Tegimegi ära!

Kuidas mina Pügi-Pille, nagu mind laiemates ringkondades tuntakse, olekski saanud sellest üritusest kõrvale jääda. Ei kujuta jah ette sellist pompöösset juhtumit. Nii juhtuski, et meie pisike kuid tubli tiim suundus vapralt ühte väikest prügikuhjakest hävitama. Väike oli see prügikuhi ainult eemalt vaadates. Peale nelja tundi prügi sääskede ja väikeste tigedate oranžide sipelgatega võitlemist nägin mina välja must kui mooramaamees ainult selle vahega, et ma olin punasekubluline. Ja prügi? No ühe koormatäie vanarauda vedasime ära, teise koormatäie klaasikilde ja muud prahti samuti. Oleks kindlasti kolmandagi koormatäie saanud kui oleks jätkanud kaevandamist. nappis aga aega ja jõudu. Aga lõpptulemus oli siiki päris uhke!

(Klikates pildil suureneb see märkimisväärselt)

Väärt kraami oli seal muidugi küllaga. Näiteks oleks võinud eilse saagiga vabalt avada kingapoe. Erinevaid kingi, saapaid, kalosse, kummikuid, plätusid ja muid jalavarje tuli kultuuri kihi alt välja kui seeni peale kosutavat vihma. Kas mõnel neist ka paariline oli, selles ma nii kindel poleks, aga no kuulge, kui tihti kingapoes ikka kingi paarikaupa näeb? Kõik üksikud. Hobuseraudu oli küll kaks. Aga no sellel hobusel, kes neid proovimas käis oli ka ainult 3 jalga.

Aga mis mind tõsiselt üllatas oli see priiskamine. Kujutage ette, terve muhumaa peale oli 8 suurt kollast kilekotti kuhu oleks pidanud Taara panema. Kuulge, kogu muhu saare peale ei leia nii palju taarat. Ja mis veel hullem. Punaseid kilekotte oli meie pisikese saare kohta kogunisti 3! Priiskamine ma räägin.