urin vabal teemal

Ma vist ei oskagi enam muud teha kui ainult uriseda. Urrurrurrr. Kõik on hukas.

Urinad öise magamise teemal

Et oleks õiglane, siis kaeban Täpsi peale ka. Kui Tõruke oli lõpuks ikka magama jäänud, siis umbes pooleteise tunni pärast ärkas Täpike ja kukkus virisema. Täps on virisemises vastupidav. Sisuliselt hommikuni jonnis ja punnis ja üritas mul silmi peast välja torkida. No et mina ka mingi hinna eest magada ei saaks. Vastu hommikut Täpsi jõud rauges, aga siis ärkas Tõruke, et värskelt puhanuna uue jonniga alustada. Ei tea, mis vandenõu minu pisikestel pujäänidel on, et nad niimoodi vahetustega jonnivad?

Urisemised õhtuse magamamineku teemadel

Nii, see inimene, kes viis minema meie imetabaselt hiljemalt kell üheksa voodissemineva ja iseuinuva Tõrukese ja tõi asemele mingi vinguva, kaupleva ja kriiskava lapse, kes enne poolt ööd ei uinu (ja sedagi alles siis kui on oma vasese vana ema närvid ajanud krussi kui puudli kasuka) ole nii armas ja too minu Tõrukeseke tagasi. See hullumaja, mis siin nüüd õhtuti toimub... mul pole sõnu. No ja siis võite muidugi ise arvata, kas noorperemees on nõus hommikul üles tõusma, et lasteaeda minna.

Elus

Ei, ma pole möödunudnädalasest Peipsi järves ujumisest kopsupõletikku saanud ja seetõttu rivist väljas. Lihtsalt ilgelt kiire on. Kõik siin vananevad riburadapidi ja siis tuleb tähistada. Lisaks veel mööda Eestit ringi sõita. Ja üldse, kohe kui ma arvuti välja võtan, on mul kaks abilist, kes samuti tahavad oma sõna sekka öelda ja ei lase mul rahus blogeerida. Pealegi on meie juures avatud taas päkapikkude töökoda... Kiired ajad noh

Tigude välimääraja

Vahepealsest vahepalaks

Mõtlesin, et kirjutan üle pika aja blogi. Avasin akna ja täiesti mõtlemata kirjutasin: "Eriti võimas". Siis hakkasin mõtlema, et mida ma küll öelda tahtsin. No ja jäin täitsa kimpu. Mitte ei meenu midagi eriti võimsat viimasest ajast. No ehk oli see vaade tulevikku ja midagi üle ootuste võimsat on ees ootamas.
Aga mis siis põnevat viimasel ajal juhtunud on? No kõigepealt olen tööd rabanud nii nagu oleksin täis-, mitte veerandkohaga tööl. Üritan oma kolm aastat vegeteerinud aju taas elule ärgitada ja pigistan klaviatuurist kantseliiti välja nii, et silme ees juba virelid pöörlevad. Ega see lihtne pole. Aju näitab ülekuumenemise märke ja kõrvust pressib halli kärsahaisuga tossu välja. Hea, et suitsuandurid veel tööle pole hakanud. Aga aeglaselt-aeglaselt tunnetan, et oskused hakkavad vaikselt meenuma.
Muidu aga jagan ikka pujäänidega maid.
Näiteks käisime Tõrukese esimesel isadepäevapeol lasteaias. See oli tore pidu. Sai vaadata kuidas kasvatajad laulsid ja tantsisid. Meie võsuke, kes on küll kõva laulumees (kodus muud ei tee kui laulab), hoidis suud kõvasti kinni ja võitles vapralt pisaratega (võitjaks jäi). Ülejäänud rühmakaaslased olid solidaarsed. Ainult üks väike neiu liigutas isside laulu ajal suud. See-eest laulis Tõruke kogu repertuaari hiljem meile kodus ette. Kuna ma olin nüüd kasvatajate versiooni loost kuulnud, siis sel korral sain juba sõnadest ka aru.
Issi laul kõlas umbes nii: "issi issi pai pai issi sjulle kalli kalli ammastan" sügisteemaline õunalaul kõlas aga nii: "oonake oonake kuppus muu-ue oonake maitseb minule".
Täps ei laula eriti. Viimasel ajal ei taha magada ka. Ärkab keset ööd üles (just siis kui mina olen virelimajandusega lõpetanud ja magama keeranud) ning leiab, et tema peab emme kaissu saama, vastasel juhul karjub nii, et terve vald kuuleb. No, võtan ta siis kaissu. Aga läheks ta siis magama. Kaugel sellest. Vaja viriseda ja ringi ronida. Aga vähe sellest, ta ei lase mul ka magada. Või noh, ega ta ei keela mul magamast, aga hirmus raske on magada, kui keegi üritab katselisel meetodil selgeks saada kui sügavale emme ninna pöial mahub...

Doktor Martin sai läbi. Mida ma küll nüüd telekast vaatama peaks? Ikaldus.

Aga mina käisin eile Ooperifantoomi vaatamas. Või siis kuulamas. Ma nimelt istusin sellise koha peal, kus pool laval toimuvast jäi varju. Õnneks levib hääl ka nurga taha, nii et vähemalt laulud ei läinud minust mööda.