Mägi või Muhamed

Ma lähenesin sel aastal jõulutervituste edastamisse teistmoodi.  Lähtusin vanast Türgi tarkuseterast - kui mägi ei lähe Muhamedi juurde, tuleb Muhamedil minna mäe juurde. Otsustasin olla mägi. Aga mitte suvaline mägi, vaid nutikas! Pole mingit mõtet olla mägi raskesti ligipäsetavas ja inimtühjas paigas. Mina otsustasin olla mägi kohaliku poe ukse ees. Seisin seal 23. detsembril napid 15-20 minutit ja iga teine muhulane läks must mööda. Sain edastada jõulutervitused ilma erilise pingutuseta.

Päike paisitis ja mõnus oli olla. Ülejäänud jõuluaeg on siiski Muhamedi kombel kulgenud - erinevaid mägesid külastades.

Nagu linnuke oksal, või siis mitte enam

 Nii, on läbi minu hulkuripõli ja vaba elu. Tänasest alates olen maaomanik ja aheldatud oma väikese õunapuuaiakese külge. Mitte, et ma kurvastaks. Vastupidi. Nüüd on mul natuke ka oma vara, seni elasin siin puhtalt teiste armust. Eks suure maaomandiga tulid ka kohustused - notar toonitas, et pean emale elulõpuni tänulik olema. Äärepealt oleks notarilepingusse ka õunamahla tarnenõue sisse kirjutatud. Ma loodan, et suudan tänulikkust ka ilma lepinguliste kohustusteta üles näidata ja kui vaja, siis õunamahlas väljendada.

Ja üleeile kinnitati taas mind ametisse, millega kaasneb ohtralt halle juukseid ja peavalusid, aga ka kuldne potu, kui keegi sellest rõõmu oskab tunda. Ma ikka tükk aega kaalusin, et kas see potu on neid kaotatud närvirakke väärt, aga samas elab minus ikka väike lootus, et äkki minust on ikka veidi kasu ka. Ma olen ikka mõelnud, et minus ei ole eriti palju ambitsioonikust. On ainult ohtralt kohusetunnet ja pisut maailmaparandajalikkust.