Täna sõitsin tööle tõeliselt roosas udupilves. Ei, ärge otsige mingeid ülekantud tähendusi, viiteid armumisele või muid imelikke meeleseisundeid. Lihtsalt oli paks udu ja samal ajal päike tõusis. Väga muinasjutuline.
Pilti ei teinud, olin ametis uduvatis tee leidmisega. Ja noh, see olekski olnud igav pilt - heleroosa
Päris hea vaheldus üldisele hallusele. Mulle meeldib sügis väga. Tingimusel, et see on ilus värviline ja päikeseline. Hetkel on märg, hall ja mudane. See ei vaimusta mind ülemäära.
Varsti pole muidugi enam hallgi, vaid süsimust. Siinkohal on paras aeg hädaldada natuke kella keeramise üle. See, et saab kauem magada või peab varem ärkama, ei morjenda mind kauem kui ühel hommikul, siis loksub uneaeg paika. Küll aga häirib mind see, et läheb varem pimedaks. See, et hommikul on varem valge, ei motiveeri mind kuidagi varem tõusma ja õuetöödele tormama, aga õhtul tahaks küll viimase valgusterani asjalik olla. Aga juba poolest päevast tuleb pillid kokku pakkida ja tubastele toimetustele suunduda.
Toas on mul olnud kaks põhisuunda - pinjatad ja pusled.
Pinjatadest valmis viimati hiigelsuur ämblik. Ikka sünnipäevakingiks.
Selle nakkuse sain emalt. Või noh, puslesid on mulle alati meeldinud kokku panna, aga vahepeal ei olnud võimalust - liiga vähe ruumi ja liiga palju väikesi sõrmekesi. Ruumipuudus on endine, aga vähemalt on sõrmekesed suuremad ja pusletükkide lutsutamise asemel aitavad mõne isegi paika panna.
