Vastla järellainetus

Aga min käisin täna Murdja ema ja õega ilusa ilma puhul kelgutamas. No mina ja murdja kelgutasime, ülejäänud vaatasid mäe otsast pealt ja irvitasid, kuidas meie kelk alati suuna otse puude poole võttis. Murdja muidugi hõiskas ekstaatiliselt: "Vapustav, see oli vapustav!" ja nõudis järgmist sõitu.

Aga häbematud olid vahepeal Väles Põdersi lombakaks sõitnud (Mäletate veel vaprat Väles Põderst?). Täitsa invaliid oli, aga tegi vapralt oma tööd. Väärt kelk ma räägin!

Ülejäänud õhtu on rahvas siin plaaninud millist luksusvillat minu pulmadeks rentida (nad ikka unistavad). Sõelale jäi mitu ilusat hoonet vahemere ääres. Lubasid lahkelt, et ma võin seljakotiga sinna matkata, nad toovad pulmakleidi lennukiga järele. Ja kõik ülejäänud pulmakülastajad võivad lahkesti telkides magada. Sellised lahked nad mul ongi.

Polaarvastlad

Jaa üleriigiline kõhutuulepäev* on ilma suuremate komplikatsioonideta üle elatud. Sai küpsetatud terve posu vastlakuulikesi (eirneva kujuga kukelusi olen nüüd juba 4 aastat järjest vasteldeks küpsetanud) - imemaitsvad tulid välja. Justnagu päris.
Kui kuklid olid nagu kord ja kohus söödud, otsustasime Mpsiga, et meie tahame ka pikki linasid. Aga kuna kõrguste vahed Ida-Saaremaal ja Muhus on häbivärselt väikesed, nii et ei saa kelgule õieti hoogugi sisse, otsustasime rõhuda distatntsi pikkusele. Liuglesime kokku üle 10 kilomeetri. Kelgu kui pidurdava elemendi jätsime koju.

Jah, otsustasime nimelt polaaruurijaid mängida ja üle jää Kesselaiule matkata. Mõnus. Meeletud peaaegu piiritud lume- ja jääväljad. Samas täis elu! Jääkaru me küll ei kohanud. Hülgeid aga siiski. Suur hüljes hüppas meid nähes muidugist jääauku. Väike hüljes ei hüpanud enam kuhugi. Tema oli nimelt varasemalt rebasega kohtunud. Kurb. Lisaks kohtasime veel polaarveist ja eemalt võis silmata kateisi polaarekspeditsioone (nii motoriseeritud kui motoriseerimata kujul).

Tagasi jõudsime ka.
Kui te nüüd küsite, et kas hirm polnud niimoodi jääd ületada, siis vastus on, et üldsegi mitte. Meil oli kaasas selline varustus, et minu tagasihoidliku arvamuse poolest oli jää selge liialdus ja oleks võind ka vaba vee peal kõndida.

Õhtul vaatasin pingviinide paraadi ja jõin vabariigi terviseks veintsi!


*No mis see vastlapäev muud on - hernesupp ja pärmitaigen...

Sinine krokodill...

...ja tänitajalinnukesed
Lihtsalt ei saa jätta eputamata. Tegemist on siis selle krokuga, kes seisis kuid kapi otsas ja kuidagi valmida ei tahtnud. Lõpuks siiski sai ja nüüd on ta üle antud uuele omanikule

Meestega

Eile tähistasime homset meestepäeva.
Põhiliselt tähendas see seda, et sai lendorava kombel puu otsast puu otsa hüpeldud, trossi küljes maa ja taeva vahel tasakaalu hoitud, Tarzanina puude vahel kiigutud ja lõpuks üritatud suusatajaid teelt niita (viimases põrusime haldedalt, kõik suuskajad jäid jalule). Ühesõnaga viisime mehed Nõmme seiklusparki. Mulle meeldis.
Üldiselt ma kõrgust ei karda ja usun oma turnimisvõimetesse, aga tuleb tõdeda, et mõnes kohas puges hirm ikka nahavahele küll. Aga ära tegime :D

Ja õhtul andsime meestele süüa, juua ja sauna. Oleng kohalikus residentsis oli nagu muiste - mõõõõnus!

Klotsike võib päästa mu elu!

Mõni aeg tagasi avastasin traagilise sündmuse - minu MP3-mängijake oli rännanud parematele jahimaadele, kus valdavalt harfihelid hõljuvad. See oli löök. Teate ju, et ma ei liigu sammugi paigast kui juhe kõrva ei lähe. Töötan nimelt patareitoitel. Aga seoses auto omandamisega kahanes see probleem märkamatuks, sest üle 10 meetri ma enam jala ei käi. Või õigemini ei käinud. Mäletate, hakkasin eelmisel nädalal sportlikuks. Sellega seoses aga kerkis tuhast haiguslik probleem nimega MP3-mängijakese puudulikkus. See on eluohtlik!
Täna linnas käies kraapisin hambaarstist üle jäänud sendid kokku ja ostsin endale uue. Kui varem oli pulgake, siis nüüd on klotsike.Nüüd on alanud jälle ajad, mil võib kohata kusagil ringi tuiskamas Maailmaparandajat, kes ennastunustavalt valjusti ja valesti kesk tühjust üürgab: "lõkkel kärssab Eesti rahvustoooooooooooit" (jah, üritan küll meeles pidada, et ei tohi kaasa laulda kui klapid peas on, aga ma ei saa enda vastu)...

pilt

Ah, mililne Nostalgia

Eile õhtul tabas mind selline nostalgia, et toit kõrbes pliidil ja kõik muu ununes. Aga eks öelnud ka nostalgiline laulujupike, et lõkkel kärssab Eesti rahvustoit...
Jah, vennaraas oli kusagilt välja kaevanud portsu "Talongi" laule. No neidsamu, mida me vennaga kauges nooruses nõrkemiseni kuulasime. Kasseti nõrkemiseni. Me ilmselt oleks veelgi kuulanud. Aga kassett sai nii ribadeks kuulatud, et see hakkas juba makist viie meetri kaugusel krigisema ja kriuksuma.
Kõiki laule ta kahjuks ei saanud. Aga ägeda nostalgiahoo tekitamiseks piisas sellest vähesestki.

Sellegipoolest, kui kellelgi vedeleb kusagil "Talongi" muusikat (eriti palavalt tunnen puuudust maardu ballaadist), mida ta ise hinnata ei oska või lahkelt jagada soovib, siis :D

Nädalavahetusest kiirkorras.

Käisin eile esimest korda selle talve jooksul uisutamas. Jää oli hirmus krobeline ja vilets. Ainult üks väike lapike oli ilus ja sile. Nii tiirutasingi väikesel platsikesel, kuni pea ringi käima hakkas. Nagu pesukausis oleks uisutanud.
Ülejäänud nädalavahetuse müttasin võsas ja "aitasin" Mpsi metsatöödel.

Maasikamuusika

Ma ei saa kuidagi eputamata jätta. Tegin täna pannkooke.
See pole eputamist väärt.

Eputamist on väärt see, et me sõime neid metsmaasika toormoosiga.
Mmmmmmmm
Keset talve ja majandussurutist on metsmaasika toormoos just see kõikse õigem asi!
Tasus ikkagi ära suvel miljon-triljon maasikat korjata.

Ah, et tuli kadedus peale?
Paha lugu küll!

Mõista mõista mis see on. Muidu nagu Pille, aga üks jäse vähem?

Üldiselt on Maailmaparandaja tuntud laisa ja mugava inimesena, kes kui vähegi võimalik end ei liiguta. Ükspäev aga otsustasin sportlikuks hakata. Sellest meeltesegaduses langetatud otsusest ajendatult läksin eile elus esimest korda trenni*. No kui ikka 20 aastat pole ühtki lihast kasutanud rohkem kui just hädapärast tarvis, et voodist külmkapini roomata, siis võite ise arvata, milline on minu imetabane füüsiline vorm.
Trenn oli kole :D. See hüppamise ja karglemise osa mulle täitsa meeldis. Tuntud tühikargaja nagu ma olen. Aga kui hakati tegema harjutusi sabale ja teistele lihastele, siis selgus, et mul pole naha all mitte lihased vaid makaronid (keedetud loomulikult). A kuidagi läbi häda pidasin siiski vastu.
Õhtul voodisse pugedes olin kindel, et homme ei suuda ma kätt ega jalga liigutada.

Täna hommikul tegin siis äratuskella peale silma lahti, ise lootes, et minu ennustus on osutunud tõeks ja ma saan töölt tervisilikel põhjustel end koju smugeldada. Hakkasin siis ettevaatlikult oma jäsemeid katsetama. Liigutasin pisut parmat jalga... liikus. Hämming. Proovisin vasakut jalga tõsta. Tõusis! Veel suurem hämming. Liigutasin paremat kätt. Ei mingit probleemi! üritasin vasakut kätt tõsta. Vot see ei liikunud. Nii et mul neljast jäsemest kolm oli täitsa töökorras. Ülejänud lihased ei andnud ka mitte tunda. Ainult vasaku käe lehvitamislihas.
See kahjuks polnud piisav vabandus miks koju jääda.

Ja nii ma õnnetu pidingi end tööle vedama.

Aga telefonile ma ei vasta. See on ainumas töö, mida ma vasaku käega teen. Muidu ripub ta mul kasutult kõrval... ma olen nimelt paduparemakäeline.


* Tegelikult tuleb tõdeda, et mitte päris esimest. Pool korda olen ma varem trennis käinud, aga siis surin ma poole trenni pealt ära ja enam tagasi ei läinud.
Kuigi nüüd meenub mulle, et algklassides käisin ma rahvastepalli trennis ka. Aga kuna ma palli kartsin, siis oli minu ülesandeks selle eest ära jooksmine...

Harjumuse jõud

Täna otsustasin olla veidike sportlik ja kasutasin vallamajja jõudmiseks tavapärase motoriseeritud liikumise asemel kondiauru. No et jalad päris ära ei känguks ega küljest kukuks. Ilus ilm, mõnus jalutada.

Ainult tagasi tulles vehkisin tükk aega auto puldiga kõikide vallamaja ees seisvate autode poole enne kui meenus, et Milli ikka veel lasteaia juures seisab.

Miljunäär.... NOT!

Mind kogu elu oli küla toitnud,
mu peale vaadati kui koerale,
mu taskus eales polnud raha hoitud...

Ja näikse, et nii see jääbki.

Kujutage ette, minu miljonärist kauge sugulane teiselpool suurt lompi suri ära ja ei pärandanud mulle mitte kui midagi. Häbematus! See, et ta minu olemasolust ilmselt suurt midagi ei teadnud, ei tähenda ju midagi. Mina olin tema olemasolust valusalt teadlik. Lootes, et kord pärandab ta oma apelsinikasvatuse just minule...

Mulle maitsevad apelsinid. Soodale ka. Huvitav kaugel ta on? Võibolla läkski sinna apelsinikasvandusse tööle. Jah, see talle sobiks...

Igastahes kostus eelviimane lootuskiir saada miljunääriks. Viimane lootuskiir on see, et keegi tundmatu kuid majanduslikult hästi kindlustatud persoon siiski otsustab kogu oma vara mulle pärandada.
Vabatahtlikke?

Sündind poeet

Trillallaa- trulllallaa
nädal hakkab lõppemaa
lasanjet hakkan teegemaa
ja kooki šokolaaadigaaa
trillalllaa trullalllaa
küll on hea ollalllaaa

Uus amet, mis toidab

Otsustasin eile katsetada uut ametit. Majandussurutise olukorras ei või ju iial teada, kauaks maamaksu mulle antud on ja sellisel juhul on hea, et mitte öelda hädavajalik, omandada igaks juhuks ka mõni muu elukutse. Nii tagavaraks. Kasutades ära oma laialdasi tutvusi kulinaarvaldkonnas otsustasin restoranikriitiku raske kuid toitva ameti kasuks.Algust tegin vaeste noorte kokkade proovieksamiga. Enne hävitava hinnangu andmist lasin aga hea maitsta peenel kolmekäigulisel lõunal. Ma edastaks teile ka menüü, aga esiteks oli pea kõikidel erinev toit (mina ja Laisik saime küll sama) ja teiseks ei jäänud need nimed mulle kuidagi meelde. See kõlas kuidagi nii: eelroaks ......salat ....... ja parmesaniga, põhiroaks on rukkileiva..... veiseliha..... ning kartuli ja kaalika ...... ....... küüslauguga. Magustoiduks on šokolaadi....... astelpajukastme ja valge pipra .......ga.
Kui see kartuli-kaalika pusa, mis oli pisut kõrbema läinud, välja jätta oli tegu täiesti arvestatava menüüga. Ja väga ahvatlevalt serveeritud.
Kahe aasta pärast lubati jälle süüa anda.

Hallpead austa

Kui ma vahel harva juukslasse satun, siis hakkab juuksur alati minu sasipead nähes halama, et nii karvased, nii karvased (ja ma siiamaani ei tea, millised need juuksed siis olema peavad. Soomustega või?) Täna aga jõudsin mina vaevalt juuksuritooli istuda, kui juuksur kaks kätt taeva poole tõstis ja meeleheitest karjatas: Hallid!
On jah. Raske lapsepõlv, maamaks ja talvine unnapüük - mida muud tahtagi? Suuremat pensioni? Vähekenegi austust? Puhata ja mängida!

Pealegi on vanus ka juba selline.

Hambad hakkavad ka suust ära kukkuma. Käisingi neid täna hambaarsti juures tagasi liimimas. No istusin mina hambaravi tooli, tuli arst, lõi süstlatäie mürki igemesse ja läks ise telefoniga rääkima. Kindlapeale tühistas kõik ülejäänud vastuvõtud ja helistas oma abikaasale, et too võib nüüd töölt ära tulla ja hakata ümbermaailmareisiks kohvreid pakkima. Pille hakkab oma hambaid ravima!