ei kirjuta

 Mõtlesin, et kirjutaks midagi, aga mitte midagi huvitavat ei toimu. Seega ei kirjuta.

P.S Vabandused kõigi ees, kes tulid siia lootes leida mõnd sisukat postitust.

Vanadus rõhub

 Jälle üks aasta mööda läinud. Või juurde tulnud. Kumbki ei tundu hea variandina. Üldiselt olen jõudnud vanusesse, kuhu võiksin pidama jääda. No enda arvates veel noor, aga enam mitte rumal. Aga aegajalt tunnen end just vastupidi - vana, aga ikka rumalana. Tõde on tõenäoliselt kusagil keskel.

Hetkel tunnen end lihtsalt väsinuna. Ja see pole sugugi tingitud terve nädalavahetuse kestnud pidustustest. Ilmselt ikka vanus...

Mõned lilled mu lahkunud eluaasta mälestuseks.

Tainas

No on alles lugu. Sünnipäevani on veel tervelt nädal, aga juba hiilib vanadus ligi. Mis muu saab põhjuseks olla, et üks jalg juba kolmandat päeva valutab. 
Ma hakkasin pidustusteks varakult ettevalmistusi tegema. Teadupärast pole ma suurem asi kokk, aga töö juures tahaks ju kolleegidele midagi head pakkuda. Mõtlesin, et teen katsetuseks kringli. No et kui välja tuleb, siis pakun teistele ka ja kui välja ei tule, siis mõtlen midagi muud välja.

Kringel tuli välja imeline.  Senini, kuni ma ta ahjust välja jahtuma tõstsin. Seejärel vajus ta lössi. Maitse oli küll täitsa hea, aga visuaalne külg ei kannatanud kriitikat. Nii küpsetusgurud, mis ma valesti tegin? Liiga vähe jahu? Liiga vähe ahjus? Liiga palju täidist? 
Mitte ülemäära apetiitne välimus ei takistanud mul muidugi kõike üksi (peaaegu) nahka pistmast. Järgmisel korral proovin ehk stritslit. Ainus häda on selles, et nende katsetamiste tulemusel paisun enne pidustusi ilmselt topeltsuureks ja siis valutavad jalad kohe kindlasti liigsest kehakaalust. 

Võibolla peaks tegema nii, nagu ma tavaliselt teen. Mitte midagi katsetama ja siis kui vaja külalistele midagi pakkuda, siis valida interneedumist täiesti võõras retsept. Tavaliselt kasutan tehnikat toksides otsingusse "meie pere lemmik .....kook" või siis "maailma parim .....kook". Vahel on õnneks ka läinud.

#Jutujaht. Sinnani on maad kaksteist miili

"Sinnani on maad kaksteist miili! Hakka astuma lipakas!" Veoki tagatuled olid ammu kaugustesse kadunud, aga rekkajuhi parastav hääl kõlas ikka veel Marju kõrvus.

Tüdruk seisis üksi keset pimedat ja inimtühja väinatammi. Tuul sõlmis ta juustesse pusasid ning vihm piitsutas valusalt vastu pisaratriibulist nägu. Oli see üldse vihm või sadas taevast nõelu? Ei, see pidi olema vesi - õhuke pluus ta seljas oli juba läbimärg ning kleepus ihu külge. Või ikkagi nõelad? Ja pluusi muutis kleepuvaks hoopis veri? Pluus oli punane, saa sa siis täpselt aru. Marju meenutas kõvera muigega, millise õhinaga oli ta hommikul seda sama riidehilpu peegli ees selga passinud. Oleks ta vaid millegi toekama kasuks otsustanud. Näiteks tormikuue.

Marju hakkas vaikselt Muhu saare poole astuma. Oleks ta aimanud, milliseks päev kujuneb, poleks ta üldse saarele sõitnudki. Või isegi kui oleks, poleks ta kindlasti Urmase sõnade peale sedavõrd ägedalt reageerinud. Mis ta siis nii väga ütles, et kohe oli tarvis pea laiali otsas pimedasse öhe tormata? Ega see pole siis esimene kord, kus teada rumalaks blondiiniks nimetatakse. Hullemaidki silte on külge kleebitud. Ainult Marju oli siiralt uskunud, et Urmas on teistsugune. Et ta näeb blondidest juustest ja pikkadest jalgadest kaugemale. Milline naiivne mõte.

Need pikad jalad, mis teda kõledas vastutuules visalt edasi vedasid, olid köitnud ka rekkajuhti, kes oli Marju tee äärest peale korjanud ning lubanud neiu lahkelt viimasele praamile viia. Ilma tasuta ja puha. Mõne aja pärast, kui sohver oli juba mitu korda Marju põlve käigukangiga segamini ajanud, tegi ta selgeks, et ega päris ilma tasuta ikka ei saa, aga  kui neiu on mehe vastu hea, siis võib-olla viib ta tüdruku lausa Tallinnani välja.

Poleks Marju taibanud pipragaasi käekotti torgata, mine sa tea, mis oleks võinud juhtuda... Marju võdistas õlgu. Tundus aga, et autojuhil oli pipragaasiga varasemaid kokkupuuteid, sest kui Marju nõudis, et ta autost välja lastaks, oli gaasipurk piisavaks argumendiks. 

Kaksteist miili.  Miks see rekkajuht ometi normaalse inimese kombel kilomeetreid ei kasuta? Palju see kaksteist miili üldse on? Kas polnud see nii, et miil sai nimetuse Rooma sõdurite sammudest ja tuhat paarissammu andiski kokku ühe miili. Järelikult on tal vaja teha kaksteist tuhat korda kaks, ehk kakskümmend neli tuhat sammu. See ei ole ju nii hull. Vähemalt saab päevane sammunorm ilusasti täis. Kristjan Jaak Peterson  jalutas Tartust Riiga. Ei tea, mitu miili see veel oli? Mõelda vaid, kui Kristjanil oleks sammulugeja olnud, küll ta oleks saanud siis oma rekordtulemusega edvistada. Samas, vaevalt et Kristjan-poiss või Rooma sõdurid kõrge kontsaga kingi kandsid. Oh oleks ta taibanud vähemalt tennisedki jalga panna.

Oleks, poleks, poleks, oleks. Küll neid olekseid ja polekseid oli ühe päeva kohta alles palju kogunenud. Marjule meenus vanaisa, kes oli ikka tavatsenud öelda, et oleks on paha poiss. Tõsi, nii ütles ta kaine peaga. Siis kui latv oli juba humalaveest pehme, sõnas ta elutargalt, et oleksin savilind, puhutaks persest mind. Marjule meenus kuidas ta piinlikkusest punastas kui vanaisa nii rääkis. Sellegipoolest meeldis talle taadi lugusid kuulata. Need olid alati põnevad ja natuke hirmsadki. Vanaisa oli oma elus nii mõndagi näinud. Siberi vangilaagrist tagasi tulles oli terve tee Narvast koduni jalgsi käinud. Kaksteist miili oli selle kõrval nohu. Nohust rääkides. Marju oli päris kindel, et sellest ta ei pääse. Hea kui kopsupõletikku ei jää. Viimane oligi vanaisale saatuslikuks saanud. Tea kas isegi enam järgmist suve näeb...

Marju võdistas ennast. Stop! Sellised morbiidsed mõtted tuleb peast välja ajada. Kas siis vanaisa polnud ikka öelnud, et iga häda on just täpselt nii suur kui suureks sa selle ise mõtled. No kui ta Siberis raudteed ehitades õnnetuses vasaku käe sõrmed kaotas, rõõmustas ta, et ei olnud omal ajal pianistiks õppinud. Kui aga kohalikud kaagid ühel päeval majja sisse murdsid ning kogu väärtusliku kraami minema viisid, siis lausus taat muiates, et oleks võinud hullemini minna -  nagi jätsid ju seina. Iga halva juures leidis ta midagi head. 

Marju pühkis käeseljaga pisarad ja lükkas selja sirgu. Kui vanaisa, kes oli elus näinud kujutlematuid jõledusi, suutis jääda positiivseks, siis kuidas tema, Marju, end sellistel pisiasjadel jalust lüüa lasi.  Tegelikult oli ju kõik hästi. Vihm on kõigest vesi ja tuul lihtsalt õhk, mis liigub. Mõlemad on eluks vajalikud ja hetkel oli tal neid eluallikaid külluses. Palju hullem oleks, kui poleks ei õhku ega vett.  Praamil aga saab kuuma cappuccinot rüübata ning krõbedat sarvesaia pugida ning mõte sellest kuidas ta oma öistest seiklustest hiljem sõbrannadele jutustab, valmistas juba praegu head meelt. Praamile jõudmiseks tuli tal kõmpida kõigest Muhu ühest servast teise. Muhu on väike saar. See oleks võinud olla Hiiu-, või veel hullem, Saaremaa. Asi see siis noorel tervel inimesel veidike värskes õhus liikuda.

Lõppude lõpuks on sinnani vaid kaksteist miili maad.

--------
Fun Fact: Kui alustada rännakut Muhu valla piirilt Väinatammil mööda põhimaanteed ja lõpetada retk Kuivastu sadamas parvlaevale astudes, tuleb teepikkuseks umbes täpselt 12 miili. Eriti tore, on, et teistpidi on enamvähem sama pikk tee.
--------

Jutujahi kütiliini leiate siit.

Võeh

Täna on olnud vilets päev. Koguaeg on olnud tunne, nagu oleks bussiga sõites raamatut lugeda üritanud - no selline merehaiguse tunne.  Ma olen seda ennegi kurtnud, et omast arust kange saare naine, aga tegelikult ei kannata üldse loksutamist. Laevasõidust ma parem ei räägigi, aga igasugune kõrvaline tegevus autos või bussis lõppeb iiveldustundega. Kui ma bussis omal ajal Tartu-Kuressaare otsasid sõitsin, siis igatsesin küll, et saaks need kuus tundi raamatut lugedes veeta, aga tühjagi. Ainus, mis ma teha sain, oli magada. Täna ei saanud aga magada ka. Aga öösel ei käinud ma salaja tormisel merel ega loksunud niisama ringi. Magasin. Ei teagi, millest selline vilets enesetunne. Võibolla kihutas maakera kosmoses liiga suurte tuuridega või midagi.

pildi leidsin siit. Just sellisena end täna tundsingi.

Fopsakoota

Linnalapsena kasvasin ma üles ilma koduloomadeta. Nüüd siis üritan seda tasa teha. Kõigepealt võtsime valge kassipoja. See oli puhas petukaup. Ei läinud palju aega kui valge värv maha kulus ja alt siiam välja tuli. Seejärel võtsime väikese nunnu kutsika. See oli ka petukaup. Kasvas suureks ja hakkas koera kombel käituma. Ja käpad on tal ka pidevalt mustad.
Lapsepõlvest külge jäänud koduloomaigatsus pole aga ikka veel rahuldatud. Kass ja koer on kenad küll, aga tavalised. Tahaks midagi eksootilisemat. Võtaks lehma, aga ei saa, mul pole lumelabidat. Äkki võtaks siis lumelabida? Aga need olevat lollid kui lauajalad. Aga fopsakoota! See juba oleks midagi. 

Mida kinkida sünnipäevaks

Teate, et mul tuleb varsti sünnipäev? Ma olen alati varakult kõigile meelde tuletanud, et inimestel oleks piisavalt aega ettevalmistusi teha ja kingitusi valida. Taktika töötab väga hästi.
Teid kindlasti huvitab, mida üks varajases keskeas*  naisterahvas sünnipäevaks saada tahab. Mul on kaks soovi - tahaks, et külmkapi uks käiks teistpidi lahti (ehk siis mitte paremakäelise, vaid vasakukäelise külmik) ja et trepi juurest parklani viiks kõnnitee, mitte mudarada. 
Külmkapi osas jäängi vist unistama, aga kõnnitee osas on edasiminekuid. No mudarada enam pole. Nüüd laiutab maja ees lai ja sügav kraav.  Pisut vihma veel ja ongi ideaalne vallikraav. Järgmisena hangin tõstesilla ja vallikraavi krokodillid. 

*Tegelikult ma muidugi ei tea, mis ajast hakatakse keskiga arvestama, aga ma tunnen end ikka veel noore ja rumalana, kuigi sünniaasta seda ei kinnita.

#Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval

Kaamos kutsus jutujahile. Ma esiti mõtlesin, et ah mis ma diletant ikka sulemeeste sekka trügin, loen ja naudin parem teiste kirjutisi. Aga miskipärast tuli see kirjutamise mõte pidevalt minu juurde tagasi. Nagu tüütu kärblane, kes laupäevahommikusel magusal uneajal on otsustanud, et just Maailmaparandaja nina peal on kõige parem ringi sibada (hea lai tantsuplats). Üritasin küll mõtet ära ajada, sest noh, polnud ei inspiratsiooni ega ideepojukestki, aga ikkagi tuli see jutujaht pinisedes tagasi ja kõditas nina. Egas midagi, ainus lahendus tüütusest vabanemiseks on heita kõrvale "ahmisnüüdmina" mentaliteet ja see asi lihtsalt ära teha. Lõppeks on ju vaja ka keskpärasusi, et tipud* saaks selgelt särada.

Seega siis selline autobiograafiliste sugemetega kirjatükk.

---------------

Paula seisis kitsukese esikupeegli ees. Ta keeras end üht- ja teistpidi, aga kuidas ta oma keha ka ei väänanud, ikka ei õnnestunud tal kogu oma lopsakat figuuri tervenisti ahta klaasiriba peale ära mahutada. See ei kõlvanud muidugi kusagile. Üks korralik endast lugupidav naisterahvas ei saa minna avalikkuse ette kontrollimata, kas välimus on ikka tipp-topp korras. Aga mil moel sa saad veenduda, et kõik on parlanksis, kui peeglisse mahub kas tagumik või siis rinnapartii, aga mitte kunagi mõlemad korraga.

Ei, nii see jätkuda ei saa, otsustas Paula. Siin on kaks lahendust. Kas osta laiem peegel, aga see ei sobiks kuidagi hoolikalt valitud interjööriga, või tõmmata gabariite koomale. Viimase kasuks rääkis ka tõsiasi, et viimasel ajal olid riided kuidagi kitsaks jääma hakanud. See oli loomulikult hiljuti hangitud uue pesukuivati teene. Muud selgitust siin olla ei saa.

„Aitab!“ ütles Paula otsusekindlalt. „Täna on minu uue tervisliku elu esimene päev! Hüvasti pekk!“

Klõps.

Oota, kas see oligi see kuulus klõps, millest kõik edukad kaalulangetajad räägivad. Teate ju küll, see heli, mida teeb lüliti peas kui mõttemaailm totaalselt muutub. See klõps, mida Paula oli nii kaua oodanud, kuid kunagi kuulnud polnud.

Ega see polnud ju esimene kord otsustada kaalus alla võtta. Olles juba lapsest saati tormaka kasvuga, oli Paula loendamatutel kordadel võtnud ette „korralikuks“ hakata. Ta oli proovinud läbi kõikvõimalikud kaalulangetusprogrammid, alustades kaalunälgijatest ja lõpetades kuulsa Hollywoodi praevorsti dieediga. Ta oli hankinud endale spordiklubi kuldliikme kaardi. Ostnud hüppenööri hularõnga ja keldris kopitas trenažöör. Ta oli käinud zumbas, joogas, body pumpis ja ei tea kus veel. Ta oli külastanud isegi hüpnotisööri, kes lubas, et peale viit sessiooni ajab mõte kommidest tal südame pahaks. Tõsilugu oli aga see, et kogu selle aja kui hüpnotisöör pendlit keerutas, suutis Paula mõelda vaid käekotis ootavale Twixi šokolaadile.

Igatahes olid kõik varasemad entusiastlikud algused leidnud hiljemalt kolmandaks päevaks oma kurva lõpu kiirtoidukohvikus topeltburgerit süües.

Aga sel korral on ju kõik teisiti. Ta kuulis klõpsu! Sel korral ta enam alla ei anna ja läheb võiduka lõpuni maksku see mis maksab.

Esmalt on muidugi vaja ettevalmistusi teha. Paula keeras otsustavalt peeglile selja, nii et perifeersed piirkonnad võdisesid. Kõige tähtsam on välja mõelda plaan. See ei olegi nii keeruline. Teooria oli temasugusel elupõlisel kaalujälgijal ju selge. Tuleb tarbida vähem kaloreid kui neid kulutada. Nälgida ei tohi! Järelikult tuleb kalorite põletamist suurendada. Töö on selline istuva loomuga, kuid see pole takistus. Enne tööd saab jooksmas käia ja õhtul jõusaali või mõnda rühmatrenni väisata.

Uusi spordiriideid on vaja! Püksid kärisesid viimase body balance trenni ajal ju katki. Isver kui piinlik see oli. Ei tea, mis neist jooksutossudest sai? Ahjaa, tuleb meelde, viimasel sörkjooksul sadas vihma ja märjad tossud jäid kilekotiga koridori nurka seisma ning läksid hallitama. Nii jalatsid kui uus tärkav elu rändasid prügikasti. Egas midagi, tuleb uued tellida.

Paula istus arvuti taha ja veetis järgmised paar tundi veebipoodidest spordivarustuse hinnavõrdlust tehes. Lõpuks olid tellitud nii uued jalatsid kui ka kolm komplekti tutikaid riideid. Tegelikult ju nii palju vaja poleks olnudki, aga Paula ei suutnud kuidagi otsustada, millist valida, nii et võttis kõik.

Just sel hetkel kui Paula oli kopsaka arve maksnud, tundis ta kõhus tuttavlikku korinat. Ta hiivas end toolilt püsti ning läks külmiku juurde kindla plaaniga valida kerge suhkru-, rasva- ja tõenäoliselt ka maitsevaba eine. Külmiku sinakas valgusvihus seistes langes ta pilk aga eilsest õhtus alles jäänud šokolaadikoogile. Sellest on küll kahju. See oli väga maitsev ja maksis päris palju. Kohe kurb oleks seda ära visata. Pealegi on toiduraiskamine tänapäeva maailmas aina süvenev probleem, millele kaasaaitamine näitab vaid madalalaubalist hoolimatust keskkonna ja ühiskonna osas. Vastutustundlik kodanik sööks selle koogi ära ja alustaks seejärel tervislike eluviisidega. Lõppude lõpuks, oli veebipoes kirjas, et tellitud asjad jõuavad kohale alles järgmisel päeval, enne ei saa niikuinii uue eluga alustada...

„Klõps!“ kargas lüliti vanasse asendisse tagasi.

------

*Ma soovitan minna ja Kaamose lehelt teisi lugusid ka lugeda. Väga andekad ja eripalgelised.

Raske algus

Isver-susver. See kooli algus on nii raske. Lapsed on täiesti ära unustanud, mismoodi asjad käivad. Esimesel päeval jättis Tõruke oma spordikoti kooli kõrvale kiviaiale. Jah, lugesite õigesti - Tõruke. Seesama äärmiselt täpne ja korralik tüüp. Võite siis arvata, kuidas Täpikesel, meie pere esiudupeal, läheb. Täna näiteks lõppesid tal Tõrukesega samal ajal tunnid. Tund aega varem kui koolibuss tuleb. Kuna ta aga tahtis sotsialiseeruda, siis lubasin, et tulgu siis koolubussiga koju, selle asemel, et koos minu ja Tõrukesega autoga tulla. Mis te arvate, kas ta unustas end bussi pealt maha või mitte ja mul tuli täiesti planeerimata lisasõit teha, mis lõi kõik mu ilusad plaanid uppi. Lisaks oli ta telefoni koju ning  jope kooli jätnud ja kes täpselt veel teab mida veel üle linna laiali laotanud.

See logistika on kõikse hullem. Eriti keeruliseks teeb logistikakeskuse töö asjaolu, et kool ei ole senini suutnud tunniplaani üles panna. Ja seda tilgutatakse päeva kaupa ette. Ei teagi, kas eesmärgiks on põnevust üleval hoida või arendada lapsevanemate kiirreageerimise oskusi. Samas taheti juba teada, et millisesse ringi keegi läheb. Tore küll, mismoodi saab ringe valida kui  tunniplaangi paigas pole? Kumb siis koolis ikkagi tähtsam on. No ja muusikakoolis sama häda. Ma ei saa enne tundide aegu kokku leppida kui ei ole teada, mis ajal koolitunnid on. Igavene häda ühesõnaga.

Järgmisel nädalal hakkab Tirts ka end lasteaeda harjutama. Vist. See on üleüldse üks suur muutuja - no et kuidas harjub ja kas üldse ja kes temaga neid poolikuid päevi siis tegema hakkab. Ma loodan siin Mpsile, aga olen üsna kindel, et peale paari lasteaiapäeva järel otsib ta endale kiiremas korras töö, et sellest kohustusest pääseda.

Ma tean, et ma ei peaks end sellisest asjast üldse ärritada laskma. Tuleks olla om ja zen ja kõik see jama endast mööda lasta. Aga ei saa, närvi ajab noh. Mul on tunne, et ma lähen iga päevaga üha enam Tõrukese moodi - ma tahan teada kindlat plaani ja mulle ei meeldi selline umbmäärasus.