Nii, on läbi minu hulkuripõli ja vaba elu. Tänasest alates olen maaomanik ja aheldatud oma väikese õunapuuaiakese külge. Mitte, et ma kurvastaks. Vastupidi. Nüüd on mul natuke ka oma vara, seni elasin siin puhtalt teiste armust. Eks suure maaomandiga tulid ka kohustused - notar toonitas, et pean emale elulõpuni tänulik olema. Äärepealt oleks notarilepingusse ka õunamahla tarnenõue sisse kirjutatud. Ma loodan, et suudan tänulikkust ka ilma lepinguliste kohustusteta üles näidata ja kui vaja, siis õunamahlas väljendada.
Ja üleeile kinnitati taas mind ametisse, millega kaasneb ohtralt halle juukseid ja peavalusid, aga ka kuldne potu, kui keegi sellest rõõmu oskab tunda. Ma ikka tükk aega kaalusin, et kas see potu on neid kaotatud närvirakke väärt, aga samas elab minus ikka väike lootus, et äkki minust on ikka veidi kasu ka. Ma olen ikka mõelnud, et minus ei ole eriti palju ambitsioonikust. On ainult ohtralt kohusetunnet ja pisut maailmaparandajalikkust.
