No oli laupäeval alles vägev tuul! Tegin pesupäeva. Sel ajal kui pesu nöörile riputamisega ühes otsas lõpetasin, oli teine ots juba kuiv! Hirmus raske oli muidugi üldse pesu nöörile saada - see hakkas vastu ja üritas mulle tuupi teha. Panin mitme pesupulgaga kinni ja siis laperdas maapinnaga horisontaalselt eirates vapralt gravitatsiooni. Viimase masinatäie puhul sai tuul oma tahtmise ja varasemalt kahe puu vahel olnud pesunöör kolis ümber puu ja kadakapõõsa vahele.
Kes on mu blogi pikemat aega jälginud, see võib juba aimata, millest ma kirjutan, sest pea igal kevadel tuleb varem või hiljem postitus teemal - Harilaid.
Ei ole seegi aasta erandiks. Ilusa nädalavahetuseilma tõttu võtsime end laupäeval kokku ja läksime jälle matkama. Ikka ühte ja samasse kohta. Te võite ju imestada, et kas ära juba ei tüüta. Ei tüüta. Harilaiu poolsaar on väga huvitav koht ja kui vähegi pakub huvi kuidas looduslikud protsessid rannajoont muudavad, siis seal võib seda peaaegu silmaga näha. Kohe kindlasti on aastaga näha juba suuri erinevusi. Lisaks toob meri randa igatsugu põnevat kraami. Sel korral tõi Mps ära rannast järjekordse kiivri (tal on neid juba terve kogu), ühe väga hea autopesuharja ja mulle meeldis üks peen (kahjuks katkine) termomeetrisüsteem. Loomulikult oleks sealt saanud ka nõrkemiseni töösaapaid. Mõned nägid päris kenad välja, teisi olid hülged omajagu juba närinud. Kindlasti olid need hülged, sest viimaste puudust seal ei olnud. Ühe järjekordse puhkepausi ajal tuli üks meid päris lähedalt uudistama. Pistis aga peanupu veest välja ja vaatas, et kes need imelikud seal istuvad. Teine hüljes, see oli veel nooruke, päevitas niisama mitte enam nii viltuse majaka all. Lapsed said aga mälestuseks kaasa hülge hambad (tõsi, me esialgu arvasime oma ignorantsuses, et see oli metssea kolju, aga tuleb välja, et hülgel on päris võimsad hambad).
Nagu te aru saite, siis lapsed olid matkal kaasas. Kõik peale Tirtsu. Lapsi tuleb kiita, nad olid tublid matkasellid ja pidasid hästi vastu (kuigi Täpike hakkas juba esimese kolmandiku peal kurtma, et on väsinud). Aga kedagi maha ei jäetud ja pidasid vapralt lõpuni vastu, kuigi vahepeal oli vaja kõvasti motivatsiooni tõstvaid ergutuskõnesid pidada.
Ma ei saa kuidagi 1. aprilli mööda lasta ilma, et ma mõne lolli nalja teeks. Sel aastal üllatasin oma töökaaslasi uue wc-sisustusega. Kas pole meeldivalt lapsik
Kui te mõtlete, et miks ma midagi ei kirjuta, siis see tuleb sellest, et käisin ema juures ja tõin endale sõna otseses mõttes kotitäie raamatuid, mida lugeda. Nüüd loengi igal vabal hetkel - kõik muud hobid on kõrvale heidetud.
Aga, et te muretsema ei hakkaks, siis annan endast ikkagi märku.
Muide, mulle saadeti ka ükspäev märk. Haldjamaalt. Koristasin mina tööl oma lauda. Seda juhtub harva. Mul valitseb siin organiseeritud kaos ja kõrvaltvaatajale on minu laud kahtlemata kõige korratum kogu maja peale. Aga see polegi oluline - koristasin mina aga lauda ja eneselegi üllatuseks leidsin teetassi põhjast vastu vahtimas ühe haldja!
Kas minu tass ongi portaal haldjariiki?
Jaa, sel nädalavahetusel saabus minu jaoks kevad. Ei, mitte astronoomiline kevad. Tunnetuslik kevad! Mina tunnen kevade ära sellest, et toimuvad iga-aastased koerajunnitalgud (kus mina uhkes üksinduses osalen). Nimelt saab meie koer üsna suurel territooriumil vabalt ringi joosta. Lisaks jooksmisele käbi ta aida taga ka kükke tegemas. Talvega jõuab üks koer päris palju kükitada ja kui lumi ära sulab, siis on aidatagune nagu miiniväli - vaata kuhu astud. Koer on selline matemaatilise mõtlemisega. Ei tee kogu aeg ühte nurka junne, vaid nii 1-2 meetriste vahedega on terve tagumine aed täis lastud.
Igal kevadel kui päike on lume ära sulatanud ja on esimene mõnus, veidi karge, kuid päikeseline nädalavahetus lähen mina, relvastatud ämbri ja kühvliga, junne kokku korjama. Vot see ongi minu jaoks kevade algus.
See junnikorilus on paras sport. Kükki-püsti-kükki-püsti, mul on tänagi veel kintsulihased haiged. Kuigi sel aastal pääsesin ma isegi kergelt. Sain ainult pool ämbritäit s*tta. Parimatel aastatel on üle kahe ämbritäie väärt kraami tulnud.
Mõtisklesin siin, et mis võis selle aasta vähese saagi põhjuseks olla. Näen mitu võimalikku varianti:
a) ilmastikuolud on olnud soodsad junnide lagundamisele;
b) koer on olnud rangel dieedil ja pole eriti junne tootnud;
c) koer on leidnud uue salakoha, kuhu junne poetada;
d) korjasin julgakesi tavapärasest varem ja paari kuu pärast võiks veel paar ämbritäit saada
e) minu silmanägemine on aastatega viletsamaks jäänud ja ma lihtsalt ei näinud junne
f) keegi on salaja minu aida taga junnivargil käinud...
Lugesin uuesti kriitiliselt kõik variandid üle ja nüüd olen veendunud, et õige on f! Peab olema.
Oli, mis oli, igatahes sai töö selleks korraks tehtud ja kevadele avapauk antud.
Nüüd ma aga loen oma sissekannet ja imestan, miks mu blogi ei ole üle eesti kuulus ja mina esikaane suunamudija. Klatš, kõmu ja intriigid on nii eilne päev. Kõik tahavad lugeda hoopis sellest, kuidas üks keskealine naine kevadel koerakakat koristab. On ju nii!
Hurraa! Elagu kevad!
Märgin ajaloo tarbeks olulise informatsiooni. Täna nägin selle aasta esimest liblikat. Kirjut!
Eile oli vastlapäev. Lund ei olnud, seega liulaskmine oli raskendatud. Jälle on oodata kehva linasaaki. Ma mõtlen, et pole vist mõtet lina külvatagi. Täiesti mõttetu tegevus.
Samas muus osas oli vastlapäev nagu vastlapäev ikka. Lõunaks sõin hernesuppi ja vastlakuklit. Õhtul tegin ise ka kukelusi. Tavaliselt teen terve suure ahjutäie ja siis ägisen neid süües. Sel korral tegingi ainult 6 kuklit. Esiteks sai piiravaks kodus olnud jahu hulk ja teiseks tuli kaine mõistus korraks koju - mul plikad niikuinii vahukooresaia usku ei ole (neile tegin kaneelikukleid) ja kui palju siis minagi jaksan süüa. Ja väga õige otsus oli. Esimest korda saja aasta jooksul ei äganud ma kuklikoomas.
Eile ma seajahile ei jõudnud (ma ei teagi, kas meie saarel üldse mõnd kodusiga ongi, juu peab metssigu taga ajama), aga täna on ju ka päev!
