Juulilaager

Ja ongi läbi meie esimene Juulilaager. Ah, et vanasti olla ju Maalilaager olnud, mis siis juhtus? Läbi sai. 23 aastat saime igal suvel kokku ja tegelesime kunsti ja kultuuri edendamisega. Möödunud suvel oli aga tõeline laagriikaldus. See ei sobinud mitte. Nii otsustasimegi luua uue laagri, mis ühest küljest kannab edasi vana laagri traditsioone ja väärtusi, kuid teisalt on värske ja täis uudset hingamist. Nagu värskendav tuulehoog, mis toob südasuvisesse leitsakusse jahutavat leevendust ja mere soolakat hõngu.
Laagri teemaks oli Itaalia, kuna valdav osa laagrilistest oleks pidanud just samal ajal Vahemere kaldal pitsat sööma. Kui ajad poleks sellised nagu nad on. Usun siiski, et killuke sellest kaugest maast õnnestus Saaremaa kadakate (või siis pigem pärnade) vahel taaselustada. Toidud, kostüümid, laulud ja lõke. No ja loomulikult kaunid Itaalia-teemalised maalid! Muide, minu jänes oli ka parasjagu hulkumas Itaalias. Need kadakad seal pildil on tegelikult küpressid.
Ma oleks hea meelega rohkemgi maalinud, aga noh Tirts, Täps ja Tõruke andsid endast kõik, et minu loomingut pärssida. Nii jäigi kolme päeva tulemuseks vaid üks jäneseportree, üks abstraktne värvivalang ning mõned kleepsud. Aga algus oli siiski paljulubav.

Fotojaht: Pidu

Meil on täna värvipidu. Fotosid ei saa teha. Telefon saab värviseks.

Koroona (jms) eest kaitstud. Pooleldi.

Täna algas ametlikult suvi. Ma arvan, et seda pole ajaloos veel enne juhtunud, et mul on enne suve algust juba pooled korrad ujumas käidud. Pooled korrad millest? Ikka tervisenormist. Olen seda ju ennegi kirjutanud, et vanarahvas on üsna kindlalt väitnud, et kui suvel vähemalt 16 korda meres ujumas käia, siis talvel haigused ei kimbuta. Võibolla see ongi see kauaotsitud koroonaravim.
Aga tõsi see on, et juba 8 korda on mul meres käidud. Neist kolm korda liivarannas, kolm korda päikeseloojangu aegu ja kaks korda koos lastega oma kivisel rannal.
Siinkohal olgu märgitud, et kuigi ma olen hülgerahva kuulsusrikkast klannist, kes külma ei karda, on merevesi meie kandis olnud suviselt soe. Mitte kordagi ei ole tekkinud tahtmist villaseid sokke jalga panna. Ja uskuge mind, olen ajaloos ka südasuvel villasokiigatsust tundnud.

Nulliring

Mina: "Sööma!"
Tõruke: "Mis söögiks on?"
Mina: "Pihvid."
Tõruke: "Kui ma oleks kokandussaate kohtunik ja mulle pakutaks pihve, siis ma annaks neile null punkti."

Vot selline peen kriitika tabas tänast menüüd. Tõsi. Kui mina oleks kokandussaate kohtunik ja keegi üritaks poolfabrikaatide najal finaali saada, siis ka mina annaks nulli. Aga meil pole siin mingi kokandussaade.  Ja kui lapsed hakkavad mu kokkamisioskusele hindeid panema, siis hakkan mina hindama nende söömist ja kõik saavad uhked nullid. Valdav osa seetõttu, et nad ei söö midagi ja mina selle eest, et söön liiga palju.

Fotojaht: K K K

Seekordne teema oli eriti keeruline. Või noh, mis keeruline. Tõeliselt raske oleks siis kui teemaks oleks midagi väga spetsiifilist. Näiteks pildistada täiskuu eest läbi lendavat varest, kes kannab nokas hõbelusikat. Sel korral oli teema aga nii lai ja palju tõlgendamist võimaldav, nii et ei teadnudki kohe kust alustada ja millega lõpetada. No vaatasin siis alustuseks aias ringi. Ühe põõsa alt piidlesid mind Kolm Klaasist Kera.

Kolm klaasist kera

Teise põõsa alt jõllitas vastu Koletu Kobakas Kolp.

Rohkem ma põõsaste alla piiluda ei julenud. Mine sa tea, mida Kohutavat sealt vastu vaataks. Naasin tuttavliku aida juurde. Hea Kodune ja Kindel. Keegi mainis, et aita pole sisse piiluda veel saanudki. Piilume siis. Või rohkem nagu piilume aidast välja. Klaaspurgid on siin tuleviku tarbeks. Nagu teada, siis "aga see on alles algus, tulevikus mul on plaan kinni püüda päiksevalgus! Kui vaid kindla kaane saan!"

Klaaspurkide kogunemine

Sel korral siis sellised K-d.

Ahvitöö

Möödunud nädalavahetusel (ja ka nädal enne seda) käisin tapeeti panemas. Neli päeva panin tapeeti! Tõsi, see oli suht suur ruum, aga rohkem kui kaks päeva ei oleks selle peale küll pidanu kuluma. Aeglase edenemise peasüüdlaseks oli Tirts, kes ei suhtu tapetseerimisse just soodsalt ja andis sellest valjuhäälselt teada. Seega sain tööd teha vaid siis kui Tirts magas. Ta magab päeval kolm korda, kuid mitte eriti pikalt järjest. Nii juhtuski, et kohe kui ta oli silma sulgend tormasin mina liimipintsli ja tapeedirulliga seina kallale ning hakkasin ahvikiirusel tööle. Tõsi mõnes kohas nägi töö välja just nii nagu oleks ahvid selle tapeedi seina pannud...
Üldilme (prillideta ja hämaras vaaates) on aga päris kena!

Nutivõõrutus

Telefon on endiselt kadunud. Ilmselt läks kadunud asjade maale. Alles nüüd näen kui palju seda igapäevaselt kasutan. Mitte just helistamiseks, aga pildistamiseks ja niisama näppimiseks. No näiteks kui ei tule õhtul unelaulu sõnad meelde, siis on hea kohe telefonist need välja otsida. Või kui on hädasti vaja teada, mis ilm homme tuleb (ja seda on alati vaja teada), siis aitab nutikas jälle hädast välja. Ja nüüd... Nagu oleks infoühiskonnast ära lõigatud.
Samas pole sugugi kaugel aeg (no tegelikult on küll, 20 aastat on päris pikk aeg), mil ma leidsin, et mul pole isegi nupukat vaja. Nüüd ei suuda poolt nädalatki ilma hakkama saada ja kiiresti-kiiresti vaja uus hankida. Selleks aga, et kuller saaks helistada ja öelda, et tõin uue telefoni, tuli elu sisse puhuda vanasse. On see alles juust! Ma mäletan kui selle sain, siis olin küll eluga väga rahul (vaevalt, et see sel ajalgi eriti kõva sõna oleks olnud. Ma pole kunagi raatsinud endale kallist telefoni osta. Niikuinii lõhun varsti ära).
Kõige kõvem (sõna otseses mõttes) oli minu esimene telefon - NOKIA 5110, mille sain gümnaasiumi lõpetamisel kingituseks. Tänapäeval on igal 1. klassi juntsul juba telefon taskus. See oli sisuliselt hävimatu ja seda oleks saanud kasutada ka kaitserelvana pimedatel tänavatel või siis haamrina kui mõni nael vajaks seina löömist. Millegipärast vahetasin ma selle siiski mitu head aastat hiljem ilusama, uuema ja värvilisema vastu (Mis oli ka mingi Nokia, ainult roosa). Millel polnud ka otseselt midagi häda ja teenis mind mitu head aastat enne kui selle välja vahetasin.
Kusjuures ma ei suudagi meenutada kui mitu nupukat telefoni mul oli. Kolm äkki? Ma justkui mäletan läbi hägu ka mingit libistatava klapiga telefoni, aga see võis olla ka kellegi teise oma.
Minu esimene nutikas oli pisike Huawei. Seesama, mis praegu ajutiselt uuesti kasutusel on. See on vahepeal muidugi oluliselt oma välimust muutnud, kuna kunstnikuhingega Täps on seda kristallide, küünelaki, kleepsude ja mängurahaga tuuninud. Seejärel oli umbes 3 päeva üks praak Samsung, mille vahetasin LG kaheekraanilise vastu, mis teenis mind truult, kuni lõpetas oma elupäevad wc-potis. Väga tavapärane surm mobiilile. Seejärel olingi sunnitud endale uue telefoni ostma, mille ma nüüd siis ära kaotasin. Ja ma siiani ei suuda välja mõelda, mismoodi ma selle ära kaotasin. Äkki panin meelte segaduses auto katusele?

Ehh, ma  muudkui vatran oma telefonist. Olen nagu dieedil olev inimene, kes ei suuda mõelda muust kui toidust. Telefonidieedil.

Ma olen jõudnud järeldusele, et ma ei oma enam kontrolli. Kolm last on liiga palju. Kui mul on vaja nendega kusagile minna, siis kogu selle lastekarja ja nendega kaasas käiva miljoni asja ja käru ja turvahälli ja seitsme koti logistika korraldamine päädib sellega, et vähemtähtsad asjad (nagu telefon, pangakaart jms) kipuvad igale poole maha jääma.

Fotojaht: terav

Alustuseks olgu öeldud, et kaotasin eile ära oma telefoni koos kõigi seal peituvate teravmeelsete piltidega, mida plaanisin täna siia postitada. Hakkasime ujuma minema ja panin telefoni kotti. Mere ääres telefoni kotis ei olnud. Pea 24 tundi (vähese liialdamisega, sest tegelikult ma ikkagi magasin ka vahepeal) kestnud otsingud ei ole tulemusi andnud, nii et tuleb kasutada hädaabi lahendust.

Esiteks. Tegelinski fotojahi trofeenäitusel hakkas silma üks teravate hammaste ja küüntega varustatud karvapall. Meenus, et mul on ka sarnane pilt. Pealegi sobitub see kokku eelmisel nädalal demonstreeritud akordioniga. Või noh, tavaliselt käib akordion selle kohvri sees, aga hetkel on kohver hõivatud ja mitte ei kipu kätt sisse torkama. Liiga teravad elamused.

Sellel pillil saab mängida kassikontserti

Teiseks on ait oma lõputute võimalustega. Sel korral näitab see ajalooline hoone oma okkalisemat külge. Mitte just ülemäära terav, aga pisut ähvardav ikka.

 Ja ongi selleks korraks kõik.

Pidžaamas supelsaksad

Mis teha kui oled juba pidžaama selga pannud ja hakkad vaikselt magama sättima, kuid järsku meenub, et tahtsid ju ujuma minna? Ega jäägi muud üle kui saapad jalga tõmmata ja mere poole liduda. Vesi oli uskumatult soe ja mõnus!

Andekad tüdrukud

Mäletate, mis häält Tarzan tegi? Vot Tirts karjust täna täpselt samamoodi, ainult mitu astet kõrgemalt!

Täps aga projekteeris järgmise hoone. Selle nimi on "Paatmaja diivaniriputisega". Lisaks disainis ta juurde ka sobiva riietuse (koos kokkusobiva silmaklapiga), et oma esimesel sõidul ikka lahe välja näha.

Sain märjaks ja liimiseks ka

Eile oli see märkimisväärne päev mil sai tehtud selle aasta esimene suplus meres. Esimese kohta oli uskumatult soe vesi! See-eest oli tuul külm ja kõle. Järelikult tuli veeta rohkem aega vees kui õhu käes. Märjakstegemisega polnud ka mingit raskust. Lained olid suured!
Rand oli peaaegu inimtühi. Ainult kolm mütside ja jopedega isikut jalutasid koeraga ja vaatasid meid kui pisut kohtlaseid. Aga noh, hülgerahvas on ju selliste pilkudega harjunud. Isegi lapsed hüppasid rõõmsalt lainetes ja ei lasknud end sugugi häirida madalast õhutemperatuurist. Kurtsid ainult, et liivalossi tegemiseks pole ämbrit. See-eest korjasid nad terve hunniku kive. Vaest Tirtsu veel vette ei lastud. Ta avaldas selle üle valjuhäälselt oma nördimust.

Mina olen kaks viimast päeva veetnud tapetseerimisega. Või noh, üritanud seda teha. See pole sugugi kerge kui su oma pesamuna on otsustanud püha üritust saboteerida. Juu talle ei sobinud, et emme tähelepanu on kusagil mujal kui temal. Teate kui keeruline on keskenduda kui taustal käib äääää-vääää-bäää. Igatahes jätkub seda tapeetimise tööd veel mitmeks päevaks. Tirtsuke sai täna muide 8-kuuseks. See on juba 2/3 aastast. Sel puhul söödi torti ja määriti vaarikaid mööda nägu laiali.

Fotojaht must ja valge

Tänase mustvalge temaatika puhul on mul pakkuda kaks pilti. Esimene on klassikaline musta ja valge harmoonia.

Ebony and ivory live together in perfect harmony
Side by side on my piano* keyboard, oh Lord, why don't we?**

Harmoonia on see muidugi õppinud kätes. Mina suudan toota sellega vaid kakofooniat.
Teine pilt on rohkem destruktiivse alatooniga. Õrnhaprad valged õunapuõied tallatud vankrirataste poolt.

Lõpetuseks aga üks pilt, mis telefoni galeriist mustvalgeid hetki otsides silma jäi. See pilt on meenutamaks rasket aega 1. klassi õpetajana. Selle valmimise protsessis lisandus minu parukasse tõenäoliselt suur salk halle karvu.

Sebra-kiisu

*No pole jah päris klaver. Selline päkapikupill pigem. 
**Selle teema all võiks pikalt rääkida rassismivastastest meeleavaldustest üle kogu ilma, aga neen kaks laulurida võtavad teema minu jaoks piisavalt hästi kokku.

Kool läbi!

Pidu-pidu-pidu! Lõpuks ometi sai ka meil kool läbi ja algas suvevaheaeg. See oli üks raske katsumus mulle. Ma olen seda vist juba maininud, aga ausalt, ma pole kunagi õpetajaks saada tahtnud ja see kevad on olnud üks suur kannatuste rada. Mitte, et esimeses klassis minu või Tõrukese jaoks midagi ületamatult keerulist oleks olnud, aga see draama ja kujundaelemine sinna juurde... Ohjah. Imeliselt kirjeldab seda tänane viimane tunnitöö. Koduloo tunnis anti ülesandeks jalutada koduaias, imetleda lilli ja kuulata linnulaulu. Isegi selle ülesande peale tõsteti üles seakisa: "See on niii raske! Miks ma pean seda tegema?

"

Süüdi

Koroonakriisi üheks positiivseks küljeks oli see, et minu imeilus postkast (ma ei väsi end kiitmast) võeti taas aktiivselt kasutusse. Lausa nii aktiivselt, et postiljon käänas sellesse kirju sisse toppides kaane pealt. Hinged olid varasest vähesest kasutamisest roostes ja nii andis hoopis ränkades ilmastikutingimustes pehkinud puit järele. Pole hullu. Mps tegi hädaremondi ja lubas kunagi uue postkasti teha. Ehk paari aasta pärast teebki.

Seoses korrespondentsi kasvuga olin hankinud endale hunniku kõikvõimalike piltidega marke. Teadupärast aga tõusis kirjasaatmise taks. No võtsin siis ette tee kohaliku postipunkti poole ja ostsin selle markidest tühjaks.  Ütlesin, et antagu mulle kõik 25-sendised margid, mis neil on. Andsidki. Eriti palju neid polnud. Lisaks olid otsas ka 90-sendised. Nii et kallis saareelanik, kui soovid kirja saata, aga ei saa, siis mina olengi süüdi.