Piparkoogist piparkoogini

Nüüd on tõesti suve lõpp käes - lapsed kolisid telgist tuppa. Jah. Täpike ja Tõruke magasid terve suve telgis maja ees. Telkima hakkasid nad samal päeval kui küpsetasime viimase portsu piparkooke ja eile oli esimene öö, kus nad mõlemad toas magasid. Ma kartsin juba, et telgivad järgmiste piparkookideni. Nüüd peab keegi vaid telgi kokku panema. Ma kahtlustan, et see keegi on sama, kes selle telgi üles pani. Ainus häda on selles, et iga kord kui ma saan muude asjatoimetustega tehtud, on õues juba niiskeks läinud.

Millega ma siis peale tööd tegelen? Hetkel ikka veel kooliks ettevalmistuste tegemisega. Hakkab juba vaikselt looma. Ainult 3 või 4 paari pükse on vaja lühemaks teha, aga need ei pea õnneks 1. septembriks valmis olema. Selleks nukkerpidulikuks päevaks on vast kõik valmis. Eile veel "tikkisin" Täpikesele pätid valmis. Üleeile sain Täpikese siiliku kätte ja "tikkisin" sinnagi viimase lillekimbu aiale. Rahvarõivastega on nüüd hästi ja tulebki vaid kimbuke astreid korjata ja lapsed saavadki kooli minna.

Siin on näide minu eilsest tööst - ei ole need päris pätid ega isegi mitte tikitud. Aga arvestades, et ma ise tikkida ei oska ja pätipaar maksab u 100 eurtsi ja lapsele on igal aastal uusi vaja, sest kasvav jalg ja muud rõõmud, siis olen mina valmis ilma suuremate südametunnistuspiinadeta saatma lapse selliste odavate (hind ca 15 eurtsi) vuhvli-tuhvlitega kooli. Siinkohal tahan ma muidugi rõhutada, et ma hindan kohalikku käsitööd väga kõrgelt ja leian, et see ei saagi olla odav. 

Koolieelne paanika

 Nonii, Juulilaager kesk augustikuud möödus nagu lennates. Sai palju kunsti tehtud ja niisama meeldivas seltskonnas aega veedetud. Nüüd aga on aeg tagasi pöörduda karmi igapäevaelu juurde. Teate ikka mis aeg praegu on? Koolieelse masenduse aeg. Mäletan veel kaugest noorusest, et augustikuul oli alati selline kibe suvelõpumekk juures.  Kaugel see kool enam on. Pole kolme nädalatki enam. Lapsed nutavad kodus, aga ega see emade-isade jaoks samuti kerge aeg pole. Kas te üldse teate kui palju üks laps võib suvega kasvada?
Meie Tõruke pole ammu enam väike tõru vaid ikka täitsa korralik tamm juba. Talle tuleb osta kõik uued riided ja jalanõud, kui ei taha, et ta crocside ja lühikeste pükstega kooli läheb.  Mis te arvate, kas Tõrukesele meeldib poes riideid ostmas käia? Loomulikult mitte. Mis aga kõige hullem, isegi mulle ei meeldi poes riideid ostmas käia. Seega saab peatselt näha kahte torisejat vastumeelselt poeriiulite vahel tolknemas.

Täpikesega on asi lihtsam. Isegi tema on suve jooksul täpikesest parajaks punktiks paisunud ja garderoob vajab väljavahetamist, aga talle saan tuua pööningult Murdjalapsukese vanu riideid, mis siis kas ära põlatakse või ikkagi kasutusse võetakse. See töö on mul tehtud, nii et talle on vaja vaid paari riidehilpu. Ja rahvariideid. Meil siin on kombeks esimesel septembril rahvariietes kooli minna. Väga ilus traditsioon, aga lapsevanemale paras peavalu. Täpike on mind seni küll säästunud ja esimese 4 kooliaasta jooksul ta eriti kasvamisse ei panustanud, nii et sai lahkesti olemasoleva komplektiga hakkama. Aga nüüd on neiu siiski niipalju kasvanud, et 5. klassi minekuks on uut komplekti vaja. Seelik on tegemisel (loodame, et saab valmis), aga pluus on täiesti puudu. Tikingi nüüd meeleheitlikult õlakuid, et jõuaks õigeks ajaks valmis. Pätid on ilmselt ka puudu. Aga pole hullu, ma olen ennegi kiireid lahendusi leidnud.

Tirtsule on ilmselt ka üht-teist vaja. Eelkõige jalanõusid. Aga vastupidiselt Tõrukesele meeldib talle väga poes käia ja endale kõiksugu vidinaid kokku kuhjata. On tal neid siis vaja või mitte.

Kõikvõimalikud vihikud, kaustikud ja muu säärane on köki-möki võrreldes selle riideralliga.

Peaks vist koolieelse kiirlaenu võtma.

Kostüümipaanika

 Meil on tulemas järjekordne juulilaager. Sel korral Astrid Lindgreni raamatute teemaline. Ja loomulikult tähendab see suuremat sorti kostümeerimist. Lidgrenil on palju vahvaid tegelasi, aga selliseid, kes oleks kuidagi eriti äratuntava välimusega just liiga palju ei ole kui Pipi ja Karlsson välja jätta. Eriti vähe on neid täiskasvanute seas. Mõtlesin, et olen popp ja noortepärane ja küsin AI-lt nõu. Küsisingi, et soovitagu Lindgreni tegelaskuju, keda võiks kostüümipeol kehastada keskealine ülekaalus naisterahvas. AI soovitas muumimammat. Kena Lindgren küll. Tõsi AI selgitas, et muumid ei ole Lindgreni tegelaskujud, aga pidavat siiski kandma edasi skandinaavia lastekirjanduse õhkkonda.

Egas midagi. Lasin aga silme eest läbi kõik Lindgreni raamatud ja leidsin endale sobiliku tegelase - Hildur Sokk (imekokk). No ja siis teatas ema, et ta on ise preili Sokk. Kogu kontseptsioon tuli ümber mängida.
Üleüldse on sellega üks rist ja viletsus. 
Esialgu oli plaan, et Tõruke on Vahtramäe Emil ja Tirts väike Iida. Siis selgus, et Tõrukesele Emil ei meeldi ja tuleb plaanid ümber teha. Tõruke ütles, et ta on häda pärast nõus olema üks Bullerby lastest. Olgu siis Bosse näiteks. Hakkame siis kõik Bullerby tegelasteks. Täpike oli nõus Liisaks hakkama (kuigi ma pole suutnud talle sobivat kleiti leida). Tirts aga teatas, et tema tahab ikkagi olla väike Iida, sest siis ta saab oma punase kleidi selga panna. No olgu, teeme siis kaks raamatut. Mpsi teeks Iida isaks Antoniks ja juu ma siis hakkan ema Almaks. 
Saame näha, kas ma jõuan kahe päevaga kõik kostüümid valmis.  Kui usinalt õmblen ja võimalikult vähe harutama pean (eile harutasin oma seelikul peaaegu kõik õmblused uuesti lahti, sest olin vale pidi kokku õmmelnud), siis ehk jõuangi, aga ma kardan, et see päädib suuremat sorti segadusega (sest koristamiseks küll aega pole).

Sportlik puhkus

 Mul oli puhkus, mis möödus valdavalt koristades. Kahjuks on nii, et kui üks tuba saab korda, siis teise koristamise ajal toimub esimeses kataklüsmiline reaktsioon, mille tulemusel võtab võimust kõikehõlmav segadus. Kaks päeva veetsin siiski pööningut koristades ja sinna ma lapsi naljalt hulkuma ei luba, nii et on lootust, et nädala või paar püsib vähemalt üks koht mu majas korras. Mis sest, et keegi seda ei näe.

Aga muidu oli ju puhkus soodsal ajal. Olümpiamängud ja puha. Kes oleks osanud oodata, et meie perest just mina kõige suurem (tugitooli)sportlane olen. Meie telekal on kahjuks küll selline tehniline viga, et iga kord kui teleka tööle panen, vahetub kanal mõne aja pärast multikakanalile. Nii pidin ma kõvasti võitlema, et natukenegi sporti näha. Seega ei olnud ma väga valiv selles osas, mida vaatan. Nägin ära kõik eestlaste neljandad, viiendad ja seitsmendad kohad, aga ka palju muud toredat. Näiteks vaatasin huviga riistvõimlejaid, rulatajaid ja trikirattureid. Kui riistvõimlemist kommenteerisid kaks ontlikku vanahärrat, siis trikiratturite puhul oleks nagu peale sattunud sellele kuidas Tõruke oma sõpradega Minecrafti mängides suhtleb. Pool jutust jäi arusaamatuks. 

"Kas ta läheb seifiks?", "Nüüd proovib nõuhänderit.", "Siit saab veel leveappida!" ja "Kas ta missis mingi triki?" on vaid paar stiilinäidet, mis ma endale hariduslikel eesmärkidel üles kirjutasin, et pärast lapselt üle küsida, et millest jutt. 

Igatahes oli tore spordihõnguline koristamispuhkus.