valget, punast ja roosat. Järgmiseks juubeliks tahan endale ka sellist!
Pidu ise oli muhe. Sai sõpradega juttu ajada ja niisama mõnusalt aega veeta.

Ja hommik oli ka mõnus. No mitte see, et telefon kukkus poole öö pealt (nii pool kümnest) minu peale karjuma, aga see, et kui ma olin telefoni maha vaigistanud, siis silkasin mööda paadisilda otse karastavasse järvevette ja tegin paar kiiremat kroolimise liigutus. Igasugune mälestus veinikapist kadus kui imeväel. Milline värskus. Ma olen küll mereinimene, aga selline hommikusupluse võimalus tegi ikka kadedaks küll.

No ja kui me nii kaugele juba sõitnud olime, siis pidasime tagantjärele oma pulmaaastapäeva ka ära. Ikka selles samuses uues külamajas. Tõesti mõnus ja hubase olemisega koht. Mina igatahes julgen soovitada! Mina igatahes kavatsen sinna uuesti minna. Reserveerisin endale seal juba laua.

Pulmaaastapäev

Aga mul on täna pulmaaastapäev. Mpsil ka. Milline kokkusattumus!
Mina olen endale sobivalt muidugi mingi viiruse hankinud ja turtsun ning luristan väga romantiliselt tatti!
7. pulmaaastapäev pidi olema villapulm. Väga asjakohane. Lähengi panen villasokid jalga ja villase kampsuni selga ja salli kaela ja hakkan villast viskama...

vot nii

Oeh, appi. Jälle sada aastat mööda läinud ja ma pole midagi kirjutanud. Kuidagi aina kaugemale triivib see blogike minust. Või siis lihtsalt trügib päriselu vahele ja no ei jõua kõike üles kirjutada. Mitte, et midagi juhtunud poleks. Juhtunud on küll, aga kuhu tõmmata piir, et mis on oluline ajaloo annaalidesse talletada ja mis mitte.
See on kindlasti oluline, et tänaseks kahjuks möödanikku vajunud puhkuse käigus õppis Täps selgeks R-tähe ja Tõruke õppis lugema. See, et suuremat suveilma pole olnud, ei ole vist märkimisväärt. Samas ega mul poleks olnud ülemäära aegagi seda nautida. Sai ju hullumoodi ehitatud.
Sellest võiks järeldada, et maja on valmis ja kohe-kohe saab ka muud kõrvalhooned korda. Loomulikult see nii pole. Aga pisut on ikka edasi liigutud. On lootust, et talveks saame ikka põranda alla ja sooja majja. Muidu oleks ju nukker.
Tööl on endiselt kõik kontrolli alt väljas. Millegipärast on tööd rohkem kui seda teha jõuan. Ei teagi, kas asi on väheses jõudluses või ebainimlikult suurest koormusest. Tõde ilmselt kusagil vahepeal.

Teelõpu kohvik

Aga vot meie hakkasime möödunud nädalavahetusel kohvikupidajateks. Vedasime kodust kõik oma lauad ja toolid Laisiku juurde, kuulutasime näoraamatus laialt, et tuleb selline kohvik, millist te iial näinud ei ole, küpsetasime ja vaaritasime elu eest ja jäime seejärel külalisi ootama.
Juba pisut enne kohviku avamist hakkas neid saabuma. Ja muudkui tuli ja tuli ja tuli. Isegi siis kui kohvik oli juba tund aega suletud olnud tuli neid veel ja veel.
Me uskusime, et tänu õilsale eesmärgile ja heale reklaamile ikka mõni inimene tuleb, aga seda, et niiii palju tuleb, me küll ei oodanud. Mitte, et me oleks kurvastanud. Vorpisime aga kolm pesukausitäit pannkoogitaigent kookideks ja müüsime maha kõik, mis vähegi süüa kõlbas. Lõpuks jäigi järele ainult 9 viilu karaskit... Ülejäänud läks kõik. Pool tundi enne kohviku sulgemist ei olnud meil enam taigent ja kanad ka ei jaksanud muneda. Koogid olid otsas ja bänd laulis: "Pannkoogid on otsas, on vaid karaskit"
Jaa, bänd laulis. Meil oli oma isiklik majabänd nimega Anna teed (või kohvi). Mps laulis kõik oma lood ära, mida oskas ja see sobis imeliselt.
Õhtu saabudes olime väsinud kuid õnnelikud. Ja raha kogusime nii palju, et sellest saaks igale lapsele lasteaias kiivri osta ja kasvatajatele pealekauba.  Niiiiii palju kiivreid pole aga lasteaiale kindlasti vaja. Isegi kui me reklaamisime välja, et tulu läheb kiivrite ostmiseks. Ei, me ei kavatse seda raha maha juua. Lihtsalt nüüd tuleb hakata suuremalt mõtlema, et mida siis selle rahaga teha!

Muide, mitmed kohvikukülastajad kiitsid, et meil on toredad sildid. Ma ei jätnud kordagi mainimata, et ise joonistasin :D