Tarkus ei tule alati vanadusega koos, vahel tuleb vanadus üksi...

Selsinasel nädalavahetusel toimus taas üks plustipidu. Nimelt soovisid kaks soliidses eas vitaalset härrasmeest kohtuda ontlike ja amüsantsete tütarlastega, et üheskoos rõõmsasti aega veeta ning tähistada sündsal moel esimese 75 noorusaasta möödumist. Tundsin end minagi nimetatud kirjeldusele vastavat. Ei lasknud ma end heidutada ka asjaolust, et tegelikkuses alles alles talve hakul  nende vananemist ette näha on.

Egas midagi, haarasin varnast* punase kaabu, värvisin suu nooruslikult punaseks** ja säädsin sammud Sõrve poole. Nii tore oli vanu sõpru näha. Ma pole ammu ilma nii palju naernud. Aga eks need piinlikud pisiasjad, mis kõik lagedale tulid... oi ma parem ei räägi. 

Ja muinastuled soojendasid meie muinasaegseid konte...

Veelkord palju õnne ja rõõmu kõigile kel sel päeval tegelikult sünnipäeva polnud!

Eks ma ise ka pean hakkama varsti sünnipäevapidustusi korraldama (või siis seda mahavaikima) . Niikuinii peetakse mind vanemaks. Ükspäev juhtus tööl selline pikantne lugu. Läksin mina õnnitlema 40. eluikka jõudnud töökaaslast. Nii moepärast uurisin ka, et kas vanadus tuli raskelt ja kas kondid ikka valutavad. Tema aga vastas, et eks ma peaks seda ise hästi teadma kuidas on 40-ne olla. Ma jäin kohe mõttesse, et kuidas ma seda küll teada võiks. Mul küll hea ettekujutlusvõime, aga tulevikku ma siiski ennustada ei mõista. Ma siis täpsustasin, et mina olen kõigest 33. Sellepeale tegi töökaaslane suured silmad. Ta oli ikka arvanud, et on minust noorem. 

Siin on mitu tõlgendust. Mulle meeldib mõelda, et see arvamus on tingitud sellest, et ma nii kohutavalt targa mulje jätan, et lihtsalt ei saa uskuda, et üks tatikas võib nii asjalik olla.

Teisalt muidugi võivad teatud rolli mängida ka mu hõbedakirjud lokid...

*Tõsi, mitte küll oma isiklikust varnast, aga see on juba tähtsusetu pisiasi

** Vähemalt ma oleks seda teinud, kui ma poleks sel ajal singirulle hoopistükkis vorpinud

Sügis-Suvi

Eile oli õues uskumatult soe. nagu kaks nädalat s***a sügisilma oleks olnud lihtsalt halb uni. Täna on muidugi sombusus tagasi, aga temperatuur on ikkagi sõbralikum.
Oleme möödunud sügisest võtnud viimast. Sai lastega seenel uimerdatud (tavaliselt seenel käiakse, aga minu põnnid jalutasid nii aeglaselt, et isegi sammulugeja ei pidanud seda kõndimiseks vaid uimerdamiseks). Mõned seened isegi saime, kuigi ma kahtlustan, et enamus jõudis siiski meie eest plehku panna.
Lisaks sai sügistormiga merehädas oldud. Jäime nimelt Kesselaiule lõksu, kuna kahest paadist ühe kapten oli purjus ja teine läks katki (paat siis, mitte kapten). Õnneks kohalikud halastasid meie peale ja tõid meid lähenevast tormist hoolimata ikkagi suurele saarele. Juu neil oli hirm naha vahel, et kui meid ära ei viida, siis jääme sinna ja sööme-joome vaesed pärismaalased paljaks ja nõuame veel öömaja ka.

niitoreniitoreniitore

Eile oli postkastis lausa kolm postkaarti!!!

kodukootud olümpia

Hähh, juba on mu juhised aegunud. Kohe kui keerate saare kõige suursugusema postkasti juurest ära, siis jõuate naabrite juurde. Kui te tegelikult tahtsite ikka meile tulla, siis valige uhkuselt teine postkast ja keerake selle juurest ära.

Kas teadsite, et praegu on olümpiamängud käimas. Televusseri puudumise tõttu ei tea ma neist suurt midagi. See-eest toimuvad meil siin oma õues sellised sportvõistlused, et olümpia kahvatub selle kõrval. Ükspäev rumala peaga meelitasin lapsed õue jooksma ja nüüd muud enam teha ei saagi kui sporti. Jookseme võidu ja hüppame kaugust ja viskame palli. Lisaks traditsioonilistele alafelet mõtleb Tõruke pidevalt uusi välja. Näiteks ringihüppamine, kiiruspall, kaugusjooks jne. Tavapärastest mängudest eristab ka see, et tulemuaed pannakse enne paika. Tõruke teab täpselt kes jooksu võidab. Või noh, seda tean mina ka -Tõruke. Aga ta teab ka seda, kes mingil hetkel teisest mööda jookseb ja kui palju palli visata tuleb...

otsin kirjasõpra

Puhkus on läbi. Vastupidiselt plaanitule ei vaadanud selle aja jooksul kordagi töö poole. Tegelesin majaehitusega. Maja ei saanud kaugeltki valmis, aga siiski suurenes kodutunne hüppeliselt. Nimelt valmis mu postkast. Ise tegin. Või noh, puusepa töö au ei saa omale võtta, aga muu küll. Kui majal on juba postkast, siis on palju tõenäolisem, et seal elatakse. Eile õhtuhämaruses kinnitasime kasti tee servale. Kui te nüüd tulete ja vaatate, et "oh sa jeerum kui viltuse posti otsas! See on küll pilkases pimeduses paigaldatud", siis see kõik on taotluslik. Kuna majas käib kõik loodi järgi, siis on kohe hea tunne teades, et kusagil on üks eriti viltune post. No Mps ei saa magada kui midagi on viltu, mina ei saa magada kui midagi viltu pole.
Postkastil on üks hea funktsioon veel. Nüüd pole enam probleemi tee juhatamisega. Varasema " seitsmes tee kruusahunniku juurest paremale" asemel saan öelda, et saare kõige kirevama postkasti juurest tuleb ära keerata. Ja igaüks, kes minu pühademunalikult kirevat kasti näeb, teab kohe, et on õiges kohas.

Nüüd on aga see koht, kus kutsun kõiki oma blogi lugejaid mulle kirjutama ja joonistama. No et postkast ikka rakendust leiaks. Lapsed olid täna pisut pettunud, et postkastis ikka veel midagi polnud. Ma ise muide armastan ka kohutaval kombel kirju ja kaarte. Nii et sünnipäevaks ärge lilli kinkige, hoopis margistage ümbrik ja saatke teele.
Igatahes jääme Teie kirju/kaarte ootama.

pealesunnitud stiilimuutus

Teate mis juhtub kui oma lehvivate lokkidega montaaživahule liiga lähedale sattuda? Egas muud kui on aeg uue ultramoodsa frisüüri peale mõtlema hakata.