Fotojaht: Värviline

Eelmise fotojahi magasin ma maha. Sel korral siiski annan oma pisikese panuse. Nii et värviline. Tegin aias väikese tiiru ja ma ütleks, et värvidega on kehvasti. Pihlakaid sel aastal pole, vahtrad on veel rohelised. Ilusaid punapõskseid õunu kah pole. Ainult metsviinapuu ning liblikameelitajalill aitavad hädast välja.

Aga toas oli ükspäev see-eest selline disko ja värvide möll, et hoia ja keela. Pildi tegi Täps. Ta on kärsitu, sellest ka puudujäägid teravuse osas. Teisalt aitab see hägustada suurt segadust, mis lastetoas valitses.

Värvilõhnaline vananemine

Oh ei, nädalake ja enamgi on mööda lipsanud, aga mina pole siia kriipsugi kirjutanud. Üks kahest, kas pole aega või pole midagi öelda. Aga see viimane ei saa olla takistuseks. Teada-tuntud kroonilise mölapidamatuse all kannatava isikuna võin kinnitada, et kui mul midagi pole öelda, siis ma ütlen seda eriti pikalt ja põhjalikult. Järelikult toome vabanduseks ajapuuduse.

Siin on väheldane tõeterake sees. Aega pole tõesti olnud. Või vähemalt mitte sellist aega, mida saaks kasutada kirjutamisele. Esiteks olen teinud suuremas koguses torte. Ei ma pole mitte kondiitriks hakanud. Lihtsalt ma saan peatselt jälle aasta vanemaks ja mis aitaks kortsude vastu paremini kui end paksuks süüa - see tõmbab kortsud kenasti siledaks. 

Aga kuna ma veel ei ole vanaks saanud (paar päeva on ju aega), siis otsustasin oma noorusest pakatava ilu lõuendile talletada. Siinkohal olgu selgitatud, et ma pole ka kunstnikuks hakanud, aga ma järjekindlalt tegelen oma "aasta kunstis" projektiga. Septembri teemaks oli kubism. Vot see oli paras pähkel ja väljakutse. Kõigepealt tutvusin teooriaga, lugesin interneti läbi ja vaatasin juutuubist õpetlikke videoid, kuidas kubistlikku meistriteost luua. Ma arvan, et ma sain aru, kuidas see peaks toimima, aga ma ei suutnud siiski oma uusi teadmisis rahuldavalt rakendada. Kohutavalt keeruline oli klassikalisest vaatenurgast loobuda. Seega tegin oma elu esimese (ja ilmselt ka viimase) kubismist inspireeritud pildi valmis ja suundusin otsapidi oktoobrisse, kus on temaks portree.

Otsustasin ka sel korral pisut oma mugavustsoonist välja ronida. Ma olen portreesid joonistanud küll ja rohkem. Joonistanud. Hariliku pliiatsiga. Sel korral otsustasin õlivärvide kasuks. Ja alustasin kohe autoportreega. Ma pole varem õlivärvidega inimest maalinud ja ütleme nii, et ka see oli paras väljakutse. Maailmaparandaja näeb maalil minu tagasihoidliku hinnangu alusel välja veelgi vanem kui lähenev tähtpäev ähvardab. Lisaks on nägu millegipärast loppis (kas tõesti vanus või ikkagi viletsad oskused) ja kuna mul peenikest pintslit polnud, siis erilist detailsust ei tasu ka otsida. Teisalt olen pildil äratuntavalt mina ja see maksab ka ju midagi.

Igatahes tellisin endale sünnipäevaks uued pintslid ja värvid, nii et kavatsen veel veidi harjutada.

Aga siin ma olen:

Selfi

Hurmav kas pole?

Ritsiku rõõmuks ka originaal 

No ja et kõik oleks ausalt ära näidatud, siis ka minu kubistlik pilt. Siin on kujutatud Taadut Kuuba saare kaunitaridega. Sest noh Kuuba- Kubism, saate aru küll. Samahästi võiks see pilt muidugi olla kapten Pikksukast kurrunurruvuttide seltsis.

Aga mina olen Kuubal käinud.

Uued tuuled koolisööklas

 Mina: "Mis teil täna koolis söögiks oli?"

Täps: "Mingi plingisupp!"

???

???

???

Mina: "Aa, sa mõtled klimbisupp!

Pudelpostitus

Ma olen juba pikka aega kibelenud, et kirjutada pudelpostist (sisemaa elanikele - see on kirja saatmine pudeliga, eriti levinud üksikule saarele lõksu jäänute, seiklusromaanide kangelaste ning mere ääres pidutsevate romantikute ringis. Vajalikud vahendid - pudel, paber, pliiats, kork! ja loomulikult veekogu (kuigi nagu hiljem näete, võib see viimane võib olla ka ülehinnatud)). Tõsi, ma olen sellest ajaloos korduvalt kirjutanud (siin ja siin ja siin ja natuke ka siin). See võib tulla asjaolust, et tegemist on vaieldamatult minu lemmiku kirjasaa(t)misviisiga. Nojah, see pole just ülemäära kindel korrespondentsiviis, aga samas ega tigupostki pole. Alles mõni aeg tagasi oli ju uudis postiljonist, kes ei viitsinud kirju laiali kanda ja viskas need lihtsalt ära. Tiguposti ees on aga see eelis, et reklaamlehti ja rämpsposti üldjuhul pudelpostiga ei saadeta. Või vähemalt nii ma arvasin.

Jah, ükspäev tuli Mamma ja teatas, et nad leidsid mere äärest ühe kirjaga pudeli aga kahtlustas, et see pole kunagi meres käinudki. Pudelposti osas teatavat kogemust omava ja mitmeid vettinud pabereid näinuna võisin seda kinnitada. Pudel oli ilusasti viisakalt rulli keeratud ja täiesti kuiva paberit täis - 8 lehekülge tihedat trükiteksti koos illustratsioonidega. 

Kirja lähemalt uurides selgus, et see polnud mõeldudki meritsi saabuma. Nimelt mainiti kaaskirjas, et kirja autorid lasid pudelid peita üle maailma erinevatesse randadesse. Pudelite vette pildumisest polnud sõnagi, kuigi seda peetakse traditsiooniliselt üheks pudelposti eelduseks. Ilmselt olid praamilt tulijad/praamile minejad ühe eksemplari meie paesele rannikule jätnud, kust mamma selle leidis.  Kiri ise on ühe väikese reisiseltskonna kirjeldus oma kajakimatkast Soome rannikuvetes. Tegemist oli lustaka lugemisega, mis tekitas tõeliselt tahtmise ise ka kajakki hüpata ning seikluste poole aerutada. Isegi kui ma tean, et oma füüsilise vormiga ei jõuaks matka teise päevani ja arvestades seda kui kergelt ma merehaigeks jään, siis pole kindel, kas ma esimest poolt päevagi vastu peaks. Aga matkahimu tekitas see küll. Mõni võibolla mäletab, et ma olin vanasti kõva matkasell, aga viimastel aastatel olen koledal kombel alla käinud. Isegi telgis pole juba aastaid maganud (kui üks väike sutsakas ülemöödunud suvel kõrvale jätta). Lapsed noh. Ja laiskus. Ja mugavus. Aga mul on kindel plaan, et järgmisel aastal, kui Tirts on juba suurem (ja mahajäetav või kaasavõetav, kuidas vaja), siis parandan selle veal.
Igatahes selline peaaegu pudelpost siis. Ei saagi aru, mis see oli. Reklaampost? Kirjandus posti teel? Meeleheitlik appihüüd sportlastelt, kes 10 päeva ja 1 öö veremaitse suus aerutasid ja kartsid, et nende pingutused jäävadki vaid nende enda teada, kui nad seda anonüümsete rannasuitajatega ei jaga? Ükskõik. Mulle tegelikult meeldis see lähenemine. Oluliselt originaalsem kui oma blogis sellest heietamine.

Pudelposti leidmine on muidugi harv juhus. Teisalt võib rannast muudki toredat leida. Näiteks ükspäev käis Tõruke rannas ja otsis sealt kive, mida vette loopida. Leidis aga 50 eurot. Päris hea päevateenistus värskes õhus jalutamise eest...

Igatahes ma lähen nüüd mere äärde jalutama, kui üks 50-eurone rannas vedeles, miks ei võiks seal neid veel olla...

Fotojaht: sõiduriist

 See sõiduriist paneb lapse silmad särama

Kõigepealt tuleb muidugi kõndima õppida. Aga see pisiasi on ju ainult vormistamise küsimus.

Pesupäev

Mul on kolm last, kellest kaks on tõelised mäkerdajad. Seega on meie peres iga päev pesupäev. Pesumasin huugab alalõpmata ja õu on risti-rästi pesunööre täis pikitud. Ikka selleks, et särgid saaks tõelise merehõngulise värskuse (mitte sellise, mida lubavad kõik Lenorid ja muud säärased. Nad pole vist mere ääres käinud).

Iga päev panen pesu kuivama - taevas on pilvitu, päike sirab ning puhub mahe tuuleke. Ideaalsed pesukuivatusilmad. Viis minutit hiljem pilku aknast välja heites näen kuidas paduvihm sooritab mu pesu kallal järelloputust. No kena. Loputagu kui tahab, aga paluks siis tsentrifuugida ka. Pesu kuivatamisel pole ju mingit mõtet kui see seal grammigi kuivemaks ei saa. 

Lõpuks peale kolmepäevast looduslikku loputustsüklit annan alla korjan pesu kokku, topin jälle masinasse ning loputan ja väänan uuesti kuivaks. Seejärel riputan kogu elamise niiskeid riideid täis.

P.S jah, ma olen kuulnud sellisest asjast nagu kuivati. Ja ei, ma ei kavatse seda endale hankida. Sest noh, ruumipuudus ja värske lõhnaga pesu.

Muusikaline vahepala

 Sain täna oma selle hooaja esimese sünnipäevakingituse - lastevaba õhtu koos kontsertiga ja puha. Imeline, mida veel tahta! Kontsert oli ka vahva. Kõik olid head tuttavad ning turvalised lood.  Oleks lausa kaasa laulda tahtnud. Üldse tekkis suur igatsus lõkke ääres laulmise järele. Kas keegi tooks tikud ja laulikud?

Fotojaht: vesi

Küll see aeg lendab kiiresti. Alles ma mõtlesin uut fotojahi teemat nähes, et see on hea teema, sest veega on võimalik lõputult palju kifte pilte teha. No ja siis avastasin, et kohe ongi reede käes ja ma pole suutnud ühtki ägedat veepildi ideed väljagi mõelda, mis siis veel pildistamisest rääkida. Telefon on täis tuhkkuivi pilte. Eelkõige koolilastest, kellest keegi ei nutnud. Isegi lapsevanemate härduspisaraid polnud näha. Mul isiklikult oli küll suur rõõm lapsed kooli saata. Eriti rõõmustan kooli kokkade üle. Aga see selleks. Kuna veest oli pilti ikkagi vaja, võtsin telefoni õhtusele jalutuskäigule kaasa. 

Teepealt leidsin väikest vett (sobiks ka üleeelmise fotojahi rivistusse)...

...veidi suuremat vett isiklike lokkidega...

...ning päris pirakas koguses vett.

Esimene

Täna, rahvusvahelisel laste pisarapäeval, oli ka meie majas pidulik-pühalik õhkkond. Ikkagi üks õpetaja ja kaks õpilast. Sealjuures Täpsi jaoks oli see täiesti esimene esimene september koolilapsena. Kohustuslik astrikimp peos ja rahvarõivad seljas astusid nad vapralt koolimaja poole. Esimeses ja teises klassis on kooliminek ikkagi veel oodatud sündmus.

Teise klassi minev Tõruke, vana kala koolis, oli tähtsust täis ja tahtis Täpikesele näidata kus miski asub ja kuidas asjad täpselt käivad. Ta isegi laulis kõik koolikella helinad õele ette, et usignaalid väiksemaid segadusse ei ajaks.

Täps, va tuulepea, ei mallanud kuulata, vaid kepsutas lokkide lehvides oma sõprade juurde - ikka selleks, et teha plaane kellega ja kus mitte eriti akadeemiliselt hängida võiks.

Aktuse pidas värske koolijüts enamvähem viisakalt vastu. Kooli hümni laulis kaasa või õigemini liigutas väga püüdlikult suud. Isegi Tirts tahtis kaasa laulda, aga lutt oli ees, nii et kostus vaid mõminat. Täps (ega ka Tirts) ei seganud väga palju direktori jutule vahele ja viskas ainult ühe korra aabitsa maha. Nojah ja kätlemisel andis vale käe, aga muidu esines imeliselt.

Aga teate, neid pisikesi rahvariietes väikesi lapsi oli lausa lust vaadata. Istusid nagu seenenööbid toolidel ja jalad ei ulatunud õieti maha. Minu oma oli kõige pisem - toolile ronimiseks oleks redelit vaja, aga särtsu  on temas seeeest ohtralt! 

Ilusat kooliteed!