Ainult geeniused teavad vastust

Ma ei saa jätta mainimata kuidas mulle käivad närvidele sotsiaalmeedias levivad mõistaused, mida pealkirjade kohaselt oskavad lahendada ainult geeniused. No tõesti. Mitmendas klassis meil korrutamist õpetataksegi? Kõik kes suudavad meeles pidada lihtsat reeglit: enne korruta jaga, siis liida lahuta ning näha  läbi nipist, et mõnel pildil on kaks banaani/münti/õllekruusi, teisel ainult üks, suudavad need õnnetud ülesanded ära lahendada ilma erilise pingutuseta. Nii vähe ongi vaja, et geeniuseks saada!

Muide, seda üllatavam on, et kommentaariumist võib lugeda sellegipoolest ohtralt erinevaid vastuseid. Mõne sarnase mõistatuse puhul ei suuda ma kohe mitte kuidagi välja nuputada, mis moodi nad SELLISE vastuseni on jõudnud. Võibolla peaks hoopis seda geeniuseks nimetama, kes leiab üles kõik need vead, mis erinevate vastuste saamiseks on tehtud.

Pudelpost

Koraks tundus, et sel aastal jääb ära meie igasügisene retk Harilaiule (igakevadine retk toimus küll). Õnneks läks see tunne mööda ja me võtsime end kokku ja vedasime oma vanad kondid tuttavatele matkaradadele. Oli tore end jälle pisut liigutada.

Haakrikuga olid lood taas kesised. Ei teagi, kas on usinad rannakoristajad käinud või ongi maailmamere olukord paremaks läinud (millegipärast kahtlen), aga leide oli vähe. Isegi vasaku jala saapaid võis vaid ühe käe sõrmedel kokku lugeda. parema jala saabastest ei tasu rääkidagi. Paar paljulubavat pudelit oli ka. No sellised, kuhu iga vähegi mõistlik inimene oleks kirja sisse pannud. Kahjuks näikse neid mõistlikke inimesi pudelite vetteloopijate seas vähe olevat. Üks seltskond siiski leidus, kes taipas enne pudeli merre heitmist ka kirja sisse panna.

Kahjuks oli kapten Grants ja Reedes (jah, lätlased) oma kirja punase vildikaga kirjutanud, mis oli aga saanud teatavaid veekahjustusi ja pool tekstist oli kaotsi läinud.  Igal juhul saime teada, et 24.oktoober, käesoleval aastal kell 21:44 on lõbus seltskond, kuhu on muu hulgas kuulunud ka Sigita, Gabriela, Alise, Margarita, Elizabele, Liga, Andrejs, Raivis, Zane, Martins, Aiga, Sergejs, Ira, Vasja ja veel mõned tegelased saatnud meile toreda kirja. Kirja sisust on välja loetav vaid fakt, et see kiri on merre visatud. See ise-enesest ei üllata kedagi. Aga kust ja mis eesmärgil, see jäi minu jaoks saladuseks.

Kui keegi teist peaks tundma mõnd Raivist või Zanet, siis küsige järgi, ega nemad ei ole pudelpostiga seotud. Tegelikult tahaks teada, kust see kiri saadeti ja mis selles roosas hägus kirjas on.

Aga siit minu nõuanded pudelposti saatjatele:

1) Enne pudelposti saatmist veenduge, et pudel on tühi!
2) Veenduge ka, et pudel on kuiv. Kui pudelis on veel viina, siis lahustab see kohe kindlasti teie kirjutatud teksti
3) Kui kirja kirjutate, siis ärge kasutage lastele mõeldud kergesti pestavaid vildikaid või tintekaid. Mingil määral satub ikka niiskust pudelisse. Kirjutage hariliku pliiatsiga või veekindla kirjapulgaga.
4) Enne pudeli vetteviskamist veenduga, et kiri on sees ja kork peal (arvestades kui palju on mere ääres ilma kirjata pudeleid, siis ainus selgitus saab olla see, et lihtsalt on unustatud kiri sisse panna. Minu mõistus ei aktsepteeri lihtsalt prügi merre loopimist).

Igatahes oli see minu kolmas (koos Mpsiga) leitud pudelpost. See on ju oma 3 tükki rohkem kui enamikul inimestel. Järgmisel korral saadan ise ka ühe kirja, et ka keegi teine võiks seda vahvat elevust tunda, mis meie.

Nonii, eile käisid kõik asjassepuutuvad isikud notaris ja meie korter ongi maha müüdud. Nüüd veel vaja kiiresti viimane kola välja tassida, põrand ära pühkida ja siis võibki sellele etapile elus joone alla tõmmata. 8 aastat elasin ma seal. Ei saa öelda, et see koht oleks mulle ülemäära armsaks saanud, aga häid mälestusi on sealt ikkagi hunnikut viisi kaasa võtta. Õnneks mälestused (vastupidiselt muule kraamile) ei võta ülemäära palju ruumi.

Aga nüüd tuleb pilk suunata taas meie uue kodu poole, mis on selle paari kuuga, mis seal oleme olnud saanud palju armsamaks. Hoolimata, et see on nii poolik kui üldse olla saab. Või ei, saaks olla veel poolikum. Näiteks pool katust võiks puudu olla. Meil aga on katus peal ja seinad ümber. Vähemalt väljast poolt. Seest on paar seina ikka puudu. Ma juba ootan, et saaksime ka magamistoa ja köögi ja kabineti ja esiku ja pööningu korda. No ja siis tuleb veel puukuur ja tõllakuur ja laste mängumaja (mis ilmselt saab valmis selleks ajaks kui nad ülikooli lähevad)...

nämm-nämm

Tegin eile suuuuure potitäie piparkoogitaigent. Ja kujutage ette, ma ei unustanud ühtegi koostisosa sisse panemata ja ühegi kogusega ka liialt hoogu ei läinud, nagu tavaliselt (no nagu pulmadeks trühvleid tehes, kus retsept nägi ette 1,5 dl koort, mina panin 1.5 liitrit... ei tulnud trühvlid. Kakao tuli).
Tundub, et minust võib hakata asja saama.
Täna andsin kummalegi lapsele pakikese taigent kaasa ja saatsin nad ämma juurde küpsetama. Näis, kas mulle ka mõni koogike jäetakse. Hea meelega prooviks. Mul hakkab juba lasanjest üle viskama nimelt.
Juhtus selline lugu, et mul tuli ühel päeval kohutav lasanje isu. No ma siis tegin suure vormitäie. Ja keegi teine seda ei taha. Mps niikuinii ei söö, aga minu lootused olid Täpikese peal. Täps aga vaatas minu toitu umbusklikult ja ütles: "Väka, kas see on velikäkk?" Tõruke aga nõudis kukesuppi ja ei tahtnud mõistlikest hõrgutistest (nagu seda on lasanje) midagi kuulda.
Tänamatu publik. Eks ma siis söön üksinda.

Lähen jõulukuuske otsima

Minul on ettepanek. Peaks praegu jõulud ära. pooleteise kuu pärast kui õiged jõulud on, siis pole niikuinii lund, aga praegu on parasjagu.
Tõruke igatahes on minu mõttega kaasa läinud ja nõudis eile piparkooke.

Jõuluvanale kirjutasime ka. Ainult, et Täps keeldub jõuluvanele kirja näitamast ja päkapikkudele ka ei taha näidata. Peitis selle hoopis madratsi alla. Huvitav kuidas peaks küll info  vajalike instantsideni kohale jõudma.

Seni aga nautige meie perepilti. Need kaks rõõmsameelset väikest tegelast pildi allservas pole mitte minu salakaksikud, kellest ma midagi rääkinud pole vaid  hoopis poolhulkuva loomuga kassid, kes on juba pereliikmeteks arvatud. Mina olen arusaadavalt see kõige suurem ja tähtsam. Pildi autor on Tõruke, kes pisut näost õhetab. Pisike sinine on Täps. Ja parempoolseim on järelikult Mps.

Kõik psühholoogid võivad nüüd hinnata pere pildi järgi kui tasakaalukas ja tore pere meil on.

Või siis leitaks, et kõik on hukas... ja kõige tähtsamal kohal on hulkuvad kassid.

Maailmaparandaja uskumatud seiklused mandrimaal

Möödunud nädala lõpul käisin mandril ja sellest kujunes väga meeldejääv retk.

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et minu armsal Millil polnud talvesaapaid ja oli endiselt suvekummidega. Talv oli aga saabunud ootamatult nagu ikka. Minul aga oli vaja minna Tartusse konverentsile. Läksin siis äia autoga. Jõudsin ilusasti peaaegu kohale. Peaaegu, sest 7-8 kilometrit jäi Tartust puudu. Mingi hetk hakkas auto veidralt käituma ja mootor kadus tagant ära. No mida nüüd!?! Imestasin. Viskasin pilgu kütusenäidikule. See näitas, et paak on täiesti täis. Oot-oot. Ikka täiesti tühi. Ma olin auto tilgatumaks sõitnud! Mul pole seda varem kunagi juhtunud, sest minu Milli hakkab juba tükk aega enne paagi tühjenemist minu peale karjuma, et oleks aeg tankida. Äia auto isegi ei vihjanud sellele.

Õnneks tormas appi minu abivalmis õeraas, kes tõi mulle kümme liitrit bensiini, mis kadus nagu mutiauku. Sõitsin siis viimase otsa ka ära ja esimese asjana läksin tankima. Panin paagi pilgeni täis ja kiirustasin konverentsile. Esmalt tuli aga leida parkimiskoht. Tükk aega otsisin, aga lõpuks tundus, et viimasel hetkel seda ka märkasin. Tegin äkilise ümberreastumise. Või noh, tahtsin teha, aga kõrvalt reast oli minu kõrvale ilmunud üks auto, mida ma polnud märganud. Põmm. Piraki.

Ohkasin raskelt ja otsustasin, et viimane aeg on auto ära parkida ja edasi jala käia. Mul õnnestus nimelt kuidagi oma esirattaga teise auto külg ära mõlkida. Õnneks oli teise auto juht viisakas ja arusaaja ja ei hakanud karjuma ja sõimama. Vaatasime kõigepealt tema auto kahjud üle ja siis minu omad. Ma küll väitsin, et minu autoga ei juhtunud midagi*. Aga ta ei uskunud. No midagi ju pidi juhtuma. Lõpuks leidis ta siiski ühe lahtise jupi. See aga osutus bensiinipaagi korgiks, mis minu auto katusel oli... No tõesti, nagu oleks esimest korda autoroolis. 

Homme saan oma Milli tagasi. Ei suuda ära oodata.

Konverents ise läks igati hästi. Targad inimesed üle Eesti ja väljastpooltki olid kuulama tulnud planeerimisguru Maailmaparandajat... Enamus minu ettevalmistatud tarkasid lauseid jäid küll ette kandmata. Aga tomatitega ei loobitud ja välja ei vilistatud. Asi seegi.

*Päris nii hästi siiski ei läinud, aga see selgus hiljem.

kill-koll-kolimine

Olen oma ainsalt lugejalt saanud etteheiteid, et juba üle kuu aja pole blogi kirjutanud ja kuhu selline käitumine kõlbab. No ma siis kirjutan.
Avastasin just, et ma polegi kirjutanud, et tegelesime vahepeal kinnisvara müümise vahendamisega. Ehk siis otsisime oma endisele pesale (ei, mitte saunale, kus viimati resideerusime, vaid ikka korterile) uut omanikku. Tundub, et isegi leidsime.
See aga seadis meid fakti ette, et see koobas tuleks nüüd sinna aastakümnete jooksul kogunenud kraamist tühjaks tassida.  No hakkasime vaikselt otsast peale ja iga vähegi vaba hetke olemegi muudkui pakkinud ja sorteerinud, sorteerinud ja pakkinud. See on kohutav kui palju seda rikkust ikka on. Kui elu oleks mäng, mille võidaks see, kellel on surres kõige rohkem asju, siis võiksin vabalt jala pealt langeda ja ikka võitja olla.
No tõesti. Milleks on ühele neljaliikmelisele perele vaja kolmekümmend kaht supitaldrikut (ja siia ei ole arvestatud esindusserviisi) või siis näiteks kuute sõela. Kahvleid ja nuge ei hakka ma parem üles loetlemagi. Võiks vist pool valda kokku ajada ja ikka ei tuleks kahvlitest puudust.
Ehk siis kui te kunagi peaksite meile soolaleivale tulema ja tunnete vastupandamatut vajadust ka kingitus ühes võtta, siis palun, ärge enam köögitarvikuid lisaks tooge. Meil pole neid lihtsalt mitte kusagile panna.
Ja teine palve on mul teile veel. Kallid tuttavad, kes te planeerite perelisa. Palun võtke nüüd see kirves voodi alt ära. Mul on umbes kolmikute jagu tüdrukute riideid tallele pandud, aga tutvuskonnas sünnivad ainult poisid. Need (riided, mitte poisid) lähevad varsti moest ära kui te ei kiirusta tütarde hankimisega. Ja nagu ma varasemalt juba vihjasin, siis meil on väga pisike maja, siia ei saa teha beebiriiete ladu.

Võibolla huvitavad teid ka edusammud uue kodu rindel? No olukord, kus vesi tuli sisse ja läks välja, aga vahepealt olid ühendavad jupid puudu, on nüüdseks ilusasti lõpetatud ja vesi liigub torusid mööda imeliselt. Tallinnakilupäeva pühakud olgu tänatud - praeguste ilmadega ei tahaks sugugi välikemmergus lõdiseda.
Kõik ei läinud muidugi plaanipäraselt. Ühe väikese kraanikausikapi tellimine osutus nii üüratult kalliks, et tegime niks-naks ise kapikese valmis. Sellest aga räägin lähemalt kunagi, kui see kapp on endale ka nupud saanud.