Tötskääbus

Noh Laisik, on ju tötskääbuse intelligentne ilme?

Jõuluhooaeg

Nii selleks korraks võib jõulumaratoni lõppenuks lugeda. Ega pikalt enam ei jaksakski piparkooki ja verivorsti näost sisse ajada.
Kõik sai alguse 23. kui me pidasime oma Kleinfamiliega jõulupühi. Süütasime kuusel küünlad ja istusime kolmekesi koos ning laulsime pisut jõululaule. Kõige valjemini laulis muidugi Tõruke. Tal on hea ja kandev hääl. Kahjuks tunnistab ta vaid ühte häälikut, mistõttu on tema jõulu- ja muud laulud kõik väga sarnase kõlaga. Mõni muusikaliselt vähem haritud võiks seda isegi lihtsalt kisaks nimetada.
Jõululaupäeva  veetsime Mpsi vanemate juures. Oli selline traditsiooniliselt vaikne ja rahulik õhtu. Tänu sealsele jõuluvanale ei tule mul vankriga jalutades enam külmetavate sõrmede pärast kannatada. Ja isegi luuletust ei pidanud selleks lugema. Tõruke esitas oma repertuaari sellegipoolest. Ei saa ju talenti vaka all hoida.
Esimesel jõulupühal kihutasime pealinna, kus toimus minu suguseltsi traditsiooniliselt kirev ja kärarikas jõulupidu. Sealne jõuluvana varustas mind teravate kääride ja teesõelaga. Sel korral tuli küll kõik oma vanad ja uued luuletused ja laulud välja otsida, kuna jõuluvana nõudis Mardi etteastete tõlkimist.
Nüüd oleme kodusaarel tagasi.

Ahjaa, ma tahtsin teile siia traditsioonilist päkapikumütsiga titega jõulutervituskaarti panna, aga kuna mul fotoka juhet ei ole ja laps jäi niikuinii iga pildi peal nagu punase mütsiga tötskääbus, siis jääte sellest meistriteosest sel korral ilma. Oh nuttu ja hala. Aga sellegipoolest loodan, et kõigil oli meeldiv jõuluaeg, isegi kui seda ei ilmesta pilt minu punase mütsiga titest...

Vietnami jõulud

ka sel aastal toimusid traditsioonilised kambakese jõulud, millest ka meie nagu kord ja kohus osa võtsime, esindades nii peo kõikse nooremat, kõikse vanemat ja kõikse targemat* isikut.
Sel aastal olid meil idamaised jõulud ja laud oli kaetud ohtrate hõrgutistega. Seal oli siga ja tšillit ja veist ja tšillit ja küüslauku ja tšillit ja köögivilju ja tšillit ja veel natuke tšillit ka. Kimi meie aasiapärastes hõrgutistes ei olnud, nii et tema hukus me süüdi ei ole. Aga äärmiselt tore üritus oli, kuigi Tõruke seda aegajalt pisut saboteerida püüdis. Näiteks siis kui ta viktoriini ajal üritas juba enne küsimuse lõpuni kuulamist valjusti vastust ette hüüda. Siinkohal olgu märgitud, et Tõrukese hääl oli oluliselt valjem kui Jupikese oma.

Sellest hoolimata oli äärmiselt tore ja meie Kleinfamilie registreerus varakult juba ka järgmise aasta jõuluüritusele.

Üldiselt on aga jõulumeeleoluga kehvasti. Sellise märja, vesise ja sopase ilmaga väga ei üllata. Kuuse asemel on meil pesumasin toa nurgas, see ka ei suurenda eriti meeleolu. Olen küll üritanud piparkookide küpsetamise ja jõululaulude  leelotamisega meeleolu tekitada, aga olen selles vallas alati läbi kukkunud.Peab vist uuele katsele minema.

*Seda võiks vaidlustada, kuid ometigist olin ma võitjavõistkonnas ja see, et minu panus õigetesse vastustesse seisnes vaid ühe imelihtsa võrrandi lahendamisega, ei puutu asjasse. Minust kiirgav lõputu intelligents oli see, mis tegelikult sillutas tee võiduni.

Ostsin täna endale 100-kroonised teksad ja sain kivi pealekauba. Milline tehing!!!

viies ratas vankri all

Ma nüüd kaeban jälle. Sel korral saab Mps pisut puhkust ja kaeban vankri peale. Ei mul poleks üldiselt ta kohta midagi halba ütelda kui ta võistleks kolmerattaliste vankrite klassis, aga tehasest väljudes oli tal neli ratast. Millegipärast tunneb neljas ratas end viienda rattana ja tahab kõikseaeg põgeneda. Õnneks ma juba oskan märgata kui tal põgenemisiha peale tuleb ja ta ennetavalt kinni püüda ja uuesti alla kinnitada. Täna aga selgus, et see ratas on omale mõttekaaslasi leidnud ning põgeneda üritas hoopis teine ratas ja seda ei suutnud ma enam alla installida nii et see seal kauem kui 2 minutit püsiks. Ja kui kolmerattalise vankriga saab veel hakkama, siis kaherattaline (mille mõlemad rattad on ühel küljel) muudab jalutamise pisut liiga keeruliseks. Nii ei tulnudki minu jalutuskäigust midagi välja ja poiss pidi akna all seisvas vankris magama.
Vankris talle muidu meeldib magada. Ta magaks ilmselt praegugi seal, aga väljas läks pimedaks ja mulle tundus veider last öösel õues hoida... Oleks praegu suvi, siis kella neljast poleks ju mingi mure last õues hoida...

Peamiselt lörtsist ja paar küllakutset

Täna jõudis siis see taevast alla kukkuv valge märg löga ka meieni ja ruineeris jalutama mineku plaanid. Nii ei saanudki ma teada, kas Laulu tänaval elav rähn on ikka kodus või mitte. Iga kord kui ma jalutamas käin, kohtan ma teda. Või noh, peaaegu iga kord, ükspäev ei näinud. Tunnen teda juba peeaaegu nimepidi.
Aga näe, täna ei saanud õue minna. Lörtsi tõttu. Olen selle asemel tegelenud kunstkäsitööga (nii palju kui Tõruke lubab, aga ta väga ei luba).
Üldiselt on olukord aga sant. Või õigemini mitte olukord, vaid ma ise. Õlad, kael ja selg on haiged ja ootavad hirmsasti massaaži. Nii et osavnäppmudijad on oodatud mind külastama. Teiseks on üks sõrm ilgelt valus paistes ja põletikuline. Trükkida on valus. Isegi õrn puudutus vastu sõrme on valus. Väga paha. No ja siis on kintsu peal ilge lillekujuline sinikas. Ilmselt siis sinilill. Aga praegust ilma vaadates pigem lörtsihelbekujuline sinikas... Vähemalt pea ei valuta täna (Tõruke lasi suht hästi magada sel korral).

P.S If-i* kooritud kartulid said lõpuks otsa (peale mitut õnnelikku päeva ahju-, prae- ja keedukartulite söömist). Kurb. Peab vist makaronidele üle minema. Aga kallis If, oled alati meie peres rohkem kui teretulnud külaline (ja ma luban, et muretsen ka enda majapidamisse selle ÕIGE kartulikoorimisnoa).

* Või mis selle kindlustusfirma nimi nüüd oligi...

Võitlus Une-Matiga

Mina ei tea, miks, aga millegi pärast on Tõruke võtnud pähe, et tema suurim vaenlane siin ilmas on Une-Mati. Siis kui saabub magamamineku aeg, hakkab tema käte ja jalgadega vehkima nagu annaks mõnele nähtamatule tegelasele peksa. Ning kes see teine õhtuti voodite ümber hiilib kui Une-Mati. No muidugi on võimalus, et need on ka päkapikud, kes Tõrukese sussi otsivad, et sinna piimašokolaadi panna... Kes nad ka poleks, igastahes teeb Mart neile tuupi, sest ei komme sussi sees ega uneliiva poisi silmis, pole siin õhtuti näha olnud.

Vanade meeste ja noorte naiste pidu

Sel nädalavahetusel toimusid saarel taas suuremat sorti pidustused. Mehed said vanaks ja naised jäid nooreks. Need olid siis esimesed mille korraldamisest ma Tõrukese kõrvalt osa võtsin. Tõsi on see, et parimast osast, st peost ja kella viieni laulmisest ja muust säärasest jäin ma suures osas ilma (ja sellest on muidugi kohutavalt kahju), aga see-eest ettevalmistustöid ja küpsetamist-kokkamist lasi poiss ilusasti teha, samuti koristustööde meeldivat protsessi ei saboteerinud ta mingil moel.

Aga tegelikult polnud olukord sugugi nii hull, nägin ära kõik uued ja vanad näod ning sai veidike juttugi puhutud. See oli meeldivaks leevenduseks minu suhtlemisnäljale. Olin ju kolm päeva sisuliselt põnniga kahekesi kodus olnud ja kuigi Tõruke on äärmiselt andekas ja võimekas, siis kahjuks jäävad minu lingvistilised oskused soovida ning ma ei saa tema jutust aru ja seega on meie omavaheline intelligentne vestlus pisut pärsitud.

Ahjaa, tahtsin veel kord tänada osavaid käsitöömeistreid kauni taskuvaiba eest. Kui ma väike olin siis ma tahtsin endale ka sellist. Usun, et Tõruke rõõmustab selle üle.
Ja siis veel suur tänu meisterkäsitööline Saarlannale, kes meiega lahkelt oma oskusi jagas. Minu arust väga tore ja selliseid üritusi võiks mõni teine kordki teha. Nii et kui kellelgil on miskisi avalikke või salaandeid, siis jagatagu palun ja korraldatagu veel mõni töötuba