Uue ihaldusvääre tiitli omanik

Sain eile uue tiitli - parim oksekoristaja. Ma ei tea kas see on just see tiitel, mida ihaldanud olen. Aga tunnustus on tunnustus. Ei tohi nuriseda.

Laulumaias

 Issver-sussver kuidas aeg lendab. Blogisse hästi ei jõuagi. 
Aga palju on tegemist olnud ka ja karta on, et lahedamaks ei lähe nii pea.

Aga mis ma siin hädaldan, hakkan kohe pihta. Tahtsin rääkida kohalikust lauluvõistlusest, kus minu laululinnukesed lõõritamas käisid. Või kraaksumas? Vares on ju ka laululind? 

Ma olen 2018. aastast alates igal aastal käinud lauluvõistlustel mõnele oma lapsele kaasa elamas, kuid see kord oli pisut teistmoodi. Minu lapsed nimelt ei õpi kusagil laulmist ja nende juhendajaks on alati olnud kas lasteaia või kooli muusikaõpetaja. Kahjuks juhtus sel aastal nii, et õpetaja pidi tervisemurede tõttu kõrvale jääma ja järsku polnudki lastel juhendajat, aga laulusoov oli. Lasteaiaga läks lihtsalt, naabervalla õpetaja tuli appi. Koolis aga seda võimalust ei olnud, nii et laps oligi juhendajata. Seega ei jäänud Mpsil muud üle kui ise juhendajaks hakata. Ja siis algasidki konarlikud ettevalmistused.

Esiteks Tirts - lasime tal endal laulu valida (mis oli viga). Laul oli kiire, tiheda tekstiga ja meie s-tähte susistavale lapsele tõeline väljakutse. Üks hetk ohkas ta isegi, et selles laulus on nii palju s-tähti. Lisaks puudus tal igasugune keskendumisvõime ja polnud harv juhus kui ta poole harjutamise pealt hakkas mingi muu asjaga tegelema. Või lollitas niisama. Rääkimata siis sellest, et pooled sõnad sõi ära ja ülejäänud puterdas niisama - diktsioon oli olematu. Eriti kurb oli muidugi see, et kõiki teisi laule laulis ta imekaunilt. Isegi Täpikese laul tuli tal paremini kui enda oma. Vahetada oli selleks ajaks muidugi hilja.

Teiseks Täpike - tema on juba nii suur ja tubli, et suudab keskenduda küll ning tühja koha pealt lollitama ei hakka. Küll aga pidi nii talle kui Mpsile meelde tuletama, et harjutada on ka vaja. Lisaks kimbutas teda kurguhäda. Paar päeva enne kontserti oli ta täiesti hääletu.

No ja siis saabuski kauaoodatud kontsert. Egas midagi piduriided selga ja laulma. Tirts oli oma kleidi üle väga uhke ja ütles, et see on nagu printsessiaja toatüdruku kleit. Üritus algas kella kuuest ja lõppes alles poole kümnest. Tõsi väiksemate vahekokkuvõte tehti varem ära ja enamus pisikesi sai varem koju, aga minu Tirtsuke pidi lõpuni olema. Õnneks oli tema esinemine päris alguses ja last tuleb kiita - ta võttis end kokku ja tegi oma parima esituse. Suutis keskenduda laulmisele ja ei hakanud poole pealt tantsunumbrit etendama või kohatuid anekdoote rääkima. Ja kõik s-id hääldas nii püüdlikult välja, et talle oleks vabalt võinud logopeedide liidu eripreemia määrata. Kahjuks logopeede kohal ei olnud ja mingit auhinnalist kohta ta ka ei saanud (5-7 aastaste vanusegrupis ongi 5-aastasel keeruline läbi lüüa) ja see tõi kaasa loomulikult ohtralt draamat ja suuri krokodillipisaraid. Ma olin selleks valmistunud ja  varakult lubanud, et läheme ostame talle pärast poest auhinna. Kurb tõsiasi oli see, et pood oli selleks ajaks juba kinni... Oh neid pisaraid. Ja õhtu tipuks kukkus ta veel oma põlve ka katki (veresooned andsid alla, nagu ta ise hiljem selgitas) ja siis kuulis kogu Liiva linn sellist kisa, et mõni kahtlustas raudselt, et ohusireeni katsetamine on varasemaks tõstetud.

Täpikesel oli ka raske - oma häält ei olnud ta kahjuks tagasi saanud ja madalamad noodid olid kõik karused ja hääle juhtimine ei tulnud liiga hästi välja, kohati jäi madalaks ja kaugele oli kuulda, et lapsel on nina nohune ja hääl käre. Ülemised noodid helisesid õnneks ilusasti. Täpikese kasuks rääkis aga see, et tema vanuseklassis oli häbemata vähe osalejaid ja seega õnnestus tal ka järgmisesse vooru pääseda. Mingit võidulootust tal küll pole (võistleb ta ju ikkagi sellistega, kes on 5-7 aastat laulmist õppinud, samas kui tal pole õiget juhendajatki), aga see pole üldse oluline. Vähemalt on lootus, et lõppvõistluse ajaks on hääl tagasi ja on võimalus näidata oma hääle ilu.

Aga üldiselt oli kontsert äge. Ma olen seda korduvalt kirjutanud, et mulle laste lauluvõistlused meeldivad juba kaugest lapsepõlvest saati. Selgi korral ei tulnud pettuda - nii palju ehedust ja siirust. Ja nii palju möödalaulmist. Oleks ma praegu 5-7 aastane ja igatseks lauluvõistlusele, siis võibolla oleks ma hästi sinna seltskonda sobinud oma karu häälega. Oli muidugi ka ilusaid ettekandeid, aga mõni lausa ehmatas oma ebakõlas :D

Tuul

 No oli laupäeval alles vägev tuul! Tegin pesupäeva. Sel ajal kui pesu nöörile riputamisega ühes otsas lõpetasin, oli teine ots juba kuiv! Hirmus raske oli muidugi üldse pesu nöörile saada - see hakkas vastu ja üritas mulle tuupi teha. Panin mitme pesupulgaga kinni ja siis laperdas maapinnaga horisontaalselt eirates vapralt gravitatsiooni. Viimase masinatäie puhul sai tuul oma tahtmise ja varasemalt kahe puu vahel olnud pesunöör kolis ümber puu ja kadakapõõsa vahele.

Lisan siia ka ühe vana pildi sellest ajast kui veel naabersaarel pesu kuivatasin. See on kaugelt näha, et vana pilt - aastatega olen ikka kõvasti kogukamaks läinud ja mingi väike tormituul mind küll enam lendu ei vii.

harilaiul

Kes on mu blogi pikemat aega jälginud, see võib juba aimata, millest ma kirjutan, sest pea igal kevadel tuleb varem või hiljem postitus teemal - Harilaid.
Ei ole seegi aasta erandiks. Ilusa nädalavahetuseilma tõttu võtsime end laupäeval kokku ja läksime jälle matkama. Ikka ühte ja samasse kohta. Te võite ju imestada, et kas ära juba ei tüüta. Ei tüüta. Harilaiu poolsaar on väga huvitav koht ja kui vähegi pakub huvi kuidas looduslikud protsessid rannajoont muudavad, siis seal võib seda peaaegu silmaga näha. Kohe kindlasti on aastaga näha juba suuri erinevusi. Lisaks toob meri randa igatsugu põnevat kraami. Sel korral tõi Mps ära rannast järjekordse kiivri (tal on neid juba terve kogu), ühe väga hea autopesuharja  ja mulle meeldis üks peen (kahjuks katkine) termomeetrisüsteem. Loomulikult oleks sealt saanud ka nõrkemiseni töösaapaid. Mõned nägid päris kenad välja, teisi olid hülged omajagu juba närinud. Kindlasti olid need hülged, sest viimaste puudust seal ei olnud. Ühe järjekordse puhkepausi ajal tuli üks meid päris lähedalt uudistama. Pistis aga peanupu veest välja ja vaatas, et kes need imelikud seal istuvad. Teine hüljes, see oli veel nooruke, päevitas niisama mitte enam nii viltuse majaka all. Lapsed said aga mälestuseks kaasa hülge hambad (tõsi, me esialgu arvasime oma ignorantsuses, et see oli metssea kolju, aga tuleb välja, et hülgel on päris võimsad hambad).

Nagu te aru saite, siis lapsed olid matkal kaasas. Kõik peale Tirtsu. Lapsi tuleb kiita, nad olid tublid matkasellid ja pidasid hästi vastu (kuigi Täpike hakkas juba esimese kolmandiku peal kurtma, et on väsinud). Aga kedagi maha ei jäetud ja pidasid vapralt lõpuni vastu, kuigi vahepeal  oli vaja kõvasti motivatsiooni tõstvaid ergutuskõnesid pidada.

aprill-aprill

Ma ei saa kuidagi 1. aprilli mööda lasta ilma, et ma mõne lolli nalja teeks. Sel aastal üllatasin oma töökaaslasi uue wc-sisustusega. Kas pole meeldivalt lapsik

Kuna minu kabinet on suhteliselt wc lähedal, on tore kuulata kilkeid, kui mõni üritab wc-sse minna ja siis naerab nii et tilk püksis.
Kahjuks tuli mõte liiga hilja, oleks kodust oma suured õhupallivarud kaasa võtnud. Kuigi juba nende 36 palli täispuhumise peale hakkas pea parasjagu ringi käima, mis siis veel kui oleks topeltkogus olnud...

Teetassihaldjas

 Kui te mõtlete, et miks ma midagi ei kirjuta, siis see tuleb sellest, et käisin ema juures ja tõin endale sõna otseses mõttes kotitäie raamatuid, mida lugeda. Nüüd loengi igal vabal hetkel - kõik muud hobid on kõrvale heidetud.

Aga, et te muretsema ei hakkaks, siis annan endast ikkagi märku. 

Muide, mulle saadeti ka ükspäev märk. Haldjamaalt. Koristasin mina tööl oma lauda. Seda juhtub harva. Mul valitseb siin organiseeritud kaos ja kõrvaltvaatajale on minu laud kahtlemata kõige korratum  kogu maja peale. Aga see polegi oluline - koristasin mina aga lauda ja eneselegi üllatuseks leidsin teetassi põhjast vastu vahtimas ühe haldja!

Kas minu tass ongi portaal haldjariiki?

Kevade märgid aias!

Jaa, sel nädalavahetusel saabus minu jaoks kevad. Ei, mitte astronoomiline kevad. Tunnetuslik kevad! Mina tunnen kevade ära sellest, et toimuvad iga-aastased koerajunnitalgud (kus mina uhkes üksinduses osalen). Nimelt saab meie koer üsna suurel territooriumil vabalt ringi joosta. Lisaks jooksmisele käbi ta aida taga ka kükke tegemas.  Talvega jõuab üks koer päris palju kükitada ja kui lumi ära sulab, siis on aidatagune nagu miiniväli - vaata kuhu astud. Koer on selline matemaatilise mõtlemisega. Ei tee kogu aeg ühte nurka junne, vaid nii 1-2 meetriste vahedega on terve tagumine aed täis lastud. 
Igal kevadel kui päike on lume ära sulatanud ja on esimene mõnus, veidi karge, kuid päikeseline nädalavahetus lähen mina, relvastatud ämbri ja kühvliga, junne kokku korjama. Vot see ongi minu jaoks kevade algus. 

See junnikorilus on paras sport. Kükki-püsti-kükki-püsti, mul on tänagi veel kintsulihased haiged. Kuigi sel aastal pääsesin ma isegi kergelt. Sain ainult pool ämbritäit s*tta. Parimatel aastatel on üle kahe ämbritäie väärt kraami tulnud. 

Mõtisklesin siin, et mis võis selle aasta vähese saagi põhjuseks olla. Näen mitu võimalikku varianti:

a) ilmastikuolud on olnud soodsad junnide lagundamisele;

b) koer on olnud rangel dieedil ja pole eriti junne tootnud;

c) koer on leidnud uue salakoha, kuhu junne poetada;

d) korjasin julgakesi tavapärasest varem ja paari kuu pärast võiks veel paar ämbritäit saada

e) minu silmanägemine on aastatega viletsamaks jäänud ja ma lihtsalt ei näinud junne

f) keegi on salaja minu aida taga junnivargil käinud...

Lugesin uuesti kriitiliselt kõik variandid üle ja nüüd olen veendunud, et õige on f! Peab olema.

Oli, mis oli, igatahes sai töö selleks korraks tehtud ja kevadele avapauk antud.

Nüüd ma aga loen oma sissekannet ja imestan, miks mu blogi ei ole üle eesti kuulus ja mina esikaane suunamudija. Klatš, kõmu ja intriigid on nii eilne päev. Kõik tahavad lugeda hoopis sellest, kuidas üks keskealine naine kevadel koerakakat koristab. On ju nii!

Hurraa! Elagu kevad!