Tere õhtust kallid sõbrad.
Vahepeal on olnud kiired ajad. Võin öelda, et need ajad ei lähe kuidagi aeglasemaks ka lähitulevikus.
Aga mida põnevat olen teinud:
Esiteks sain ma tähtsa ja suure tunnustuse. Kuldraamiga ja puha. Mind tunnustati oma valdkonnas teemade mõistuspärase käsitlemise eest! Uhke ja hea - ikkagi esimene erialane tunnustus ja kohe üleriigilisel tasandil jne. Teisalt teeb natuke nukraks kui teemade mõistuspärane käsitlemine on midangi erakorralist, mille eest tasub esile tõsta. Millise mulje see jätab siis valdkonnast üleüldiselt? Üks teine sai tunnustuse temaatika maakeelde panemise eest. Seega võib järeldada, et valdavalt käsitletakse valdkonda arusaamatult ja mõistusevastaselt! Hip Hip Hurraa!
Seejärel käisime taas Mpsiga iga-aastasel Harilaiu retkel. Sel korral läbisime teekonna peaaegu et peatuseta ja rekordajaga. Ilm oli lihtsalt niiske ja rõske ja sugugi ei kutsunud maha istuma ja merevaadet nautima. Järgmised kaks päeva olid jalad nii kanged, nagu oleks maratoni jooksnud. Vanaks ja viletsaks olen jäänud.
Siis sai veel Päikesepüüdja värsket beebit vaatamas käidud. Sel ajal kui teised saunas käisid chillisime meie pisipreiliga niisama. Ta pidas end eeskujulikult üleval ja kõik erimeelsused lahendasime kiiresti.
No ja siis kui ma olen mõnel päeval juhtunud samal ajal kodus olema, kui parajasti on valge (seda juhtub viimasel ajal väga harva), siis olen kivisid riisunud. Kivisid? Justnimelt! Sügisene lehtede riisumine om mömmidele. Tõeline saare naine riisub kivid õue pealt kokku ja põletab lõkkes. Tuha raputab tikripõõsaste alla.
