trepijooks

Eile tähistati ühiselt ämma ja Tõrukese (selle aasta viimast) sünnipäeva. Sel puhul sai tehtud veel üks tort. Nüüd võiks tortide tegemisse väike vahe sisse tulla.

Nädalavahetuse veetis laps trepist üle-alla turnides. Mina ei tea kuidas ta jaksas. Mina väsisin juba puhtalt turvamisest ära. Aga tema, kellele astmed ulatuvad kõrgelt üle põlve, ei pilgutanud silmagi... Kui aga nägi, aet uks paokil on, pistis trepi poole ajama.

Ilm on hukas

Lisaks sellele, et sajab laia lund, lööb veel välku ja müristab ka. Mida järgmiseks? Kas hakkab kalu sadama või tuleb liivatorm?

No kas läheme lumememme ehitama?

Igatahes mina olin väga ettenägelik ja otsisin juba eile oma talvejope välja. Aga tuleb vist jälle sahk lapsevankri ette monteerida...

Aasta Mutsakaga

Täna aasta tagasi kohtusin oma pojakesega. See on olnud üks võimas aasta. Nii palju rõõmu ja sekka pisut muresid ka. Ohtralt magamata öid, aga kordades enam rõõmustamist selle üle kui laps lõpuks magama jääb. Ja nii palju kordi õhkamist, et küll ta ikka on mul armas (ja natuke ka oigamist, et kuidas küll ühe nii väikese inimese sisse nii palju jonni mahub). Ühesõnaga emotsioonidele on volüümi juurde keeratud ja elu on olulisemalt rikkamaks muutunud.

Palju õnne mu kallis Tõruke!

Ajaloo huvides:
Poiss on 10,2 kilo ja 77 cm.
Hambaid on 5.
Ei kõnni ega seisa iseseisvalt, aga see-eest ronib nagu noor ahv ja tugede najal liigub kiirelt kui tuul.
Sõnadeks on emme ja mämm-mämm. Enamasti läheb üks teiseks üle, sest noh, eks see ole suht üks ja sama.
Ja sünnipäevatordid lihtsalt edvistamise mõttes:

Mullitab

Peaks endale vist mullikilest kaitseülikonna hankima. No sellega võidaks kõik. Lapsel oleks endilselt tore mind näpistada (võibolla isegi toredam) ja mina ei saaks haiget. Võibolla õnnestuks isegi veidi moekat disaini argipäeva tuua... Ja mine sa tea, ehk saaks see koduste emade seas populaarseks kostüümiks... Tegelikult peaks lapsele ka mullikilest kostüümi tegema. Eile kukkus ta kolm korda, millest ühe lausa nii õnnetult, et sai kaks ilget  muhku ühe hoobiga.

Aga üldiselt on kõik hukas.
Tort kukkus ka pähe. Sõna otseses mõttes. Kahju, et ma vahukoort veel polnud jõudnud lisada. Siis oleks klassikalise komöödiaelemendi välja andnud. Nüüd jäi nali pisut kuivaks.

Tundub, et Laulu tänava rähn on Võidu tänavale üle kolinud...

90+

Nii, selleks aastaks on minu sünnipäevadega ühel pool. Suur tänu kõigile, kes mind toetasid sel raskel perioodil. Kondid ongi nõrgaks jäänud ja ilma toeta enam hakkama ei saa. Seda näitas selgelt ka kurb tõsiasi, et minule püstitatud elutruu martsipanist ausammas sai kondinõrkuse ja kukkus korduvalt ninali.

Aga sel aastal oli üks asi siiski teistmoodi - aastad ei rõhunud kuidagi. Kõik need kolmkümmend aastat heljusid kui heeliumiõhupallid öise taeva poole ja sugugi polnud raske. Aitäh! Ja noh, vähemalt ei pea ma võõrast vihmas suudlema, alasti laulupeol osalema ega Oleviste tornist langevarjuga alla hüppama...

nooruslik vanadus

Mina ei teagi kas mul on nüüd uus noorus või on saabunud varajane vanadus. Ühest küljest on nägu punne täis nagu õitsvas teismeeas, teisalt aga võiks ma kontide kanguse alusel pensionäridega võrdselt ühistranspordis soodustust saada. Põlv on nii haige, nagu oleks ma ise eile rahvajooksul osalenud.

Loskutovi tippmark

Paide-Türi rahvajooks, võidab Pavel Loskutov...
Aga Mps oli tal kohe tihedalt kannul ja hingeldas talle kuklasse.
Meie Tõrukesega aga ergutasime tee ääres. Seal oli igatsorti rahvast jooksmas - imikust raugani välja. Mõni aasta veel ja poiss võib ise jooksma minna. Praegu ei ulata tal veel jalad maani. Mina ei jookse muidu kui keegi piitsaga taga ei aja. Võibolla ei jookseks isegi siis... Sport on nõrkadele

Hämming

Ei tea, mis juhtunud on. Kuidagi soe on. Ei peagi kolme pleedi ja teki all kringliks külmumise vältimise eesmärgil kuuma teed lürpima. Kas kodusaar on pisut lõuna poole triivinud või on tõesti küttehooaeg alanud? Radikad on küll suht külmad praegu...

Sügisene matk mere äärde

Eile käisime taas maailmaserval vildakat majakat vaatamas. Just nagu täpselt aasta varem. Sel korral oli meid muidugi üks rohkem. Üritame ikka Tõrukesest ka matkaselli koolitada. Ta käitus matka ajal väga eeskujulikult - magas enamuse teest maha. Kuna Tõruke veel omal jalal ringi ei siba, siis tuli tal matkata vankris. Mis aga omakorda tähendas, et päris rannakividele ja pehme liiva sisse ma matkama ei pääsenud. Jalutasime siis mööda matkarada, mis oli ka omamoodi huvitav. Tõsi, vesi pole ammu niiiii kõrgele tõusnud, mistõttu haakrikku matkarajalt ülemäära palju ei leidnud, see eest polnud ka seenelised viitsinud teab mis kaugele jalutada nii et meresaagi asemel korjasin ma metsasaaduseid. Kaugemale kui 2 meetrit ma teest ei läinud, kuid sellest hoolimata sain päris kena portsu kuuseriisikaid.
Kahte ülisõbralikku noort rebast nägime ka. Üks oli pisut häbelikum, aga teine muudkui poseeris ja poseeris. Ilmselt üritas meie tähelepanu hajutada ja siis väikese sinise jänese põske pista. Jänes vaatas rebast väga kahtlustavalt.