sidrun ja sooda

 Tegin arvuti lahti ja mõtlesin, et kirjutaks midagi. Aga pea on täiesti tühi. Tühjaks pigistatud. Nagu sidrun. 

Neljapäeviti on tööpäev tavapärasest tund aega pikem ja see on nii kurnav. Niigi on tööd jõle palju. Ja niimoodi on terve see aasta olnud. Koguaeg käib võitlus, et kuidagigi graafikus püsida, aga uusi asju tuleb pidevalt peale. Õhtuks olen täitsa sooda. 

Oota. Kumb siis? Sidrun või sooda? Sidrun ja sooda! Kõlab nagu midagi, millest võiks kirjutada artikli "5 lihtsat nippi kuidas koduste vahendite abil võita tõrksaimadki plekid."

Selline väike neljapäevaõhtune hala.

Hakkame sättima

Olete ka tähele pannud, et minu sissekanded on viimasel ajal harvad ja napid? Nii on. Ah, et millega ma siis oma tühist elu sisestan, kui isegi kirjutamiseks aega ei leia? Lihtne. Ma valmistun siin oma juubileumiks. Jaa, ma saan sügisel 40 ja juba praegu teen plaane, et mida ka pittu selga panna.

Selga tarvis siidisärki,
Ümber tarvis kuldakörti,
Vööle tarvis kirju vööda,
Jalga tarvis siidisukka,
Pähe tarvis hõbepärga.

"Kuldakördi" kangas on juba tellitud ning ootab spetsialisti kätte viimist. Hetkel tegelen "siidisärgiga". See siid on küll üsna linane ja vanapaganaga pole siin ka midagi pistmist. Kuigi kolm tilka verd olen tõenäoliselt ohverdanud küll. Võibolla isegi rohkem. Päris mitu korda on sõrme torgatud.

Lubage tutvustada minu selleaastast käsitööprojekti. 

Või noh seda, mis tänaseks valminud on. See tuleb veel särgiks kokku õmmelda. Seelik, sukad, tanu, põll, vöö ja kõik muu vajalik tuleb veel hankida. Sellega läheb muidugi keeruliseks. Mulle väga meeldiks ise teha, sest isiklik panus annab minu meelest väge ja väärtust asjale juurde, aga noh, ma ju ei oska. Traagika seisneb sellest, et kuigi ma siin pürgin käsitööblogiks, siis tegelikult on ristpiste  ainumas käsitööliik, millega ma hakkama saan. 

Edasi tuleb end kas mõnele meistrile õpipoisiks smugeldada või siis leppida tõsiasjaga, et igal alal ei saagi andekas olla ning tellida rõivatükid kohalikelt meistritelt.

Või kolmas variant - südaöösel sauna minna ja loota, et vanapaganal on veel mõni poeg, kes viitsiks puuduolevaid riidehilpe kohale tuua. Lihtsalt liiga ahneks ei tohi minna.

Siin ei ole teed

 ,,

Äratus

 Mis te arvate, kes oleks tahtnud täna hommikul edasi magada? Mina? Oo ei, ma olin ikka värske nagu varajane porgand ja valmis voodist välja hüppama. Süüdi on hoopis minu äratuskella funktsiooni täitev telefon. Selmet viisakalt öelda, et palun ärka üles, seab ta mu juba hommikul vara kahtlase väärtusega valikute ette.  Nimelt pakub telefon äratuskella vaigistamiseks kahte varianti - "eira" ja "lükka edasi". No mis see õige valik siis on? Kas eirata äratuskella helinat ja edasi magada või lükata ärkamist edasi? Kuuleka inimesena ei olegi mul võimalust õigel ajal üles saada.

Ketikoer

Mäletate, kuidas ma mõni aeg tagasi end kuuri luku taha panin ja pidin Mpsi end päästma kutsuma. Täna juhtus sarnane asi.

Hakkasin õhtul elektrikarjuse vedruväravat sulgema, aga jäin helkuriketti pidi vedru külge kinni. Kett oli põhjalikult vedru ümber keerdunud ja teist pidi kapitaalselt jope küljes. Lahti muukida ka ei saanud, sest karjuses oli vool sees. Katse-eksituse meetodil selgus, et helkurikett juhib hästi elektrit. Olin justkui eriti lühikese keti otsas koer. Ei saanud edasi ega tagasi. Teoorias oleks ju võinud jope seljast võtta ja niimoodi vabaks pääseda, aga mitte ei tahtnud vatist loobuda ega seda mutta vedelema jätta. Egas midagi, tuli taas prints valgel hobusel appi kutsuda... Hea, et telefon taskus oli.

Emme, ma ei leia......

Siia punktiirile võite kirjutada ükskõik millise majapidamises leiduva asja. No ja kui ma küsin vastu, et kas sa oma lauale/sahtlisse/kappi (loetelu võib jätkata) vaatasid, saan vastuseks, et tuhat korda vaatasin, aga seda pole seal.  No ja kui ma siis kõik oma toimetused pooleli jätan ja vaatama lähen, et kus see kadunud ese end peidab, siis üheksal juhul kümnest on see just sellel laual/sahtlis/kapis, mis on väidetavalt äärmise põhjalikkusega läbi kammitud. Enamasti lausa kõige peal. Vahel tõesti juhtub, et mõni paberileht või riidehilp varjab kadunud eset, kuid tavalisem on, otsitav ese on kõige nähtavamal kohal.

Täna selgus, et Mpsi auto on täpselt samasugune.