Kilplasema

Üritasin täna elutoa ukse klaase pesta. Need olid väikestest räpastest käejälgedest peaaegu läbipaistmatuks muutunud. Sel ajal kui mina üheltpoolt klaasi pesin, patsutati teisele poole värskeid käpajälgi juurde.
Siis korjasin loendamatu arv kordi mänguasju kokku. Varem visati need ükshaaval uuesti korvist välja. Nüüd on noorperemees näinud, et palju kiiremini saab segaduse taastada kui korv lihtsalt ümber keerata.
Kuidagi kilplaslikud tunduvad mu igapäevategevused...

Sitsid-datsid, pitsid-patsid ja roosad prillid

Kas ma panin hommikul kogemata roosad prillid pähe või ongi maailm ootamatult roosaks värvunud? Isegi ultraheliarst nägi täna maailma palju roosamalt kui eelmisel korral. Tõsi on see, et Täpike on endiselt väga viks ja viisakas ja kuidagi ei näita intiimsemaid piirkondi suvalistele uurijatele. Eriti kui kabinet rahvast täis nagu täna. Aga arst ei tahtnud ka publiku ees häbisse jääda ja togis vaest beebit seni kuni ta ikka paljastas oma tõelise olemuse. Täitsa tüdrik!
Nüüd mu kallid lugejad võite hakata kauneid tütarlapsenimesid välja pakkuma.

See muidugi ajab meie gängi süsteemi veel lootusetumalt segamini... Kuigi kui hästi otsida, siis saab ka siit teatava loogika välja lugeda :P.

Oeh

Isegi tühipaljas mõte siin kodus pisut korda luua on juba eos hukule määratud. Väike kaos annab endast parima, et minu pingutused nurjata. Ja see palavus ei tee asja ka paremaks. Noorperemees keeldub sellise palavusega magamast ja kuna ta ei maga, siis on ta eriti nõudlik. Mina jällegi ei jaksa sellise palavusega end liigutada...
Lisaks elame siin nüüd nagu vangid. Uks peab koguaeg lukus olema, sest Tõruke oskab välisust avada ja seejärel on ju kogu maailm talle valla. Aga ma tahaks ikka natuke ta vabadust piirata. No liiga vara veel iseseisvalt maailma avastamiseks...

Beebibuum

Rääkisin siin ükspäev kohalikku asulat vallutavatest oravatest. No üleeile nägin ma, et neid tuleb juurde! Kolm pisikest beebioravat ukerdasid oma koduukse ees! Ja ma tean kus nad elavad - võin neile külla minna :D

Remontiline emadepäev

Nagu ma 8 aastat tagasi (appi, ma olen vana) Virlupine köögis tõdesin - remonti tehes ei tasu selga panna suure dekolteega pluusi - lammutuspraht kipu dekolteesse pudisema. Igatahes kordas ajalugu end taas. Seega nägin ma õhtu lõpuks välja nagu tolmutont. Õnneks ei midagi, millest seep ja vesi jagu ei saaks.
Aga see-eest sain ma lõpuks ometi oma destruktiivse energia lahti päästa ja lammutada (niipalju kui noorperemees lubas). See oli mõnus. Kahest minitoast sai üks peaaegu et normaalsete mõõtmetega tuba, kus saab liikuda ka muul viisil kui külg ees :P.

Emadepäeva tähistasime ka. Ma ju ikkagi pooleteistkordne ema. Kauplesin välja tordi ja puha. Tõruke korjas mulle nurmenukke (väidetavalt omal algatusel, kuigi ta keeldus neid kättegi võtmast) ja näpistas armsalt koiduvalguses.

Rääkides Tõrukesest. Ta on julgemaks muutunud. Varem kartis ta kõiki põrisevaid asju ja kasse. No meil seal hulgub ringi kõige jõletum kassimauk, keda ilmas nähtud ja paar viimast päeva on Tõruke üritanud temaga sõprussuhteid luua. Päris pai veel ei tee, aga juba kükitab külje alla ja seletab midagi. Ja kui traktor põrisema hakkas, siis läks uudistama, mitte ei roninud paanikas mind mööda üles.

Oravad

Kõik need viis aastat, mis ma juba siin elanud olen, polnud ma kordagi alevi vahel ühtegi oravat kohanud. No ja nüüd siis kohtasin juba selle kevade kolmandat (teoreetiliselt võib see muidugi üks ja sama ka olla, aga siis on ta väga liikuva iseloomuga). Ei tea, kust lõunamaalt nemad siis tulnud on. Või on nad koguaeg siin olnud, aga end lihtsalt minu eest varjanud? Või tegu lihtsalt valimisreklaamiga?

Üldse kevad kohal. Käod kukuvad ja Tõruke veereb mudas... Isegi müristamist võis eemalt kuulda.
(ärge otsige loogilist seost)

Küll seal Lõuna-Eestis oli alles soe. Ma kodus mõtlesin, et mida kõike kaasa pakkida ja kartsin, et kuna mulle enam ükski jope selga ei lähe, siis võin möödaminnes kringliks külmuda. Kohale jõudes kahetsesin, et hoopis suvekleidile ei panustanud. Aga pole hullu, siia tagasi jõudes ootas ees mõnus karastav tormituuleke ja kaasapakitud sallid läksid ilusasti käiku.
Aga pidu ise oli imetabane. Vanad head ajad tulid meelde kui sai Elvas hommikuni lauldud... Tõsi, sõnu enam nii hästi ei mäleta ja viisipidamine pole ka paremaks läinud. Nooremad kõrvad kõrvaltoast kuulsid valed noodid kohe ära ja andsid sellest märku. Täpikesele ka väga ei meeldinud minu laulmine. Vaene laps. Aga ta ongi mul pretensioonikas. Ei meeldi talle kui ma ringi kõnnin, ei meeldi kui ma paigal istun.

Schieb den Wal...

Küll see aeg ikka lendab. Ja kirja ei saa millegipärast ridagi...
Tänu ilusatele ilmadele olen nüüd Tõrukesega rohkem õues olnud. Tõruke on tõeline mees. Noh põrsas. Igatahes meeldivad talle vaieldamatult mudased kohad. Kõige mudasematesse viskub ta kõhuli ja siis lagistab naerda. Kui Tõruke oleks elevant, siis oleks vaatepilt selline:

Mina meenutan välimuselt vaala või mõnda muud säärast elukat.