reede, detsember 30, 2016

Aasta 2016 kiirkokkuvõte

Aasta hakkab lõppema, aeg on teha kokkuvõte. Esimese hooga ei tulnud mul midagi meelde, mis sel aastal põnevat juhtus, aga kui teist korda mõtlema hakkasin, siis selgus, et tegemist on olnud ikka pöördelise aastaga. Mälu lihtsalt on kehv. Kõige rohkem annab tooni loomulikult lõputu ehitamine ja lõplik elukohavahetus.

Aga nüüd siis lühikokuvõte:

Jaanuar - näikse, et jaanuaris oli palju lund ja vähe aega. Igatahes valdav osa blogipostitusi sellest ajast on seotud ühe või teisega. Muidu ei mäleta ma sellest ajast ikka mitte midagi. Ahjaa, alustasin aktiivselt ka kaalulangetamisega, aga etteruttavalt võin öelda, et ega ma aasta lõpuks sellega eriti kusagile ei jõudnud.

Veebruar - oli kuu, kus tempo mitmekordistus. Nimelt sai sel ajal ka pisut ehitusega tegeletud. Panin villa seina. Seda muidugi võib iga jumalama kuu kohta selles aastas öelda. Valdav osa selle maja villast sel aastal on minu pandud. Seega saadab 2016. aastat pidev kivivillakihelus krae vahel. (külmavärindad) Põhilist tooni  kuule andsid siiski lapsed, kes olid kas haiged, pöörased või lõõritasid laulda. Või kõike korraga.

Märts - Oli täiemahuliselt ehituskuu. Viskasin aga villast nii et tolmas. Täps ja Tõruke  tegelesid sisekujundusega ja dekoreerisid tapeeti maasikamoosiga. Kevad ei tahtnud kuidagi saabuda.

Aprill - on kuu, mille kohta on mul väga vähe märkmeid. Saan aru, et valdavalt rabati tööd ja vabal ajal ehitati, kahjuks vaba aega ülemäära palju polnud.

Mai - lõpuks saabus kevad. Majaehitamine ei läinud küll eriti kiiresti, kuigi (või tänu sellele), et ka Tõruke ja Täps võtsid aktiivselt ehitusest osa. Liialdamata võib öelda, et pooled karkassikruvid lastetoas on Tõrukese paigaldatud. Mina aga loodisin lage nii et musklid paisusid. Pole lihtne niimoodi käed taeva poole loodi seada.

Juuni - on kuu, kus minu lähenemist oli kaugelt kuulda, sest masin sõitis ainult piiksumise saatel. Veidral kombel harjus sellega isegi ära. Ehitustandril asendus vill pahtliga ja ma plätserdasin nii et terve ilm oli valge. Jõudsime isegi laelaudadeni! Kolisime ka poole kohaga sadamasse elama. Muide juuni on see ajalooline kuu, kus ma hakkasin kohvi jooma. Tõruke õppis rattaga sõitma.

Juuli - on kuu, mil ma ööbisin viimast korda Orissaare korteris. Jah, 13. juuli  hakkasime saunikuteks. See oli ülesanne, mis nõudis kõrgemat matemaatikat - kuidas mahtuda pisikese ala peale kogu oma majapidamisega ära. Üllatav oli see, et mahtusime. Lisaks saime nautida maaelu romantikat koos rebaste, kitsede ja siilidega. Ehitasime loomulikult ka. Jõudsime järjega wc-ni.

August - Valmis minu postkast! See on kõige olulisem, kõik muu kahvatub selle kõrval. Üldiselt oli aga väga sportlik kuu. Kuigi Rio olümpiamängud  läksid minust teleka puudumisel kauge kaarega mööda, siis oma kohalik olümpia koduõuel võttis aga tuurid üles.

September - On veelgi ajaloolisem kuu - kolisime ametlikult majja elama. Majast oli enamvähem valmis küll vaid üks tuba, aga ega see meid takistanud. Saunas lihtsalt läks liiga külmaks. Siia kuusse jääb ohtralt tapeetimist ja värvimist. Pahteldamis ja villapanekut loomulikult ka.

Oktoober - on kuu, mil proovisime kinnisvaraärikate leiba.  Üllatavalt kiiresti leidsime korterile ostja. Läbi sai ka välikäimla ajastu ja astusime pika sammu moodsasse ühiskonda, omades nüüüd majas voolavat vett. Ahjaa, vallavanema kass otsustas meid oma peremeesteks valida. Ilma meilt nõusolekut küsimata.

November -  möödus kolimise tähe all. Vedasime oma Orissaare korteri tühjaks ja müüsime maha. Küll meil ikka on palju varandust. Hetkel on see paigutatud valdavalt sauna ja pööningule, aga kunagi tuleb sellele ka päris asukoht leida. Oi jeerum küll. Novembris õnnestus mul ka esmakordselt auto tilgatumaks sõita ja seejärel veel teisele autole otsa ka sõita... Tõruke tunnistas vallavanema kassi enda omaks (vanematega konsulteerimata, ilmselt on ta sama isepäine kui kass) ja pani talle nimeks Grein (või Krein?). Muide, novembris saabus korraks talv... ja lahkus uuesti.

Detsember - On möödunud töö ja kingituste tegemise tähe all. Kõige märkimisväärsem sündmus on ikkagi minu tädiks saamine. Kuigi ma pole last veel oma silmaga näinud, siis need pildid, mis mulle saadetud on, näitavad selgesti et tegemist on üliarmsa väikese poisiga. Ahjaa, enne seda tähtsündmust sai muidugi ka jõulud maha peetud. Täps küll kartis hirmsasti jõuluvana, aga kingitusi tahtsid kõik ja olid selle eest nõus ka nõrkemiseni esinema.

teisipäev, detsember 27, 2016

Motoriseeritud jõulumeeleolu

Viimati Tartus käies nägin üht autot, millel oli armatuurlauale pandud vilkuvad elektriküünlad. Mõtlesin, et küll võib tüütu sõita olla nii. Nüüd tagantjärele mõtlen, et äkki polnudki jõuluküünlad, äkki oli hoopis auto korrast ära ja armatuur vilgutas ohutulesid. Täpselt nagu Mpsi auto, millega täna  tööle sõitsin. Selle esipaneelil põlevsid ja vilkusid ka kõikvõimalikud tuled (sh bensiininäidiku tuli). Ilmselt puhtast jõulumeeleolust. 
Ma pole kindel, kas ma tagasi ka saan, sest see masin teeb küll oma viimaseid hingetõmbeid. Lisaks jõulumeeleolule näidikutepaneelil ragiseb ja kolksub midagi koledal kombel ka käigukastis ning silinder või kaks on jõulupohmellis ja töötavad just nii nagu jumal juhatab. 

esmaspäev, detsember 26, 2016

Tädi Isabella!

Jee, ma sain jälle tädiks! Õnnesoovid on asjakohased (isegi kui minu panus siin on märkimisväärselt väike)!
Nägin uuest ilmakodanikust pilti ka. Ta on ikka supernunnu!

neljapäev, detsember 22, 2016

kuri päkapikk

Uni on.
Põhjus on lihtne. pakkisin poole ööni kingitusi. Mitte, et mul nii hirmus palju kingitusi oleks, aga lihtsalt väga hilja sai lapsed magama. Millegipärast ei tule neil just siis und kui uinumisjärgsele ajale on kavandatud hulgaliselt tegevusi.
Tõruke säras voodis ja teatas, et temal ei tule und. Kui soovitasin tal lambaid lugeda, siis teatas ta kurvalt, et tal on 0 lammast. Ütlesin, et lugegu siis koeri. Koeri pidi ainult üks olema. Minu soovituse peale lugeda, mitu korda see üks koer jaksab üle aia hüpata, vaadati ikka väga kõõrdi. Järgmisena soovitasin tal varbaid lugeda, et neid peaks ikka olema. Aga selgus, et tal on neid  kõigest kolm... No vähemalt pole lätlane.

Läbi ime sai nad siiski südaööks magama. Ja päkapiktehas sai alustada pakkimist. Mulle on pakkide tegemine alati meeldinud, kuid sel korral kippusid kõik Häkkineni pakit tulema. Mis sellestki, nagu ütleb Täps.

Üldiselt olen aga täiesti mittejõulumeeleoluliselt  kuri. Mulle meeldib mõelda, et ma ei vingu ülemäära palju. Pole muidugi välistatud, et see on lihtsalt minu idealiseeritud kujutluspilt endast, aga ma siiski loodan, et väike tõetera on sees. Ma ei armasta vingumist. Aga just vinguma kavatsen ma peraegu hakata.

Nimelt on mul töö juures kohutavalt palju tööd praegu. Pidevalt tuleb jooksvaid ülesandeid peale, aga lisaks neile on veel sellised suured projektid, millega peaks tegelema, kuid lihtsalt ei jõua. Novot. Kuna ma aga ka tööalaselt ülemäära palju virisemist ei harrasta, siis võib jääda mulje nagu mul polekski midagi teha. Aga tasu teadupärast virisemata tehtud töö eest on see, et sulle antakse lihtsalt teiste inimeste tööd juurde. Tööd, mitte palka. Mis siin palgast rääkida. Tuleks siis keegi ja ütleks, et oi Maailmaparandaja, sa oled meil nii asendamatu ja teed nii hästi tööd. Võiks juhtuda, et tunnustusest kõrvust tõstetuna teeksingi rohkem. Praegu aga on ainus tulemus siin, et mossitan omaette ja kirun siin blogis.

Igatahes nüüdsest peale hakkan iga uue tööülesande juures valju häälega hädaldama, et kui vähe mul aega on ja kui palju teha...

Oeh, hakkas kergem.

kolmapäev, detsember 14, 2016

Malemeistrid

Meil käib kodus kõva malemäng. Ühel päeval kui mind ei olnud otsis Mps laste lõbustamiseks male välja. Tõruke sai kiiresti reeglid selgeks. Neid on täpselt kolm:

1) Kuningas käib ühe sammu kaupa
2) Valge alustab
3) Tõruke võidab

Ülejäänud reeglid tekivad jooksvalt mängu käigus ja on suunatud kõik kolmanda reegli rakendumise toetamiseks.
Näiteks "anker" (vahel ka kahur) liikus servasid mööda. Lipp hoiab värvi, aga millist, see pole täpsustatud. Ratsu liigub kaks sammu ete ja üks kõrvale, aga kui pikk samm on, otsustab Tõruke. jne.

Ja tõesti, ta on väga osav. Ükski mäng pole lõppenud viigi või tema kaotusega. Võidab nagu naksti. Vajadusel lööb ühe käiguga mitu malendit rivist välja.

Ahjaa, lisaks tavapärastele malenditele on Tõrukesel üks eriline malend - "elektritroon" no ja selle käitumine on lihtinimesele täiesti mõistetamatu.

esmaspäev, detsember 05, 2016

emotsionaalselt ebastabiilne taat

See ilmataat on ka ikka heitliku loomuga. Ühel päeval vali pakane, teisel päeval plusskraadid. Homme tõenäoliselt tuleb rannailm. Ülehomme purgaa. Kes iganes Ilmataadi perearst poleks, siis soovitaks talle kergemat sorti rahusteid kirjutada. Aeglase loomuga eestlased lihtsalt ei jõua talle järele.


reede, detsember 02, 2016

Frozen

Eile hommikul kui üritasin tööle minema hakata, avastasin, et autot katab poolesentimeetrine jääkiht. Auto uksed ei tahtnu kuidagi avaneda ja aknast läbi ei näinud. Kuna mul oli ikka kange tahtmine tööle minna, siis asusin masinat puhtaks kraapima. Loomulikult ei olnud mul kraabitsat, aga üks kena puidust pannilabidas ajab ju ka asja ära. Vähemalt nii ma arvasin.
Nüüd pole mul ei kaabitsat ega pannilabidat.