Ühel ilusal päeval ma ausõna kirjutan kõigest põnevast, mis vahepeal teoks saanud, aga see päev pole veel täna. Liiga kiire.

Põgenedes Abrukale

Täna ujumas käies meenus kaunis lapsepõlv. Ilm oli pilves ja külm. Marutuul peksis laineid vahule. Rand oli inimtühi vaid üksik ornitoloog lõdises põõsas ja tõmbas tutimütsi sügavamale silmile. Hülgerahvas tormas aga ilma trotsides lainetesse. Kalendri järgi on suvi ja tuleb ujuda.
Mul muidugi ujuda ei lastud. Või noh oleks lastud, aga ainult poole sääreni ulatuvas vees. Tõruke ilmselt pelgas, et kavatsen meritsi põgeneda. Aga ega see päris alusetu kahtlus ehk polegi. Selline jonnipujään võib põgenemismõtteid sütitada küll.

Eputus

Ma olen endiselt näost kergelt rohekas. No jälle pean mina kodus istuma, selmet laulupeol hõisata. Aga et mitte nina liialt norgu lasta, tegin oma koduse laulupeo. Lapsed niikuinii undavad pidevalt, nii et panin neile aga piduriided selga ja laulupidu missugune.
Pildil valitakse repertuaari

Aga nad on mul rahvuslikus kostüümis nii nunnud, et lausa kahju, et ei saanud nendega eputama minna. Eks eputan siis siin.