Ekspeditsioon Maasikamaale

Täna oli siis see ajalooline päev, mil kartmatu maailmaparandaja astus silmitsi kohutava džungliga leidmaks kinnitust kuuldusele, et Maasikamaa pole vaid paljas müüt. Kaua oli see teadmishimuline hing valmistunud selleks ekspeditsiooniks - uurinud kaarte ja puurinud vanu ürikuid. Andmed olid küll vasturääkivad, aga igalt poolt kumaa läbi siiski üks ja see sama - kusagil keset džunglit asub müütiline Maasikamaa. Jah, seesama, millest kõik räägivad, kuid mida pole juba ammu keegi näinud.
Varustanud end matšeete, kaitsekinnaste ning malaariatablettidega asus ta tundmatuse poole teele. Nähes seda padrikut kõikide selle okkaliste ja mürgiste taimede ning kindlasti ka kurjade kiskjate ning surmavate ämblikega lõi ta küll hetkeks kõhklema, kuid ta kogus end ning asus end džunglist läbi raiuma. Trotsides kõiki ohte raius ta päeva, raius kaks ja kolmandamal päeval, olles kaotanud viimsegi lootuse ning jätkates puhtalt nürist kohusetundest ajendatuna leidis ta selle üles. Müütiline Maasikamaa on siiski olemas ning nüüd džunglist välja raiutud.

Ühesõnaga sain lõpuks maasikapeenra korda.

Järgmisena tuleks vist võtta ette ekspeditsioon selgitamaks kas ma tõesti nägin seda unes või ma siiski panin kevadel porgandid maha.

Lokk

Üritasin täna taas Tõrukesele kukeharja teha, aga enam ei saa, laulusuled kisuvad lokki.

 

Pildil on näha kuidas lokike pimeduse varjus laua alt varitseb.

Pilt on roheline, kuna jälgisin väikese päti valgustkartvaid tegevusi eemalt "night vision" kaameraga.

Edusammutus kodusel rindel

Huvitav, kas ma saan oma aiamaa korda enne kui lumi tuleb. Arvestades kui palju ma täna Tõrukese uneaegadel tehtud jõudsin, siin võib mind ilmselt veel jõulude eel labidaga hangede vahel kekslemas näha. Ja ma ei pea silmas lumelabidat. Maasikapeenra korrastamisest sain tehtud täna ehk viiendiku... Aga noh, alati võib loota rohelistele jõuluele ja mahedale talvele.
Ja koristamisest ei tule ka suuremat midagi välja. Mina ühest otsast koristan ja Tõruke ukerdab mul sabas ning ajab kõik kohe uuesti sassi. Lõpptulemusena on kõik palju hullemas seisus kui alustamise hetkel.
Ja siis on mul veel üks küsimus. Kes käib meie köögis nõusid määrimas? No ei ole võimalik, et kahe ja pooleliikmeline perekond päeva jooksul niiiii palju nõusid määrib. Mul polegi kodus nii palju nõusid... Aga sellest hoolimata on nad määritud. Järeldus. Hetkel, kui meie tähelepanu on häiritud hiilib keegi meie kööki ja määrib ära nii palju nõusid kui jaksab ja kuna nii lühikese ajaga eriti palju ei jaksa, siis toob ta kotiga kodust räpaseid nõusid kaasa. Ja mina muudkui pesen, higipull otsa ees.
Hmm, veider ütlus see higipull, ei tea kust see tuleb...

Dieet on hukas?

Nämm-nämm.
Meil on suitsuahvenat ja koduleiba...
Lähen ja söön end kohe paksuks.
Või noh, paksemaks.

Tsss!

Meie maja ümber mängib ja lärmab pidevalt mustmiljon väikest põngerjat. Mis iseenesest on ju tore märk sellest, et ehk see elu maapiirkonnas veel päris välja suremas pole. Samas aga kui nad teevad seda lärmamise asja just siis kui Tõruke üritab akna all magada, siis teeb ikka pisut tigedaks küll. Ega neid eriti keelata mõtet pole. Niikuinii ei jää neile meelde, et nad peaks vaiksemalt olema ja ainus asi, mis ma sellega saavutaks, oleks kurja muti staatus.
Eile ma siiski korra sekkusin. No kari väikseid poisse suhtles omavahel nii, et üks seisis Tõrukese vankri kõrval (kus viimane oli just magama jäänud) ja ülejäänud olid teises maja otsas ja siis nad karjusid üksteisele. No ma siis näitasin sellele poisile, et olgu ta pisut vaiksemalt, kuna mõned üritavad magada. See oli tulemusrikas. Poiss sai kohe aru, mis ma öelda tahtsin ning oli väga vastutulelik ja informeeris kõiki oma sõpru ka karjudes valjuhäälselst: "Olge kuss. Kas te ei kuule, olge kuss!"
Võite arvata, kas Tõruke tegi selle peale silmad lahti või mitte...

Paberlaevukese pulmad

Täna viis aastat tagasi leidsin ma ennast ootamatult valest tolmuimejast.
Täna kaks aastat tagasi leidsin ennast oluliselt soodsamast situatsioonist - abielust.
Täna 10 kuud tagasi leidsin end haiglast koos tibatillukese Tõrukesega.
No ja täna on siis eelnevast tulenevalt suur pidu ja pillerkaar. Kuigi tolmuimeja selles suurt rolli ei mängi.

jalgrattamatkast

Saabusime tagasi järjekordselt jalgrattamatkalt. Tõrukesest tulenevalt oli minu "jalgratas" motoriseeritud ning nelja rattaga, ehk minu panus oli olla saateautojuht. Sellest hoolimata oli esimene matkapäev päris tore. Jalgratturid liikusid kiiresti kui tuul, nii et meil ei tulnudki neid enamasti kaua oodata (vahel ootasid nemad lausa meid). Külastati mitmeid kauneid mõisaid ning noorendavat allikat (jah, ma olen nüüd kümme aastat noorem, nii et kui mu juubelile tulete, siis paluks seda meeles pidada ja sapised märkused kõrge vanuse kohta endale hoida). Veskis tutvusime täpsemalt selle töömehhanismidega ning hankisin sealt endale ka veidike värsket jahu. Ongi aeg taas leiba küpsetada. Käisime ka P-järves ujumas. Kohalikud väitsid, et vesi olla külm. Kohalikud ei tea, mis asi on külm. See vesi oli täitsa soe. Ja ainult pisut märg. Soola oli muidugi vähe lisatud. Õhtu veetsime aga meeldivas seltskonnas sooja sauna ja maitsvate söökidega. Ja laps pidas ennast ka hästi üleval.
Teine matkapäev kujunes oodatust lühemaks. Ilm oli nigelavõitu. Meil autodes polnud väga vigagi, aga ratturid kurtsid, et pisut niiske on. Õnneks vaatas Mps ilmateatest, et kella kuuest alates ilm muutub ja saabub vahelduv pilvisus. No meie siis istusime katuse all, mängisime kaarte ja ootasime ilma paranemist. Paranemist ei tulnud ja no kella kuuest saabus küll vahelduv pilvisus - vihmapilved vaheldusid äikesepilvedega. Muide, uurides ajalugu selgub, et meie loendamatutest rattamatkadest on vaid üks möödunud sisuliselt ilma vihmata. Kuigi ega me päris kuivaks ka siis ei jäänud. Mulle just meeldis, et korraks me Hiiumaal ikka vihmakeebid selga panime, aga see sadu ei olnud märkimisväärne.
Sellise ilmaga ei tekkinud kellelgil suurt soovi allikaid vaatama minna ja seejärel soos telkima hakata. Seega pöörati ümber ja ratturid väntasid läbi vihma tagasi sihiks silme ees soe saun ja kuiv küljealune.
Seega sai õhtu taas veedetud meeldivas seltskonnas sooja sauna ja maitsvate söökidega. Laps ei pidanud ennast eriti hästi üleval - nimelt tabas teda keset ööd mingi suur mure ja lahke inimesena tahtis ta seda kõigiga jagada. Ma usun, et lisaks meie maja elanikele (va üksikud õnnelikud erandid, kes ilmselt olid saanud uneliivast üledoosi ja olid seetõttu meelemärkuseta) kuulis kogu alevik poisi raskest elust.
Kolmas matkapäev oli kah lüheldane ja juba varajasel pärastlõunasel ajal koguneti puuvilja tänaval, et varandust ja kallistusi jagada.
Muide, ma sõitsin ka oma 500 meetrit ikka ratttaga. Ütlemenii, et see on 500 meetrit rohkem kui möödunud aastal. Eks sellise spordiga tulebki ettevaatlik olla ja hakata väikese koormusega. Järgmisel aastal kihutan võibolla terve kilomeetri maha!
Ja ikka tore oli, kui järgneval hommikul ei pidanud kangete jalgade ja hella tagumiku pärast muretsema... Kuigi kui nüüd üdini aus olla, siis tegelikult oleks ma ikka eelistanud rattamatka ratta seljas kaasa teha.

Une-Mati on nähtavasti käinud oma liivaste sõrmedega minu pliiatseid näppimas. See seletkas, miks mul alati ilge uni peale tuleb kui joonistama hakkan.

sügisene

Kuidagi sügiseseks kisub siin keset suve. Käisin ükspäev ujumas. Vees oleks veel andnud olla, aga sügistuul oli nii külm, et vette saamine oli juba suurem kunsttükk. Õnneks olen ma osav. Täna võtsime kartuleid. See kah täitsa sügisene tegevus. Õigem oleks öelda muidugi, et Mps võttis kartuleid ja meie Tõrukesega targutasime peenramaa servas ja utsitasime vaest meest kiiremale tööle. Kui nüüd veel kased ka kollaseks läheks, siis oleks täitsa sügis käes. Ehk veel ei lähe.

Muidu aga veereb eluke siin ikka sama rada mööda. Maadlen Murdja Mustukesega. Seoses Nabi imetabase etteastega olümpial sai vaadatud ka pisut maadlemist. Üldiselt ei kuulu see sugugi minu lemmikalade hulka, aga no milline äratundmine. Siis kui mina üritan  lapsel mähkmeid vahetada, siis käitub tema täpslt nii nagu ma tahaks teda matile maha suruda ja väänleb nii, et selg kordagi maad ei puutu. No nagu sinises trikoos Kim sellel pildil:

Õnneks oleme me erinevas kaalukategoorias nii et ma päeva lõpuks suudan ta ikka alistada.
Aga nüüd on olumpiamängud ka läbi...

Vampiiribeebi

Ma täitsa imestan, et Tõruke päikesevalgusesse satudes tuhaks ei pudene ning öösiti nahkhiirena ringi ei lendle. Ülejäänud vampiiride tunnusmärgid on tal küll. Lemmiktegevuseks näikse viimasel ajal olevat mööda mind üles ronida ning mind kaelast (või põsest) hammustada.

 

Pilt on pisut eksitav. Tõrukese kaks teravat hammast on all, mitte üleval. Ja silmavärv on ka pisut sinakama tooniga.

Maalilaager

Lubasin maalilaagrist kirjutada.
Kui ma nüüd õigesti arvutasin, siis oli see järjekorranumbrilt 17. (kui mitte arvestada ühte talimaalilaagrit). Ajalugu missugune. Järgmisel aastal saab maalilaager täisealiseks ja etteruttavalt võib öelda, et selle tähtsündmuse korraldamine on lahkelt meie õlule asetatud. Ehk siis järgmisel aastal korraldavad sulghäälikud maalilaagri.
Jäime küll Mpsiga laagrisse ühe päeva hiljaks, kuid põhilise loometöö ajaks jõudsime siiski kohale. Sel aastal panustati rohkem käsitööle kui klassikalisele maalimisele. Ma valetaks kui väidaks, et pintslit kätte ei saanudki. Sain küll, kuigi see oli liimine mitte värvine. Seekord siis restaureerisime vanu raamatuid, köitsime märkmikke, kaunistasime pildiraame, viltisime, tuulelohetasime ning tegime tuulekellasid. Kuna meil oli Mpsiga lisaks kunstile vaja loovalt läheneda ka lapsehdoidmisele, saime kahepeale valmis järgmised taiesed:
1) Tuulekell - teeb väga ilusat kõla.

2) Raamat - siin on ka Tõrukese käsi mängus. Liimiplekid on siiski minu tehtud.

3) Pildiraam - see oli laste töö, nii et ma Tõrukesele tegin selle - nagu näha, siis on pildil kangelane ise

4) Märkmik - selle olin sunnitud kodus lõpetama, kuna läks juba pimedaks ja enam ei näinud köita.

Kiitke nüüd.
Ja Tõruke, kes oli sel aastal ainumas rebane, joonistas endale vuntsid.

 Sporti tehti ka. Ainult minu hobusel olid oluliselt lühemad jalad kui naabervõistkonna omal jaq lisaks hakkas ta lõpuks vasakut jalga lonkama.
Aga tegelikult meeldis mulle maalilaagris hirmsasti ka lõkke ääres laulmise osa. Mis sest, et valesti ja valjusti.
Ei meeldinud see, et üks Tõruke öösel hõõguma hakkas mu kaisus. Õnneks oli laager tihedalt arste täis, nii et hommikul sai targematega konsulteerida ja lohutust leida.

Aga järgmisel aastal uuesti.

haige

Lõpuks on jõudnud järg ka meie kätte. Tõruke on haige. Senini on meil väga hästi läinud. Varem pole tal ei köha, nohu ega muid tervisehäireid olnud. Nüüd aga on palavik. Poiss ise on seejuures küll suhteliselt rõõmsameelne, aga kuum nagu ahi.
Praegu väike küttekehake magab.
Maalilaagrist kirjutan hiljem. Lähen kasutan hoopis vabadust ja pesen nõud ära.