Meie võtsime Tartust oma auto peale veel kolmanda reisiseltsilise, kelle ratta me pooleks murdisme ja autosse toppisime. Meie oma velod püüdsid katusel putukaid. Minu rattal oli selleks spetsiaalne liblikavõrkki installitud.
Jõgeval ratast autost välja meelitades selgus, et olime pisut liigset ihurammu üles näidanud ja ratas oligi katki. Näis, et mõnele jääb rattaretk üsnagi lühikeseks. Tõsi, ma olin täiesti nõus saateautoga reisima ja üldse mitte väntama. Seda tunnet tugevdas veel minu olematu füüsiline vorm ja asjaolu, et ma olin enne matka rumala peaga ilmateadet vaadanud ja kujutasin elavalt ette neid sadu kilomeetreid lausvihmas.
Siis aga saabusid meie entusiastlikud reisikaaslased ja rikkusid kõik mu kaunid lootused. Unistaja tegi paar telefonikõnet ja tõmbas mõningaid niidikesi ning selguski, et kohe meie kohtumispaiga kõrval asus rattaparandus, kus suudeti pooleksmurtud ratas soodsa hinnaga kokku keevitada. Nii tuli meil ohates asjad rattale tagasi lappida ja oma kondiaurule loota.
Enne starti üritasime veel küüslaugufestivalile sisse murda, aga see katse ebaõnnestus meil finantspõhjustel. Meil polnud mingit tahtmist võimaluse eest küüslaugu lõhna nuusutada eraldi piletit osta.
Nii tuiskasimegi Jõgevalt välja. Milline mõnus tunne oli tuul kõrvus vilisemas laugest voorest alla kihutada. Sellele järgnevast laugest voorest (nimega aeglane surm) üles sõites võttis kah kõrvus vilisema ja kohisema. Polnud sugugi nii mõnus enam.
Esimene suurem peatus toimus Laiuse lossivaremete vahel.
Seal ka einestati ning lasti leiba luusse. Läänetaevas võis näha süngeid pilvi kogunemas. Aga kas me kartsime? Ei. Me lasime neil aina lähemale tulla ja kui nad olid peaaegu kohal, siis kihutasime minema. Me olime küll kiired kui tuul, aga pilved liikusid ikka kiiremini ja peagi sai vihm meid kätte ja saatis truult kuni laagriplatsini, mille me õhtu saabudes Saare järve äärest leidsime. Laagriplatsil oli õnneks väike varjualune, kus istuda ja putru keeta.Öösel sadu jätkus tuues kaasa palju põnevaid vihmaunenägusid. Hommikuks õnneks pisut vaibus, nii et kui puder söödud sai edasi kihutada.
Ja peatselt hakkas toimuma hargnemine. Kõigepealt lahkus Crex meie ridadest. Arvestades seda, et eelmisel päeval oli tema liidrirolli enda õlule võtnud, oli see ainult aus, et tal nüüd puhata lasti.
Veidike peale seda tundsin aga mina, et mu ratas käitub kummaliselt ja teeb veidrat häält. Lähemal uurimisel selgus, et väliskumm oli rebenenud ja sisemine punnitas välimise vahelt välja.
Siililegi oli selge, et sellise rattaga ma edasi sõita ei saa. Kuna Palamuse polnud enam kaugel (ca 5 km), siis kihutasid teised edasi ja mina hakkasin vaikselt astuma. Ratas tegi kiuks-kiuks, kuks-kiuks, kiuks-kiuks. Üsna hulluksajav heli.Kui palamusele jõudsin, siis läksid kiuksud ainult hullemaks. Kiuks-kiuks, kuks-kiuks, kiuks-kiuks. Kuni ühtäkki: Pauk! Kohalikud varjusid põõsaste taha ja kahtlustasid, et terrorism on ka nende väikesesse nurgakesse jõudnud, aga ei, see olin kõigest mina. Isegi pommivööd mul polnud. Ainult katkise kummiga jalgratas (Pauguga lõhkes siis sisekumm, mis oli kõik see aeg vastu ratta raami käinud - sealt ka need kiuksud).
Veetsin Palamusel poolteist tundi kukki ja parte pildistades ja juba jõudiski Mps autoga mulle järele. Ilmselt olid kiiret sõitu teinud. Seekord oli pakiruumi topitud Unistaja ratas. Eks ta ise teadis, millega riskib - meil saarlastel on palju rammu, suudame nii mõnegi ratta pooleks murda. Aga seekord ta vist pääses.
Selleks aastaks on rattasõiduga kõik, aga järgmisel aastal jälle!
