Müsteerilised jäljed

Täna käisime metsas sumpamas. Märkasin seal hiiglaslikke pardijälgi. Midagi lumeinimese ja pardi vahepealset. Lumepart? Teate küll selline mütoloogiline olend, kellest on palju kuuldud, kelle jälgi on nähtud ja mõned on teda isegi kohanud, aga ühtegi võltsimistunnusteta fotot pole temast iial tehtud.

Ütle aaa

Käisin täna hambaarsti juures. Mulle üldiselt minu hambaarst meeldib. Hea rahulik ja ei lobise liiga palju. Mõni hambaarst tahaks hirmsasti dialoogi pidada ja eisitab järejepidevalt asjassepuutumatuid küsimusi. No aga kuidas sa arendad seltskondlikku vestlust kui hambaarst on oma mõlemad käed ilaimuri ja puuri sulle lõugade vahele surunud? Minu hambarst ei ole väga jutukas. Tokitses tükk aega minu kamba kallal ja kui valmis sai, siis alles teatas, et noh, selle lihunikutööga on nüüd siis ühel pool... Tekib küsimus, mis ta seal suus ikka tegi. Tegelikult tahaksin ma seda näha. Peeglit oleks vaja näiteks. Muidu võib igav hakata, kui koguaeg sellises haigutamisasendis peab liikumatult lebama. Võib ju magama jääda nii.

Pärast hambaarsti külastust käisin korraks ka oma haigeid vanemaid vaatamas ning viisin neile kooki moosi ja pütikese võid. Hunti ei kohanud.

Uued moesuunad

Täna hommikul tööle minnes avastasin vaid hetke enne uksest välja astumist, et olin mingil müsteerilisel põhjusel pannud jalga vanad, kulunud, plekilised ja strateegiliselt rebenenud teksad. Hea, et avastasin seda enne tööle jõudmist. Järgmine kord avastan end mõnelt koosolekult pidžaamapüksid jalas ja sall ümber pea seotult. Ilmselgelt oleks puhkust vaja.

Näljane ja edutu

Oligi täna päris kole päev. Kas just aasta kõikse hullem, aga kole ikka. Töö ei edenenud ja oodatud helget hetke ei tulnudki. No ma ikka lootsin, et kui ma pisiavalt kaua ühte teemasse süvenen, siis ühel hetkel järsku tuleb selgus ja kõik asjad loksuvad ise paika. Millegipärast ei loksunud. Isegi kerget värelust ei olnud. Peegelsile pind.
Rahakott õnnestsus mul ka koju jätta. See oli halb. Nälg nimelt tuli kallale. Vahepeal käisin isegi vallamajas kommi nillimas. Kaks viimast kommi pistsin pintslisse. Koju tulles olin näljane nagu hunt, kes kolme põrsakest kätte ei saanud. Õnneks oli mul paar leivakoorukest alles nii et närisin neid kuni liha ahjus küpses.

Aastad muudkui lendavad

Olen oma  blogi sünnipäeva taas maha maganud. Häbi mulle. Tänaseks on mu blogi juba kuus aastat ja kaheksa päeva vana. Aastad muudkui lendavad...
Muide täna pidi olema aasta kõige masendavam päev. Hommikul raadios öeldi. Tunne on küll selline. Kuidagi ei tahtnud täna tööle tulla. Juba laupäeva hommikul mõtlesin jubedusega, et esmaspäeval peab tööle tulema ja see saab kole olema... Kuidagi vastumeelseks on see koht ja need jamad siin muutumas. Täielik motivatsioonikriis.
Selle nädala jooksul tuleb maamaksuga ühele poole saada, mitu planeeringujama ära lahendada, miljon kirja kirjutada ning alustada uute keeruliste protsessidega, mida ma varem teinud pole ja mille osas kogemused puuduvad. Tegelikult tahaks aga puhata ja mängida... Ühesõnaga niu-niu-niu.

Homme lähen uiskudega tööle

Minu tee autost töö juurde pole iial nii pikk olnud. Kui mõõta teepikkust sammudes. Käin nagu väike vanainimene imepisikeste sammudega. Tip-tip-tip.

Nädalalõpp

Oi kui tore, nädalavahetus on peaaegu käes. See on olnud üks hullumeelne ja väsitav nädal. Selle tipuks kavatsen õhtul piule minna. Äkki saab tantsida :D
Olen jah selline hoolimatu ja külm abikaasa ja jätan Mpsi koju. Temast niikuinii suuremat asja tantsuvihtujat pole. Kööpab teine ühest toast teise nagu õnnetu Quasimodo ja oigab ning ägiseb iga liigutuse juures. See on see kui üritad Leedu vägilastega mõõtu võtta.

Üldiselt võtsin aga raamatukogust kilo raamatuid ja kavatsen nädalavahetuse meeldivas õhkkonnas veeta. Lugeda vahelduseks muud kui vastuväiteid ja kohtuhagisid...

Head und!

Mäletate, kuidas ma mitte nii väga ammu kurtsin, et ei saanud öösel hästi magada, kuna akna taga õõtsuvad väädid tegid häält nagu tahaks kodustatud dinosaurus vihmase ilmaga tuppa trügida. Aga selle hirmuäratava möirgamisega harjus kiiresti ära. Aga akna taga kiikuvad väädid nägid, et sellest ei ole palju abi minu une segamisel ja mõtlesid välja palju õelama plaani. Näljase dinosauruse möirgamise asemel hakkasid nad äratuskella toonil piiksuma. See oli hirmus. Pool ööd üritasin ma aru saada, kas on aeg üles tõusta või teevad ronitamied minuga halba nalja. See kestis mitu ööd, kuni ühel päeval Mpsil sellest kõrini sai ja ta oksakääridega  unerikkujad korrale kutsus.  Head rahulikku und minule!

Täna sai taas maa ja taeva vahel kõlgutud ning lumelabidaga tasakaalu hoitud. Aga katused said lumest puhtaks. Suuremalt jaolt. Oli kohe näha kuidas majad kergendatult hingasid.

Võitlus loodusjõududega

Olid eile alles teeolud!
Mind hoiatati tööl, et väinatammil pidi olukord hull olema. Eks ma siis valmistasin mõttes ette ja ei kihutanud mitte tavapärase 90-ga vaid 70-ga. See oli selgelt ülehinnatud kiirus. Kui ma Muhumaa nurga tagant välja jõudsin algas maru pihta. Esiteks tahtis tuul minu autot merre puhuda. Teiseks olid aegajalt risti üle tee hanged ja kolmandaks tuiskas nii hullusti, et üle 5 meetri ei näinud kohe mitte midagi ja kui siis ootamatult ilmusid tuisust rekka tuled ei saanud kuidagi aru, kas ma olen tee keskel, ääres või juba otsapidi meres. Hirmus oli. Ja see neetud tamm on äraütlemata pikk. Ma mõtlesin, et ei saagi läbi. Eks seda tammi venitas pikemaks ka asjaolu, et olin oma kiiruse viinud 40-ni. Aeglasemalt enam ei saanud, siis oleks hange kinni jäänud. Vahepeal oli tõesti tahtmine autost välja tulla ja jala edasi minna. Kahjuks polnud see lahendus. Nii ma siis sõitsin enamvähem mälu järgi. Väinatammil on üks hea omadus - see on täiesti sirge. Nii et sisuliselt tuli ainult rooli otse hoida ja loota, et valitud siht on õige.
Nagu näha, siis ellu ma jäin. Aga korrata seda ei tahaks.

Meenutusi kehalisest kasvatusest

Tundub, et ma olen sel aastal kuidagi eriti kidura kõneviisiga. Aga nagu ikka  mul poel aega. Töö juures on klassikaline uue aasta hullus kallal. See on igal aastal nii. Nii nagu korralik kaalunälgija lubab uuel aastal uue hooga dieeti pidama hakata, nii alustavad ka arendajad uut pealetungi. No ja maamaks on niikuinii.
Ja kui ma koju jõuan, siis ei saa ma samuti blogi kirjutada, sest enamuse ajast tegelen ma sellega et sõrmedesse ja varvastesse vähekenegi soojust pressida. Need nimelt ähvardavad külmast otsast ära kukkuda. Ei teagi miks. Tegelikult meil külm ei ole, aga sõrmed ja varbad hirmsasti külmetavad. Ma arvan, et see on sellest, et mul on laisk veri. Üritab lõigata. Vaadake, kui mina veel noor olin ja koolis käisin ja olin sunnitud kehalise kasvatuse tunnis metsas ringe jooksma, siis tahtsin ma ikka lõigata, kuigi lõikamisega võitis ehk 15 meetrit ja alati oli oht vahele jääda. Aga ikkagi võit. No minu veri on samamoodi laisk. Selle asemel et varvastest ja sõrmedest läbi joosta/voolata, teeb ta sohki ja seeläbi läbib väiksema ringi. Arvestades veresoonte pikkust olid meie metsa ringid ju täitsa köömes. Aga minu varbad kõlisevad külmast. Peaks miskise kurja vilega kehalise kasvatuse õpetaja lõikamise kohtadesse valvesse saatma... Ehk siis saaks ka minu laisast verest asja... Vot nii on lood siin pool sood!

Head uut 2011.-ndat aastat!

Kalendrist vaatab vastu number 2011 - sellest võib järeldada, et aastavahetus kulges tõrgeteta.
Sel aastal juhtuls üle pika aja nii, et meil ei õnnestunudki oma meeldivat seltskonda ühelegi sõbrale pähe määrida ja vana aasta eelviimasel õhtul kummitas pea kohal oht, et aastavahetusel istume kodus nagu kaks vana kändu ja vaatame telekat kuni uni peale tuleb. See mõte ei vaimustanud mind just ülemäära.
Seega veensin ma Mpsi, et aastavahetusel tuleb minna piknikule, sest juba vana rahvas räägib, et kes vana aasta viimasel päeval käib piknikul, sellel tuleb järgenv aasta rõõmus ja rikkalik.
Mps oskab vanarahva tarkustest lugu pidada ja nii pakkisingi pirukad, tulevärgi ja laste šampuse piknikukotti ning kihutasime Üügu pangale. Loomulikult tähendas see seda, et lõpus tuli pikalt lumes sumbata. Mina, kes ma olin klassikalisest jõulunuumamisest viimast võtnud olin kohale jõudes täitsa läbi. Aga õnneks kosutasid pirukad ja glögi mu kiiresti üles.  Aga piknik oli armas. Hoolimata külmast ja ohtrast lumest ikkagi parem kui telekast lõppematut eurojuttu kuulata. Ja pealegi saime seda telekat ka küllalt kui õhtul soojas kohas aastavahetust ootasime. Kell kaksteist lasime mõned prussakad õhku ja süütasime paar vulkaani. Ilus oli!

Aasta esimesel päeval käisn aga Laisiku juures hiljuti avatud raamatukogus ja tõin endale lugemismaterjali. Möödaminnes sai ka käepärast olnud sõpradega veidike uue aasta esimese päeva puhul pomelot söödud ja juttu aetud.