Veetsin taas paar päeva linnas. Sel korral eriti linna peal laiamisele ei panustanud, küll aga sai käidud maal ploome raputamas (kollased ploomid on mu lemmikpuuviljad) ja mereääres. Mind ujuma ei lubata, aga Tõruke käis küll vees (hoolimata sellest kas teda lubati või mitte). Täps oli ka kaasas, aga tema nohises mõlemal korral magada.

Emme kõrvad?

Ma pole teile veel oma värskeimat järeltulijat tutvustanud. Vot see parempoolne on Täpike.  Vasakpoolset muhedikku peaks te juba tundma. See on Tõruke (siis kui ta veel värske ja roheline oli). Rahvas räägib, et Tõruke olla isa ja Täps ema moodi. On siis või? Jah, imearmsad, selles suhtes küll täitsa vanemate suust kukkunud, aga muidu?

jaba-daba-duu

Kuigi Tõruke on äärmiselt andekas laps (teadagi), siis ei näita ta üles erilist osavust oma emakeele rääkimises. See-eest on ta kõvasti lobisema hakanud. Tap-tap-tibutabi-tip-jaba-daba-tubi-tubi-taba.
Kui nüüd keegi veel ära tõlgiks, et kas ta kiidab oma ema ilu ja armsust taevani või niisama mõnitab...

Paljulapseline

Pole siia ammu midagi kirjutanud. See tuleb sellest, et sellist aega, mil kõik mu lapsed korraga magavad ja mul on kasutada internetiseeruv arvuti ja ma parasjagu ise ei maga, on häbemata vähe. Eelnevast lausest võiks järeldada, et mul on vähemalt 10 last. No tunne on küll selline. Sealjuures kaheksa lapse nimi kümnest on Tõruke.

Naerata!

Ma ei saanud täna öösel sugugi magada. Koguaeg pidi naeratama. No pildistati. Pidevalt. Välgud sähvisid nagu oleks ma mõnele punase vaiba üritusele sattunud.

Aga tõsi on see, et mina ei mäleta, et nii võimsat äikest varem näinud oleks. Tipphetkedel ei vaibunud müristamine hetkekski ja õues välkus nagu oleks diskole sattunud.

Täps magas kõik see aeg nagu muiste ja ei liigutanud varvastki. Või kui liigutaski, siis vaikselt teki all. Tõruke oli komandeeringus väiksemal saarel kus ka väiksemad äikesetormid.

Jupijumalale

 Vot selline tark raamat on mul. Sisetööde peatüki teise lõigu oleks tahtnud punaselt alla joonida ja hüüumärgid kõrvale teha. Aga noh, käsi ei tõuse raamatusse sodima... Aga sellegipoolest jagan meeleldi tarkusi: "Liiga hoolsalt pindu loodides ja ühtlustades kaotame siseruumi kasulikku pinda, vana hoone olemust ja võlu."

Viltu?

Tõruke on vist vanaisasse. Igatahes käib ta juba pikemat aega loodi ja joonlauaga mööda korterit ringi, loodib uksepiitasid ning seletab midagi mureliku häälega...