J2lle Butterfly hostelis

Ei, karud pole mind veel 2ra s66nud. K6ik j2semed on ka alles, kui k6rvad v2lja arvata (aga k6rvu yldiselt ka j2semeteks ei peeta). Kolmap2evast alates peaks j2lle levis ja t2pit'htede manu olema. Siis ma teile alles kirjutan.

Kohal

Oleme eduliselt Rumeeniasse j6udnud. Sai sai kyll kaasa, aga kyyslauk j2i maha, nii et bruchettasid ei saa. Pikemalt meie siinsetest juhtumistest saate lugaeda meie matkablogist.

Tillikas

Arvasite, et mind sel kuul enam ei kohta. Petta saite. Aga homme lendan ausalt ära. Kuigi mul õnnestus juba oma käsipagasist ja rahakotist lahku minna. Samas loodan nendega taas peatselt õnnelikult põkkuda....

60% euroopa karudest elab Rumeenias....

Nii, asjad on peaaegu pakitud. Kindlasti jäi palju asju maha, aga ma otsustasin, et ega mul neil ilmselt vaja ka pole. Eile õhtul hakkasin siis pakkima. Tõstsin kõik asjad, mis peaks kaasa võtma voodi peale ja siis panin pooled asjad kappi tagasi. Üritasin järgida põhimõtet, et võtta kaasa võimalikult vähe. Loodan, et ei võtnud liiga vähe. Sellest hoolimata sai Gotfried üsna täis ja üsna kobakas.
Praktiseerisin veidi ka pisut algelist meditsiini. Kõigepealt avastasin et seltsimees Laip on haavatud. Külje sees laiutas teisel suur auk. Võtsin kätte ja kasutasin tema puhul ebakvaliteetset õmblustehnikat. Seejärel avastasin, et oi, näe, Gotfriedil kah kõrv lipendab. Tikkisin siis selle ka uuesti kinni. Äärepealt oleks sokke ka parandama hakanud, aga kaotasin niidi ja nõela ära.
Paari tunni pärast läheb sõiduks ja homme läheb lennuks.
Minu elu esimene (ametlik) puhkus algab homme. Sellest võite ka järeldada, et selles kuus siia blogisse ilmselt postitusi ei tule. ma nimelt deinternetiseerun. Aga kui must väga puudust tunnete, helistage mulle. Igal õhtul on tunnike eetriaega. Kella kaheksast kella üheksani.
Kui karu pole telefoni ära söönud.
Jõudu mulle.

Oi ma saan õnnelikuks. Minu autost on vähemalt kotkas üle lennenud, kui mitte kõhulahtisusega elavant....

Tartus

Nädalavahetusel sai käidud Tartumail nostalgitsemas ja varustust hankimas. Laulupidu andis selleks hea ettekäände. Retk oli edukas igal rindel. Mööda ülikoolilinna tänavaid ringijalutades tabas mind tõeline nostalgiahoog. Vanad head ajad tulid meelde. Seda süvendas veel Elva külastus. Varustuse hankimine oli ka edukas - peaaegu kõik raha sai ära kulutatud. Samas sai hangitud endale ka peaaegu kogu vajaminev kraam. Ja ka laulupidu ei jäänud pelgalt ettekäändeks. Hoolimata vihmast ja rajust istusin ma truult terve pidustuse lauluväljakul. Tõsi, pealtvaatajate ridades. Enamuse ajast tegelesime sellega, et otsisime tantsijate hulgast Mani (edukalt) ning lauljate hulgast Mpsi (mitte nii edukalt) ja Vivi (täiesti edutult). Lausvihm mind eriti ei häirinud, istusin vaikselt oma kollases telgis ja väga märjaks ei saanudki.
Koju sõites avastasime eest tormi. Praam pole ammu nii hullusti kõikunud ja maja kolises ja logises ka nii nagu tahaks minema lennata. Jäi siiski alles.
pilt

Allergia töö vastu

Mul on löönud välja tugevat sorti allergia töö ja tubaste tegevuste vastu. Õeus pole mul viga midagi, aga kohe kui siseruumi satun tekib hirmus-õudne nohu. Järaeldus. Bioloogiline kalender teab, et väljas on suvi ja üritab min jõuvõtetega õue saada.
Ma olen teda nii palju kui võimalik kuulanud, aga töö on mul siiski suures osas tubane...
Nii et märksõna nodu kehtib jätkuvalt...

Jõulud keset suve

Lätist tagasi. Seekord pääsesin eluga. Tegelikult oli täitsa mõnus ja leian, et sinna tasub teinekordki minna. Hea lähedal. Kasvõi neid imemaitsvaid suhkrustatud mandleid ostma... nämma.
Praegu on mul aga jõulumeeleolu.
Tingituna klassikalisest Eestimaa suvekülmast on ka minu kabinet-banketisaal häbemata külm. Vältimaks surnuks külmumist olen keetnud endale tassitäite viisi teed. A kaua sa seda teed jaksad juua. Nii võib lolliks minna. Mina aga ei taha kaotada seda vähest mõistuseraasu, mis mulle antud on. Teed ka enam ei taha. Külmetada ka ei taha. Nii läksingi poodi ja tõin sealt endale pakitäie glögi (alkoholivaba loomulikult). Soojendasin seda oma veekeetjas ja nüüd hõljub toas selline mõnus kaneeli/sõstra/nelgi/jõululõhn.
Kui nüüd veel kusagilt piparkoogi hambusse saaks, siis võiks täitsa jõululaulu üles võtta (kuigi piparkook hambus pole vist kõikse parem laulda..)

J2tkuvalt L2tis.

T2na k2isime kohalikus veepargis. Sai tundide kaupa saunades ja basseinides lebotatud ning erinevatest torudest alla lastud. Siiamaani on tunne nagu varavaste vahel oleks ujunahad.
Paar saldejumsi sai ka pintslisse pistetud

L2bi nagu L2ti raha!

Tervitusi L2tist. Kompenseerimaks seda, et l2takatel on kuus varvast, pole neil t2pit2hti. Tasakaal peab maailmas valitsema. Muidu on siin aga m6nus. Riia vanalinn on ju imeilus. Pubi kus me k2isime oli lahe ja :o:omaja kus me peatume on ka p2ris hubane ja odav. Selline tavaline seljakotirahva peatuspaik, aga mulle t2iesti sobiv ning 22rmiselt soodsa asupaigaga.

Homme on plaanis j2tkata naaberahvaga tutvumist j kui sellest v2heks j22b siis yleomme ka.
Nyyd aga magama!

Pilt virvendab

Oi, mililne väsitav tööpäev - silme ees virvendavad numbrid ja sõnad ja mõtet ei tule neist kuidagi kokku. Kõik virvendab. Oeh, koju magama.

Laias ilmas õnne otsimas

Nädalavahetusel sai pisut tööd rabatud - aeda devõsastatud ja puuriita laotud. Lisaks töörügamisele käisin ka mööda sirelipõõsaid õnne otsimas. Otsisin oma maakohast. Kõik põõsad tuulasin läbi, aga õnne ei kusagil. Otsustasin siis laia ilma õnne otsima minna.
Esimese hooga kihutasin Muhumaale, sest ei tasu ju kodust liiga kaugelt õnne otsida, pärast leiadki sihukese kobaka õnnekamaka ja kes seda siis koju jõuab tassida.
Ja oi, millise õnne ma sealt Muhust leidsin. Mitte hariliku viieielise (selle leidsin ka). Vaid ikka korraliku kaheksa-kroonlehelise. Kusjuures ma leidsin selle sama oksakese küljest kust Mpski oma õnne leidis. Ta saab ka üüratult õnnelikuks (samuti 8 kroonlehte).
Nagu te kindlasti teate, siis tuleb õnne realiseerimiseks vastav õieke ära süüa ja siis midagi soovida. Aga ma ei tohi teile oma soovi öelda, sest ma tahan, et see täide ka läheks...