hundid karud käisid sees, rebane istus katusel

Oleme sattunud elama tõelisesse pisiloomade pesasse. Igaõhtused külalised siilid ei eruta enam õieti kedagi. Kohtudes noogutame teineteisele kui vanad tuttavad ja asjatame edasi. Täna aga üritas üks uus tegelane ladtetuppa sisse kolida. See oli väike nahkhiir, kes riputas end lastetoa seinale ja teatas, et soovib ülemist nari. Kuna meil aga vaba kohta pakkuda pole, siis üritasime keelitada teda lahkuma. Ta ei tahtnud minna. No ja siis algas tants ja tagaajamine mööda maja. Nahkhiir muudkui puges peitu, näitas hambaid ja krigises meie peale tigedalt. Lõpuks õnnestus siiski talle koht kätte näidata ja õue toimetada.
Keda siis järgmisena kohtame? Nugist? Öökulli? Või hoopis alligaatorit?

kitsikuses

Milline pikantne olukord. Olen lõksus meie uues wc-s ja mul on kange pissihäda. Kõik vajalikud komponendid oleks justkui olemas, et probleemi lahendada, aga väike puudujääk siiski on. Nimelt on wc-pott teisel pool ust karbi sees...

Oleme nüüd nädalakese mekkinud sauniku elu. Eks ta üks mugavustega telkimine ole. Aga olgem ausad, mulle on telkimine alati meeldinud. Lastele näikse ka meeldivat. On teised juba pooleldi metsistunud. Jooksevad ringi mudane naeratus kõrvuni.
Ehitustandril toimub liikumine endiselt aeglaselt. Tellisime eile pealinnast Atlase appi, et see lage ülal hoiaks. Tuli hoopis vennaraas. Abiks ikka. Aha ta kahjuks ei saamud hoidma jääda, nii et tuli ikka paar kruvi ka lasta. Ma olen selles päris osav juba. Üldse on minu ehitusalased teadmised ja oskused olulisel määral laienenud. Kui maja valmis, siis võin soome ehitajaks minna. Kuigi kes sellist pensionäri enam tööle võtab...

Arvake ära, kellel algas just praegu puhkus?

Jah, valesti pakkuda pole võimalik. Mina olengi see, kes nüüd läbi lainete suvele vastu kahlab. Ja ma ei hooli, et mereni on ikka päris mitu head kilomeetrit. Täna tuli taevast nii palju vett alla, et porilombis on võimalik edukalt supelda.

Ajalooline öö

Nonii, täna oli siis esimene öö saunikuna. Küll oli mõnus. Mitte see, et olime seal pead-jalad koos ja vaene Mpsike ei mahtunudki voodisse ära, vaid see tunne, et oleme sammukese päris oma kodule lähemal. Hommikuks läks pisut jahedaks, aga tekk oli soe ja lapsed nohisesid ka magada, nii et ilmselt polnud liiga külm. Aga tunne oli nagu päris.
Eriti mõnus oli hommik. Lapsed veel nohisesid, mina ärkasin üles, pesin hambad, haarasin külmikust jogurti ja läksin õue. Istusin kivile, sirutasin oma kastemärjad varbad päikese poole, noppisin kivi kõrvalt mõned metsmaasikad, vaatasin merd ja sõin hommikupäikese soojuses hommikusööki.
Hommikuvärsuks, päikesesoojus, linnulaul  - kõk see oli nii ehe! Imeline algus hommikule. Isegi ämmelgas, kes minuga kivi jagas ei suutnud mind heidutada (olgem ausad, see oli ka suhteliselt väike ämblik, aga ikkagi).

Nüüd tuleb kõvasti pingutada ja majake valmis ehitada, et nii võikski jääda.

Muide, lapsed ka hea meelega jäid sinna ööseks. Tõruke teatas lausa, et tema siin halba und ei näe (Tõruke on viimasel ajal hakanud õhtuti kurvastama, et ta ei taha magama minna, muidu näeb jälle halba und). Nad leppisid Täpsiga lausa kokku, et nad ei näe halba und, vaid näevad unes kiisusid...
Mina kiisusid ei näinud. Nägin hoopis, et lõikasin Tõrukese juukseid ja rikkusin tema ilusa soengu ära :P

Rakendamata tööjõud

Pikas praamisabas ootajad võisid olla päris üllatunud, kui neist üks kummitus mööda sõitis. Tegelikult ei olnud see haiglaselt kahvatu tegelane mitte mõni eksinud hing, vaid hoopis mina, kes ma olin pealast jalatallani pahtlitolmuga kaetud.
Eks seda pahteldamist jätkub veel pikaks ajaks. Nojah, oleks võinud ju ära kasutada asjaolu, et Viv siinmail oli liikumas. Aga ei, meie lasime tal minna ilma, et oleks tema suurt tööindu üldse rakendanud. Algus oli ju paljulubav. Röövisime ta teisest saare otsast, pressisime kahe turvatooli vahele ja transportisime ühest põdrast, 5 kitsest ja 3 rebasest hoolimata ilusasti ehitustandrile. Aga vot tööle ei osanud panna. 

Võibolla peaks Tõrukeselt õppust võtma. Tema suutis küll eile kõik pisikesed tüdrukud oma traktorit lükkama panna. Ja nii osavalt, et tüdrukud seda lausa hea meelega tegid.

Kas mahume?

Kuidas mahutada 4 inimese elamine 20 m2 suurusele alale nii, et säiliksid ka teatud mugavused (näiteks, et iga inimene saaks magada nii, et ühe varbad teise ninasõõrmetes ei oleks või et kartulite keetmiseks ei peaks enne potist draakonipuud välja tõstma, elementaarsed mugavused noh) . See on minu viimase aja küsimus nr 1. Nimelt on kindel tahtmine ämma juurest oma elamisse kolida. Kuna aga oma elamisest on elamiskõlbulik hetkel vaid just nii pisike saunake, nagu postituse alguses mainitud, siis tulebki nüüd nuputada, kas me sinna mahume või mitte.

Pool saunast on leiliruumi ja pesuruumi all. Arvestades, et tegu on saunaga, on selline ruumide jaotus isegi arusaadav. Kahjuks kahandab see elamuna kasutatavat ala veelgi.
Eesruumis on lahtikäiv diivanvoodi, kuhu 4 inimest kuidagi ära ei mahu. Või noh, täpsisuguseid mahuks sinna 6 tükki ka, aga minusuguseid kaugeltki mitte nii palju. Seega tuleks leida vähemalt 2 voodikohta veel tekitada. Teoreetiliselt oleks võimalik ju katuse all magada, aga seal läheb hirmus palavaks ja pealegi võivad pudinad oma nime õigustada ja alla pudiseda. Pisikesi üksi ka hästi alla jätta ei saa, seega peaks vähemalt 3/4 meist end alla ära mahutama. See oleks isegi võimalik, aga kusagil tuleks hoida ka riideid ja mänguasju. Põhimõtteliselt võiks ju ka asju katuse all hoida, aga siis jällegi see probleem, et sealt on neid vajadusel tüütu kätte saada. Lisaks tuleks kusagil hoida ka nõusid ja toiduaineid. Saunalaval? Aga kus siis pesta? Päris ilma ka ju ei tahaks.

Põhimõtteliselt oleks ju sellistes kitsastes oludes täiesti võimalik elada. Mõnda aega. Aga kui pikalt, selles on küsimus.

Hetkel on küll tunne, et ma olen ülesande ees, kus kaks liitrit piima tuleb kahte pooleliitrisesse purki...

Vanem vend

Nagu te kõik teate, on mul kaks pujäänikest kodus kasvamas. Tänu sellele on mul peas terve hulk halle juukseid (no need, mis on jäänud suures ahastuses välja katkumata). Nad suudavad kahekesi mu ikka aegajalt viia sellisesse seisundisse, et olen nõus vabatahtlikult hullumajja minema, et pisut rahu ja vaikust saada. 

Teisalt on mul aegajalt ikka kohutavalt hea meel, et mul on neid just kaks ja et nad oskavad nii supernunnud olla. No näiteks võtame Tõrukese. Viimastel päevadel on ta käitunud ideaalse suurema vennana.

Eile koju sõites jäi Täpike autos magama. Tõruke märkas seda ja hakkas seletama: "Kui koju jõuame, siis võtad Täpikese sülle ja viid ta voodisse." Kohale jõudes muretses ta: "Ära sa Täpikest siis autosse unusta!" (Nagu seda oleks kunagi juhtunud, et ma mõne lapse oleks maha unustanud). No ja kui ma olin ta voodisse tassinud, siis tuli Tõruke ja tegi õrnalt õrnalt Täpsile pai ja musi ja hiilis vaikselt, et õeke ikka magada saaks.
Ühel teisel päeval aga jooksis Tõruke koos poolteist aastat vanema naabripoisiga ringi ja mängis mingit ninja mängu. Täpike tahtis ka nendega mängida, aga ta jalad on ikka jupp maad lühemad ja ei suutnud kuidagi poistega sammu pidada. Hakkas teine siis nutma. Mina kutsusin poisse korrale, et nad ikka Täpsi ka ootaks, kuna ta muidu kurvastavat. Tõruke tuli kohe oma õe juurde, võttis tal käest kinni ja teatas lohutava häälega: "Ära kurvasta Täpike, ma võtan su küll oma mängu. Tule, jookseme nüüd!" Ja kadusidki teised käest kinni joostes maja nurga taha. Nii armas oli neid vaadata.

Täpikesel on ikka vedanud, et tal selline hoolitsev vanem vend on!

Huhh kui palav ja lämbe siin on. Õues tundub jälle nii mõnus ja värskendav. Kas ma võin võtta oma teki ja padja ja minna ploomipuu alla magama?

Rattur

10 päeva tagasi õppis Tõruke lõpuks jalgrattaga sõitma. Seni tuiskas ta ringi oma jooksurattaga ja ega ta pärisratturitest väga palju maha jäänud. Ainus puudus oli see, et sõltuvalt jalanõude materjali kvaliteedist kulusid nad   1-3 nädala jooksul lootusetult auklikuks. No ja kui ühel ilusal päeval nõustus Tõruke päris ratta selga istuma, siis selgus, et pole mingit probleemi ka sellega sõita.
Kuna aga ratas on mitte teise vaid kolmanda või neljanda ringi oma, siis juhtus selline koletu lugu, et peale nädalat sõitmist läks abiratas pooleks. Nii tuligi mul mutrivõti välja otsida ja abirattad alt ära kruvida. No ja siis selgus, et need rattad olid niikuinii üleliigsed. Sõidab ilma nendetagi kui vana rattur. Huvitav, kui ma ühe ratta veel alt ära krutiks, kas siis sõidaks ka sama ladusalt. No siis võiks ta ju tsirkusele rentida :D