Ei, aeg ei peatu, ei-ei

Õudne kui kiirelt aeg on hakanud lippama. Täna on teisipäev ja mul on terve päev olnud tunne, et kohe kohe saab nädal läbi ja ma ei jõua midagi tehtud. Et see aeg ei oska ka mõistlikul sammul liikuda. Kas venib nagu kaameli tatt või kihutab nagu turboorav rattas.
Kodus olen ka kolme asja korraga teinud - wc-d värvinud, kooki küpsetanud ja koristanud. Ükski asi ei taha eriti õnnestuda.
 
Selle koristamisega on ka müsteerilised lood. Kedagi ei ole kodus, aga toa korrasoleku aste muutub drastilise kiirusega. Mina istun vaikselt arvuti taga ja ümber minu kuhjub segadus. Tühjusest. teisest küljest lähen mina tööle ja jätan enda arvates suhteliselt korras korteri maha ja tagasi tulles on see veel rohkem korras. Seejärel algab jälle muidugi lagastumine. Müstika, ma räägin.

Home alone

Mps läks mitmeks päevaks kodust ära ja jättis mu üksi. Niu niu niu.

Mis ma siis teen oma asjäsaabunud vabadusega.

Esiteks sõin kapist ära kõik mis seal vähegi süüa oli. Seejärel võimetuna kätt ega jalga liigutama, olen lebanud diivanil, jõllitanud tühja pilguga telekat ja unistanud heast raamatust. Teoorias peaks ma wc-d värvima, aga täna kuidagi ei jaksa. Homme on ka päev!

Aastaring jälle täis

Mulle palju õnne!
Mulle palju õnne!
palju palju õnne soovime, soo-vii-mee.

Ma olen nüüd jälle aasta vanem. Jõudsin Mpsile järele. Varsti panen tast mööda (teadupärast on mul kaks korda aastas sünnipäev). Pidustused algasid juba eelmisel nädalal kui vennaraas külas käis. Eile tulid ülejäänud minu lähisugulased suppi sööma. Suppi nad ei saanud aga päris nälga ka ehk ei jäänud. Täna hommikul aga tõi Mps mulle hommikusöögi voodisse, laulis sünnipäeva laulu ja andis üle ka imearmsa installatsiooni.
Hoolimata sompus ilmast tegime väljasõidu grüünesse. Või õigemini grausse. Mängisime linnuvaatlejaid. Kui mu linnupeletajast kummikud poleks meid reetnud, oleks ilmselt ära petnud küll.
Õhtul oli kaval plaan minna restorani ja pidulikult tähistada minu sünnipäeva, aga restoran häbematu oli suletud. see polnud temast üldse kena temast.
Restorani asemel sõin hoopis suppi ja vaatasin telekat, kust midagi ei tulnud. Ainult Laisik astus läbi ja tõi mulle retseptiravimit, mis pidi keskeakriisi ohjeldamiseks imetabaselt mõjuma. Nüüd tarbingi seda. Mitte, et mind keskeakriis ähvardaks. Pigem profülaktilisel eesmärgil.

Muide, suur tänu kõigile, kes on mind sellel raskel päeval õnnesoovide ja toetavate sõnadega aidanud!

Ikka veel hukule määratud

Sain täna taas kohaliku kaubanduse peale tigedaks. Siin poes ei ole mitte midagi müüa. Täielik tühjus. Nüüd ma mudiugi liialdan. Pelmeene ikka on ja pihve on ja miskeid külmutatud rupskeid on ka. Aga ma ei saa ju külalistele pihve praadida. Ma ei söö neid isegi eriti hea meelega, veel vähem annan külalistele. Täielik ikaldus. Kõik mu ilusad plaanid läksid luhta. Ülejäänud päeva ma veetsin koristades.

Kook läks ka hukka. tundub, et mal ihtsalt ei oska retsepti lugeda.

Ühesaõnaga endiselt on kõik hukas.

Ahjaa, õde sai oma tellimuspildi kätte. Jäi vist rahule.

Nagu ikka, andsin ma pildi ära enne kui tabasin sellest korralikku pilti teha (juba kolmas selline). Aga mul on üks tööversiooni pilt pakkuda. Pole veel päris valma. Pilt on muide suuuuuur.

Päikeseline peldik

Terve eilse õhtu istusin ma wc-s. Tänane õhtu möödus samamoodi. Ei, ma ei kannata kõhulahtisuse ega muu säärase seedimisprobeleemi all. Kaugel sellest. Lõpuks ometi õnnestus mul läbi suruda kauaaegne kuri plaan wc-s pisut remonti teha. Ühel õhtul linnast tulles astusin poest läbi, ostsin seinakatte ja värvi. Seega polnud Mpsil enam pääsu ja ta pidi nõustuma minu kodukujundamise plaanidega. Ei midagi suurejoonelist. Pisut värvi ja veidike potjomkinlust, aga minu hing on rahul.
Mulle hirmsasti meeldib remontida. Ehitusmaterjalide poed on minu lemmikud. Teevad iga kell rõivapoodidele silmad ette. Nii mõnus on käia riiulite vahel, vaadata erinevaid tapeete, plaate, värve ja muudkui unistada ilusast kodust. Enamasti jääbki see unistuseks.
Sekord mitte. Loomulikult pole mul niipalju finantsilisi võimalusi (ja ammugi mitte oskusi) et ma saaks ellu viia selle, mida ma tahaks. Selleks pole piisavalt ruumi ka. Aga natuke kõpitseda ikka võib.

Igastahes saab nüüd wc-st meie korteri kõige päikeselisem koht. Praegu on muidugi segadus ja kaos.

See tuleb suuresti sellest, et ma tahan kõike korraga teha. ja mitte ülemäära loogilises järjekorras. Mul pole kombeks ülemäära palju ette mõelda. Kasutusel on klassikaline suhtumine - kui raske see olla saab. Ja pintslit ma ometi käes hoida oskan (kuigi ma saan seina värvimisest villid...)

Nii, Tänu Virlupinele tean, et olen juba kuu aega olnud abielunaine. Aitäh meenutamast. Nüüd teame tähistada. Sööme suvikõrvitsakeeksi ja joome šampust peale.
Üldiselt on elu aga hullumaja. Eriti ööalane elu. Tööülesandeid tuleb juurde kordades kiiremini kui ma jõuan vanu ära teha ja selle asemel, et ma saaks töö tegemisele keskenduda käivad seal igatsugused. Üks üritas mind täna ufousku pöörata. Teine rääkis u tund aega ja ma lõpuni ei saanud aru, mida ta täpselt tahtis. Kogu selle aja ma füüsiliselt tundsin kuidas tegemata töö kuhjus...
Tööpäeva lõpus sõitsin bussiga linna. Istusin bussi, panin silmad kinni ja kui poleks lõpp-peatusesse sõitnud, siis oleks oma peatuse maha maganud. Nii väsinud olin. Linnast tagasi tulin juba auto ja poole ehitusmaterjalide kaupluse sisuga - wc-d ootab ees potjomkiniremont.

Sukapaanika

Aaaaargh...
Mul on imeilusad tikanditega sukkpüksid. Ilusad ja soojad. Aga uhh, kuidas ajavad sügelema. Pool päeva vähkren siin ja igatsen koju pääsemisest, et saaks ometi need ahistajad jalast ära. Mul on enne ka puuvillaseid sukkpükse olnud, aga olen ikka elama jäänud. Nii hull pole kunagi olnud. Ei tea, kas nad teevad seda meelega?

Aga mina nägin täna öösel unes, et me saime tütre ja panime talle nimeks Anna-Liisa.

Mina tarzan, sina õun (once again)

Ja taas on aastaring jõudnud niikaugele, et Maailaparandaja teeb oma õunateemalise postituse. Igal aastal umbes samal ajal (kusjuures juba kolmandat aastat järjest on see 19. september (ja ei, see pole mingi kokkumäng vaid puhas juhus) hakkan ma kirjutama sellest, kuidas ma elu ja surmaga riskidaes maa ja taeva vahel kõlkudes ladvaõunu kätte saada üritasin.
Ei tea, kas vahepeal oli õunapuul mõni oks maha võetud või olen ma lihtsalet haledamaks jänud, aga sel aastal tundus puu otsa saamine kuidagi keerulisem. Puu otsas püsimine oli samuti keeruline. Nimelt hakkas vihma sadama ja need 100 aasta vanused puud on ju sammaldunud ja tatavasti on märg sammal libe. Aga näe, sel korral läks õnneks ja ma ei kukkunudki puu otsast alla. Ootamatult kergeks osutus aga puu otsast alla saamine. Tavaliselt on sellega kõige rohkem probleeme, aga tänavu - käkitegu.
Igastahes on mul nüüd talveks väike õunte tagavara. Kompotitagavara on ka täitsa ok. Nimelt ostsin endale sellise kaanetaja, millega ka minusugune osavnäpp suudab purgile kaaned peale saada. Nii tegingi terve portsu ploomikompotti. Kompott oli muidugi naljakas. Vavalt olin purgid kinni kaanetuanud kui hakkasid hullu moodi vahutama. Vahutasid pool tundi nagu marutõbised ja siis lõpetasid ära. Vaht püsis kolm päeva. Tänaseks on sisuliselt kadunud. Tegin ühe kompoti lahti kontrollikmaks, kas käärib või mis tal siis viga on. Ei olnud ploomipuskariks muutunud. Täiesti eeskujulik ploomikompott oli. Ei teagi, mis vahutõbi tal kallal käis.
Täna olen pool päeva riidekappi koristanud. See muidugi tähendab seda, et iga natukese aja tagant tuleb kostüümi vahetada ja proovida kapi sügavustes leiduvaid imeürpe. Teate küll, need on need riided, mida vähemalt 5 aastat kandnud pole ja mille panebki selga ainult siis kui kappi koristab...

Nüüd aga lähen panen pesu kuivama - näete kui tulbi perenaine ma olen!!!

P.S Ah jaa, eile mängisime seoses venna külaskäiguga kaks tuuri Eesti mängu ja ma võitsin mõlemad. Ajalooline hetk. Tavaliselt saan ma haledalt pähe (see on tingitud väikesest silmaringist. Nagu rosin)

Potipuudulikkus

Mul on kodus 4 potti: Pisike, väike, keskmine ja veidi suurem. Kahele inimesele söögi tegemiseks on seda küll ja rohkem. Ploomikompottide keetmiseks on aga nimekirjast puudu pott nimega "üüratu". Oleks vähemalt pott nimega "suur", siis saaks ka kuidagi hakkama, aga praegune olukord on küll nigelavõitu. No ei saa ju kompotti teha kui kõige suuremasse potti mahub korraga vaid üks purk. Ikaldus.

Aga üldiselt olin täna tubli. Koristasin peaegu terve korteri ära ja keetsin kolmes potis kompotte. Aegajalt jooksin teise tuppa Mpsi põetama. Tundub, et tema põeb seda sama asja, mis minagi, ainult poole hullemini. Igatahes nõudis ta kellukest ja poputamist. Seda peab ta saama.
Aga võibolla hoopis pipraplaastrit ja koledamaitselist teed... Vaatame veel.

Nutt ja hala teemal "Liiga palju"

Endiselt on kõik hukas. Töö juures valitseb hullumaja. Kõik minu "lemmikinimesed" trügivad ustest ja akendest sisse tööd on nii palju, et kuidagi ei jõua tehtud. Kui koju tulen, siis teen arvuti uuesti lahti ja kuni õhtu saabumiseni üritan klaviatuurist välja pigistada, mis vähegi annab. Klaviatuurist annaks ehk niim õndagi välja pigistada. Kõik vajalikud klahvid on olemas. 10 sõrme, mis täiesti arvestatava kiirusega (kuigi vahel pisut puudliku täpsusega) suudavad klahve tabada on ka olemas. Peas on aju tihedalt halle ajurakukesi täis, mis paberite järgi peaks suutma piisavalt häid ja asjalikke mõtteid produtseerida ja loogilisi järeldusi teha. Aga millegipärast ei taha ajus varjul olev võimsus kuidagi arvutiekraanile ilmuda. Kusagil hallide ajurakkude ja arvutiklaviatuuri vahel on mingi kitsendus, mis muudab selle informatsioonivoo hädiseks ja aeglaseks. No ei edene. Olen endas pisut pettunud.
No ja nii ma istun hommikust õhtuni arvuti taga. Ülejäänud elu on kuhugile kadunud. Korter on segamini, mees ja lapsed näljas ja kasimata. Kassi pole juba mitu päeva näinud. Kuhu see kõlbab? Ma kahtlustan, et see ei ole päris see, mida ma tahan.

Nohu ja muidu haiglane enesetunne ei tee asja paremaks (kuigi täna oli juba pisut etem olla)

Ja väljas on tõeline sügis. Tormituule ja diagonaalse vihmaga. See on pisut lohutav.

P.S vaatasin, et viimasel ajal on seda niuniuniu silti kuidagi tihti ilmunud.

põnts grafomaanile

Hoolimata minu põhjendamatult kõrgest hinnangust oma kirjalikule väljendusvõimele on ootamatult selgunud et asjalikku teksti pole ma kohe kuidagi suuteline produtseerima. Kaks päeva olen siin istundu ja punnitanud kirjutada, aga no mida ei ole, seda ka ei tule. Täiesti uskumatult edutu olen.
Samas hülgemöla võin nõrkemiseni kirjtuada. Kus on siin maailmas õiglus, ma küsin.

Mis veel uudist. Hakkasin ametlikult naabersaare kodanikuks. Niikuinii veedan ma seal suurema osa oma ärkveloleku ajast.

Mul on karvased jalad ja karvane rind ja kogu küla peab ahviks mind...

Kõik ei olegi päris hukas. Varbad hakkavad juba üles sulama. Mul on nüüd nimelt töö juures pisike puhur, mis laua all undab ja mu varvastele sooja ja kergelt kõrbelõhnalist tuulekest peale õhkab. Nii võib juhtuda, et ma elan selle talve üle. Veider. Juba ma räägin talvest, kuigi paberite järgi on ikka veel suvi. Päike paistab ka. Aga sooja millegipärast ei anna.

Õe tellimuspilt edeneb jõudsalt, kuid varsti võib tööedu põrkuda suuremat sorti musta õlivärvi kriisi taha. Huvitav, kas meie kohalik kirjatarvete pood ühe kaupa õlivärve müüb... Ei tea kas ta üldse õlivärve müüb...

Aga muidu on elu õun.

Muide ostsin endale ükspäev uue puudri ja laineri ja ripsmedušši ja huuleläike. Otsustasin nimelt ilusaks hakata. See on ilmselgelt seotud nende hooajati tekkivate ideedega pisut naiselikumaks hakata ja vahel ka seelikut kanda. Aga kuna mu puhur on väga väikese võimsusega, siis seelikut ma selga ei pane. Külm on. Teine variant oleks jalakarvad tihedaks ja läikivaks karvkatteks kasvatada. Siis saaks seelikuga käia nii et jalad ei külmetaks.
Aga juba kaks päeva olen ma 10 minutit varem end soojast voodist välja ajanud et nina puuderdada. Progress missugune.

Kõik on hukas

Täna käisin linnas. Lisaks tööalastele kohustustele üritasin siis ka paberimajandust korda ajada. Ma küll ei reageeri veel uuele nimele ja telefonile vastates ütlen ikka veel harjumuspärase nime, kuid dokumendid peavad korras olema. Nii ma jooksingi täna panga ja ARKi ja kokanduse* ja migratsiooniameti vahet, täitsin lugematul arvul igatsugu avaldusi ja maksin koletutes kogustes riigilõivusid. Nüüd olen väsinud. Kohutavalt väsinud. Eelnevad kolm päeva rabelemist õunamahla tootmisrindel ei tule ka kuidagi kasuks.

Hakkasin õele tellimuspilti joonistama, aga see jäi ka praegu nurka, sest kuidagi ei taha teine välja tulla. Nagu ikka.

Ja homme tööle ka minna ei taha.

Puhata ja mängida tahan!

Niu niu niu ühesõnaga.

* Nagu mu ema passist välja luges

Sugulased.

Mulle meeldib Geni.
Tänu sellele tean, mis kaudu olen seotud selliste prominantsete isikutega, nagu näiteks Unistaja.
Tema vana-vanatädi poja tütar ja minu vana-vana-vanaonu poja tütre poeg on omavahel abielus. Seega mina ja Unistaja oleme peaaegu et õed!
No rääkimata sellest, et Laisik ja Saarlanna on Mpsile lausa veresugulased.
Geni väidab ka et Mps on minu abikaasa.

Peaks suguvõsa kokkutuleku tegema!

Temperatuurilised probleemid

Hullumaja. Enne puhkusele minekut istusin siin tööl ja sulasin palavusest. Käisingi ringi nagu üks suur märg plekk. Nii palav oli lihtsalt. Nagu troopika. Tasus mul ainult korraks puhkusele minna kui kõik on muutunud. Nagu oleks mu kontor salaja mitukümmend kraadi põhja poole nihkunud. Nii külm on. Mässin siin ennast salli sisse ja joon teed.
Aknast välja vaadates on näha üleskaevatud torusid, mida mööda peaks soojus kunagi meieni jõudma. Tööde edenemise kiirust vaadates, ilmselt mitte enne lihavõttepühi...

Tere Kool!

Täna esimest päeva (peale puhkust) tööle minnes oli kohe selline eriline 1. septembri tunne. Õhus oli selist värskust ja jahedust ja natuke õunu ja ploome ja pisut ärevust ja ohtralt vastumeelsust.

Ja traditsioonilise "tere kool" tort ootab külmikus ärasöömist. Ise tegin.

Uuele nimele veel ei reageeri.