Huvitavb kuidas ma kavatsen oma lihtsaimat uusaastalubadust pidada? Mäletate, ma lubasin, et kirjutan sellel aastal rohkem blogi kui eelmisel aastal. Arvestades, et ma pole poolteist kuud ridagi kirjutanud, siis jah.... Läheb raskeks.
Tegelikult olen tahtnud väga paljust kirjutada, sest päris palju on toimunud, aga mida ei ole, on aeg. Ja mälu ka ei ole, et tagantjärele kirjutada. Aga ma üritan meenutada säravaimaid hetki:
* Harilaiu dessant - Mai alguses oli mul ehituspuhkus. Ehituspuhkusest puhkuse saamiseks korraldasime 7. mail tavapärase kevadmatka Harilaiule. Seal on üks tore kitsas maasäär, mis iga aastaga rannale järjest lähemale nihkub. Sel korral tundus see juba nii lähedal olevat, et pükste üles käärimisest oleks võinud piisata, et kohale jõuda. Nojah. Algus oli paljulubav. Ja äärepealt olekski nii läbi saanud. Kui põlved oleks pisut kõrgemale ulatunud. Nii rinnuni umbes... Seega esimene suplus meres sel aastal oli üpris varakult.
* Suur sääse suvi - Selle aasta suur suvi oli juba mai kuus ära. Nii et see ujumine Harilaiul oli hästi ajastatud. Aga nii palavat juunit pole ma enne näinud. Ja nii palju sääski pole ma ka näinud. Mul oli tuliselt hea meel, et meil parasjagu sisetööd käsil olid. Sääsed ja palavus poleks lasknud õues midagi teha.
* Kui juba jutt ehitamisele läks, siis olen taas nõrkemiseni pahteldanud ja värvinud. Sel korral on põhirõhk isegi värvimisel, mitte pahteldamisel. Viimasega hakkab ühele poole saama. Magamistuba näeb juba peaaegu toa moodi välja. Hetkel oleme otsapidi köögis. Sahver ja esik on täitsa ootejärjekoras. 20 aasta pärast saame ehk valmis.
*Aeglaselt läheb ehitamine eelkõige selle tõttu, et ilgelt palju üritusi on pidevalt. Näiteks ühel nädalavahetusel käisime talgukorras vana külatänavat puhastamas. Teisel nädalavahetusel võitsime möödaminnes ära autodega orienteerumise võistluse. Lisaks saime parima kostüümi auhinna. Aga me olime ka eranditult kõige koledamad Muhu konnad, keda eales nähtud. Võit tuli meile tegelikult suure üllatusena. Olime ikkagi võidelnud mitmete tehniliste probleemidega ja füüsiline vorm osutus ka täiesti olematuks. Aga juu siis teised olid veel haledamad.
* Võitudest rääkides. Tõruke käis suurel Kevadümina lauluvõistlusel. Mida ta ei võitnud, millest tuli suur draama. Ta oli küll kinnitanud, et Laulukarussellile ta mingil juhul minna ei taha (võitja pidi seal osalema). Ja igaks juhuks täpsustas ta ka seda, et ei taha osaleda ei superstaari saates ega eurovisioonil. Aga nördinud oli ta ikka kui võitu ei tulnud. Nuttis lahinal ja puha. Olime varem kokku leppinud, et ostame talle auhinnaks lego. Mänguasja poes oli teisigi, kes lauluvõistlusel auhinnalist kohta ei saanud. Hiljem Tõruke teatas, et tegelikult on võitjatest ka kahju, sest nad ei saanud nii uhket lego. Olgu ära öeldud see, et mina igatahes olen oma laulualste üle väga uhke, võidavad nad või mitte. Nii Täpike kui Tõruke on pidanud oma võistluslaule esitama igal lasteaia üritusel ja ma iga kord imetlen neid. Tõrukese ilusat laulu ja Täpikese säravat esinemist.
*Kui juba andekate laste juurde jutt läks, siis Täpike käis 9. juunil oma elu esimesel tantsupeol. Ma kahtlustan, et ta oli seal platsil kõige pisem tantsija. Oma rühmas on ta kahtlemata kõige noorem ja kõige väiksem, aga üks elavamaid ja säravaimaid. Mis jääb puudu tehnilises pooles kompenseeritakse sära ja ilmekusega. Ja rahvariietes lapsed on lihtsalt nii armsad.
* Mis aga sugugi armas pole, on töö. See on hakanud mulle hirmsasti närvidele käima. Õhtuks olen nii väsinud, et ei jaksa õieti midagi teha ja no ei ole enam seda entusiasmi, mida vaja on et sellise hulga lolluste, väikluse ja bürokraatiaga hakkama saada. Aeg on pikemaks puhkuseks enam kui soodne. Puhkuseni on aga pisut rohkem kui kuu aega veel... Nuuks.
Sellise kurva sõnumiga lõpetame. Kohtume taas paari kuu pärast.
