Õnne soovime mul!

Opaa ja ongi minu sünnipäev käes. 35 aastat! Aga kuidagi hea tunne on sees. Vananemisest pole juttugi!
Tänane päev on olnud täis kallistusi ja õnnesoove ja kui see päev läbi saab, pole ka karta et asi kipuks nukraks, sest sain paar uut raamatut kingituseks, mida kibelen juba lugema.

Ühesõnaga mul on praeguse vanuse ja eeloleva aasta osas hea sisetunne!

Pisarakiskuja

Mis mänge teie lapsed mängivad?

Minu omad mängivad näiteks sellist mängu, et mina olen keegi võõras naine ja nemad on koolilapsed, kellel pole kodu ja kes hiilivad salaja minu kööki sooja. Sest nad on nii väikesed, et ei oska ise maja ehitada. Nende pärsivanemad on kas surnud või siis suurema tõenäosusega sõitnud kaugele põhja kopraid vaatama....

No kas ei hakka siis hale väikestest vaestest kodututest lastest?

· · · / — — — / · · ·

Aga alates eilsest töötab minu kõrvaltoas Laisik. Nüüd on päeva keerulisimaks ülesandeks otsustada, et kas vajadusel hõigata teda või kirjutada läbi skype. Nojah, alati on võimalus veel meil saata või helistada, aga see viimane on pisut kahtlase väärtusega, kuna minu telefon on tema kabinetis (kui suure saali kohta saab kabinet öelda). Põhimõtteliselt võiks kaaluda ka seinale morse toksimist, aga minu teadmised morse osas on kidurad. SOS ehk oskaks toksida. Aga võibolla pole rohkem vajagi.

Kui juba jutt laisikule läks, siis võik rääkida teistestki loomadest. Juba mõni aeg tagasi vaatasin, et ümber maja hulkuv metskass on kahtlaselt ümar. Ühel päeval selguski, et ta on pojad teinud meie varemete sisse. Jah, sõna otseses mõttes müüri sisse. Seal on üks sein laotud mingitest veidratest seest tühjadest plokkidest. No igatahes oli seal mingi hetk näha nelja kassipoega. Kolme valget ja üht oranžide kõrvade ja oranži sabaga (muidu valge). Mis ülejäänud kolmest sai, me ei tea, aga tõenäoliselt ei saanud neist midagi. Ühe kräunuja tõin aga müüri pealt ära. Lumivalge, sinisilm, supernunnu. Ainus häda on see, et meil on juba supernunnu kass.

Katsetasin ka siis sotsiaalmeedia maagiat ja oh seda üllatust. Juba samal õhtul oli kassihuviline olemas. Täna läks meie Lumehelbeke (kes on üks ütlemata hea isuga kass ja sõi end nende kahe päevaga lumepallikeseks) juba oma uude koju. Ta oli küll ülimalt armas ja oleks hea meelega ta endale jätnud, aga tegelikult on mul väga hea meel, et ta endale kodu leidis.

Juhan, meie päriskass, oli ju ka beebina valge. Nüüd on valgest asi kaugel. Varsti on must nagu öö. hetkel on üsna siiami välimuse endale hankinud. Usun siiski, et helbeke jääb värvitruuks (äärmisel juhul läheb oranžiks).

Kui aga kellelegi hirmsasti meeldivad valged kassipojad, siis andke teada. Panen teid järjekorda. Arvestades, et naabriperes elab üks väga tegus isane valge kõuts ja metsas on neid hulkurkasse jalaga segada, siis on aiult aja küsimus, mil järgmine pesakond meie õuele ilmub...