Hüljatud

Ma pole oma poega juba paaegu nädal aega kodus näinud.  Ta lihtsalt keeldub koju tulemast ja eelistab onulaste seltsi lihasele emale. Ma ei saa öelda, et ma väga kurdaks. Päris mõnus lahe elu on. Aga ma pelgan, et kui ta lõpuks koju tuleb, siis ei pruugi seda suur täishabemega meest enam ära tunda . Ainus, mille järgi aru saan, et ikka minu poeg, on siis kui  lausub bassihäälel: "Emme anna telefoni!"

laululinnupojakesed

Täna oli siis see päev, mil sai täiel rinnal läbi laste oma lapsepõlveunistusi täita. Mõlemad võsukesed osalesid kohalikul lauluvõistlusel ja mina olin kohutavalt uhke emme. Ma mäletan kui ma väike olin, siis meeldis mulle laulukaruselli vaadata. Eriti kadedaks tegid mind seal jagatavad auhinnad. Barbied! Ma olin täiesti kindel, et ma suudaks laulda vähemalt sama hästi kui saates osalenud, kui mitte paremini.  Isegi kui lasteaia muusikaõpetaja ütles, et sina ära laula, sul on karu hääl! Enesekindlusega mul toona probleeme polnud.

Aga kui rääkida laste esinemisest, siis Täpike tegi imelise etteaste ja mis jäi puudu musikaalsuses, tegi ta tasa oma säraga. Tõruke seevastu näitas taset ja sai oma vanuserühmas kolme parima hulka. No see pole päris laulukarusell, aga  minu jaoks võiks vabalt ka eurovisiooni konkurss olla. Uhke olen ikka!

P.S Pilt on aastast 1987. Olen umbestäpselt sama vana kui Täpike praegu. Loen luuletust, mitte ei laula. Mingil põhjusel mind laulma ei saadetud. Ei tea kas asi võis olla karu hääles....

nii võib nooreks jääda

Vanadel headel aegadel keksisin ma umbes sel ajal looduses ringi ja tähistasin oma kevadist sünnipäeva. Nüüd istun paberipahna alla mattunult oma kontoris ja ei tea kevadest midagi... Aga ma ostsin endale eilse sünnipäeva puhul lõunasöögiks topsi jäätist ja sõin kõik üksi ära. Vot sellised lood.

Liblikatest

Eile nägin selle aasta esimest liblikat - kollast. Nii et kuldne suvi olgu olla!
Kusjuures esimese liblika värv on läbi ajaloo olnud ikka see, mille ma olen siia blogisse üles märkinud. Mitte küll päris igal aastal, aga tänavune on 9. liblikas, mille siit blogiveergudelt leida võib.
See on juba peaaegu et piisav statistika tegemiseks.
Üheksast esimesest liblikast on üks olnud valge, kolm olnud kollased ja viis olnud kirjud!
Järeldused võite ise teha.

retoorilised küsimused

Rohkem ma karu näinud pole, nii et ega mul muud kirjutada polegi.
Valdava osa mu igapäevaelust moodustab endiselt kolmainsus- töö, lapsed ja pahtlilabidas. Esimese puuduse üle kurta ei saa. Teised nõuavad oma osa igal juhul, sõltumata sellest, kas sul on jaksu või mitte ja kolmas.... vot sellest kolmandast hakkab küll juba villand saama.  Ja mitte ainult labidast vaid kogu sellest remondivärgist üldse. Ka see maja kunagi üldse valmis saab?

No teatavad edusammud ju on. Põrandad on igal pool all.
Lagi on pooltes tubaedes olemas.
Seintega on endiselt kitsas käes.