Elu ühe lapsega on lust ja lillepidu. Saatsin täna mehed veidike väiksemale saarele orjatööle (piitsa andsin ka kaasa, et nad end ise vajadusel tagant utsitaks) ja jäin nädalase preilnaga kahekesi koju. Küll oli palju aega. Jõudsin tikreid korjata ja aknaid pesta ja tuba koristada ja voodilaudasid õlitada ja Täpikesega jalutamas käia ja poodelda ja isegi natuke raamatut lugeda...
Kui aga Tõruke ka kodus on, siis jõuan päeva jookusl heal juhul vaid mõleda, et peaks kõiki neid asju tegema...
Maailmaparandajatele meeldivad kohad, kuhu nad saavad oma maailmaparanduslikke ideid ja mõtteid kirja panna, kurta oma rasket elu ja võibolla isegi midagi asjalikku öelda... Ei seda siiski mitte. Pigem ohtralt kirjanduslikke liialdusi ja kunstilisi ilustusi
(muide, kõik kirjavead on taotluslikud)
kolmapäev, juuli 31, 2013
laupäev, juuli 27, 2013
Tere tulemast perekonda Täpike
Kui Mps isana haiglasse jõudis, oli Täpike juba sündinud... Selliste sõnadega võib lühidalt kokku võtta 24. juuli öised juhtumused*. Ja siinkohal ei saa kuidagi süüd veeretada Mpsi uimerdamise kaela. Täpike lihtsalt otsustas tulla kiirelt kui tuul ja 17 minutit etteteatamist oleks selgelt liiga vähe ka kärmeimale mehele (eriti kui haiglasse on 40 minuti tee..)
Hea, et ma ise juba haiglas ootel olin, sest muidu poleks ma isegi ilmselt sünnituseks kohale jõudnud. Ja kes siis oleks lindi läbi lõiganud?
Aga Täpike tuli tõesti turbokiirusel. Mul läks kõvasti energiat veenmaks ämmakat, et nüüd on aeg sünnitama minna ja nüüd läheb asi tõsiseks ja nüüd on aeg pressida...
Aga kohal ta nüüd on see meie pisike printsess.
Esmapilgul tundus, et sel korral tuleb küll hooldevaba laps, aga kahtlustan, et tegelikult lihtsalt uinutati meie valvsust.
Teate, mis on asja juures kõige veidram. Läksin mina esmaspäeva varahommikul linna ja jätsin koju beebi-tõrukese. No ikka täitsa pisikese tite. Tulin mina aga reedel uue beebiga koju ja oplaa, kodus ootas mind täitsa suur poiss. Nii asjalik ja eneseteadlik. Lisaks veel suur ja raske ka. Ei tea kuidas ta viie päevaga nii meeletult kasvas ;)
* Kes täpsemalt tahab teada, see tulgu ja küsigu, ma meeleldi kirjeldan peensusteni kõike :P
Hea, et ma ise juba haiglas ootel olin, sest muidu poleks ma isegi ilmselt sünnituseks kohale jõudnud. Ja kes siis oleks lindi läbi lõiganud?
Aga Täpike tuli tõesti turbokiirusel. Mul läks kõvasti energiat veenmaks ämmakat, et nüüd on aeg sünnitama minna ja nüüd läheb asi tõsiseks ja nüüd on aeg pressida...
Aga kohal ta nüüd on see meie pisike printsess.
Esmapilgul tundus, et sel korral tuleb küll hooldevaba laps, aga kahtlustan, et tegelikult lihtsalt uinutati meie valvsust.
Teate, mis on asja juures kõige veidram. Läksin mina esmaspäeva varahommikul linna ja jätsin koju beebi-tõrukese. No ikka täitsa pisikese tite. Tulin mina aga reedel uue beebiga koju ja oplaa, kodus ootas mind täitsa suur poiss. Nii asjalik ja eneseteadlik. Lisaks veel suur ja raske ka. Ei tea kuidas ta viie päevaga nii meeletult kasvas ;)
* Kes täpsemalt tahab teada, see tulgu ja küsigu, ma meeleldi kirjeldan peensusteni kõike :P
reede, juuli 26, 2013
keeruline küsimus
Arvake ära, kes on vahepeal lapse saanud. Kolm korda võite arvata, aga esimese korraga peate pihta panema!
pühapäev, juuli 14, 2013
Kümme aastat hiljem
Eile käisime pulmas. Või noh korduspulmas. Pruutpaar väitis, et 10 aastat tagasi olid nad leivad ametlikult ühte kappi pannud. No mina ei tea. Ma arvan, et valetavad. Pruut ei näinud küll kusagilt otsast 10 aastat vanem välja kui pulmapiltidel. Häbemata hea nägi hoopis välja ja isegi peigmees liikus üsna kõbusalt ringi (hoolimata oma kõrgest east). Mida ei saa küll öelda mõne teise pulmalise kohta. Pildil "peigmees ja naised" võib selgelt tähendada, et vasakus servas on mõni eriti paksuks läinud...
Igatahes tahan veelkord soovida teile ohtralt õnne järgnevateks kümneteks ja kümneteks ja kümneteks (jne) aastateks ja esitan ka sooviavalduse osaleda üritusel "kakskümmend aastat hiljem".
teisipäev, juuli 09, 2013
Moi moi, kes see paks on vol2
Eile õnnestus siis lõpuks ellu viia ka kohustuslike kõhupildistamine. Taas oli hirm, et laps sünnib enne kui me selleni jõuame (mäletate, eelmisel korral sai kolm päeva enne sünnitust fotosessioon korraldatud). Nüüd tuleb veel oodata, et pildid töödeldud saaks ja ongi ilus mälestus olemas.
Pildistamiseks valisime muidugi imelise päeva - mere ääres oli selline tuul, et tahtis viimasedki riided seljast viia ja minu niigi krooniliselt segamini juustele mõjus see lausa inspireerivalt! Aga vähemalt sai tehtud.
Ja kõht on ikka üüratu. Sellel pildil see muidugi välja ei paista, aga mõnel teisel oli küll tunne, et suur rannapall oleks kleidi alla topitud. Nii et enam ei peta kedagi ära.
Täna lapsega jalutades sõitsid mulle vastu kaks umbes 6-7 aastast tüdrukut ja kui minust mööda olid saanud, siis teatas üks teisele imestunult: "Tal on üks tita VEEEEEL kõhus!" Mul jäi mulje nagu ma oleks 10 beebiga ringi patseerinud ning veeeeeel paari oodanud...
Vot sellised uudised pereplaneerimisosakonnast.
Vol 1 oli siis siin
Ja kõht on ikka üüratu. Sellel pildil see muidugi välja ei paista, aga mõnel teisel oli küll tunne, et suur rannapall oleks kleidi alla topitud. Nii et enam ei peta kedagi ära.
Täna lapsega jalutades sõitsid mulle vastu kaks umbes 6-7 aastast tüdrukut ja kui minust mööda olid saanud, siis teatas üks teisele imestunult: "Tal on üks tita VEEEEEL kõhus!" Mul jäi mulje nagu ma oleks 10 beebiga ringi patseerinud ning veeeeeel paari oodanud...
Vot sellised uudised pereplaneerimisosakonnast.
Vol 1 oli siis siin
Sildikesed:
fotomaan,
juhuslikke juhtumisi,
lallu-punnu-ninnu-nännu
reede, juuli 05, 2013
Okasroosike tõesti!
Ärkasin täna hommikul üles ja mõtlesin, et küll sai öösel hästi ja kaua magatud!
Vaatasin siis kella ka. Kell oli juba kolmveerand seitse.
Vaatasin siis kella ka. Kell oli juba kolmveerand seitse.
Tellimine:
Postitused (Atom)