Veerand sajandist läbi!

 Jah, alles see oli kui kõik elasid milleeniumi maailmalõpu ootuses. Nüüd on juba veerand järgmisest sajandist läinud! Aeg on kokkuvõtteid teha

Kuidas see aasta läinud on? Ah, kes seda enam mäletab! Mõned üksikud eredamad killud aasta lõpupoolelt ehk meenuvad. Üldiselt oli isiklikus vaates vist pigem positiivne aasta, kuigi möödunud aastane Tõrukese superennustus lubas aegade halvimat aastat. 

Välguga pihta ei saanud. Ei mäleta ka, et oleks väga palju tasse või muid esemeid pähe kukkunud (see võis tulla muidugi ka sellest, et neid kukkus nii palju pähe, et mälukeskus sai tõsiselt kahjustada, selle kasuks räägib ka see, et ma ei suuda kuidagi oma lähikondsete nimesid meenutada ja kutsun neid kõikvõimalike valede nimedega). Kas mõni koletis kargas kallale. Tööalaselt oli neid probleeme ja "koletisi" omajagu, aga kõigist on jagu saadud või vähemalt hetkeks taganema sunnitud. Lõpubossini pole ilmselt veel jõudnud. Hiiglaslik vedru mind teisele poole maakera ei visanud. Käisin kõigest Maltal, aga see oli pigem positiivne kui negatiivne tegevus. Kõige lähemale sai ennustus nende rottide osas, kes pidid külmkapi tühjaks sööma. Meil olid hiired. Külmkappi nad ei pääsenud, aga kuivainete kappi ja kommikaussi murdsid küll sisse ja tegid puhta töö. Oligi aeg varud üle vaadata.

Mis veel head juhtus? No ma sain maaomanikuks, ehitasin hooga maja, saime oma elamisele lõpuks reoveepuhastussüsteemi.

Kõige rohkem rõõmu oli muidugi minu lapsukestest, kes on tõeliselt vahvad ja andekad ja toredad tegelased. Ja-jaa, saan aru küll, et ma ei ole sugugi objektiivne hindaja. Oma lapsed ikkagi, aga no tõesti. Vaadake neid ja öelge, et nad pole ägedad (ärge tegelikult öelge!).

Tõruke on selle aastaga kõvasti kasvanud. Nii pikkust visanud (olen temast vaid vaksa jagu pikem ja kardan, et tuleval aastal jõuab mulle järele, kui ei pane mööda) kui ka küpsemaks saanud. Ta on muutunud asjalikumaks, julgemaks ja tasakaalukamaks. Ja no tema nutikus on lihtsalt kadestusväärne. Mina olin omal ajal koolis väga tugev paaris (reaal)aines, enamustes keskmik ja mõnedes lausa kohutav. No Tõruke on tugev kõiges ja mõnes kohe väga tugev.  Lisaks vaimukas ja vahva.

Kui Tõruke, on akadeemilisemat tüüpi, siis Täpike on meil kunstnikuhing. Sel aastal on ta kohe eriti hoogsalt kunstiga tegelenud ja mulle meeldib tema loomingulisus. Samas on ka tema muutunud asjalikumaks ja vastutustundlikumaks. Ma ei pea sugugi enam närvidele käima jutuga, et hakatagu õppima/lugema/klaverit mängima. Suudab end ise organiseerida. Mulle meeldib tema hea sõnavara ja oskus vaimukalt olukorda edasi anda. Tema kommentaarid on kullahinnalised. Lisaks muidugi vaimukas ja vahva.

Ja kui rääkida kuldsuudest, siis siin saab esikoha loomulikult Tirts, kelle ütlused on tihtipeale nii humoorikad kui teravalt täpsed. Lisaks on tal väga lai sõnavara ja ta ei karda keerulisis sõnu kasutada Kuigi veel lasteaias, on tal välja kujunenud juba väga tahtejõuline ja otsusekindel isiksus. Tirtsul on tõeline seikleja hing ja ta on hirmutavalt iseseisev. Lisaks on ta ka nutikas lutikas. Ta kuulab, paneb tähele, loob seoseid ja suudab hiljem õiges kohas teadmisi kasutada. Siin tooks näite: Vaatasime koos raamatut, kus oli pilt B. Notke "Surmatants". 

Tirts küsis mult veidi hirmunult, ega see päriselt ei olnud. Ma selgitasin, et ei, sest luukered ei saa päriselt liikuda. Mille peale teatas ta targalt: "Jah, see on sellepärast, et lihased liigutavad luid, aga luukerel pole lihaseid!" 

Ilmselt oli tegu kunagi kauges minevikus kuuldud tarkusega, mis väikeses peakeses ootas oma aega. Imetlusväärne! Lisaks on tema teadmised eksootilistest loomakestest kadestusväärsed. 

Näe, aasta kokkuvõte läks laste kiitmiseks kätte ära. Olgu siis selle aastaga nii. Vaatame järgmisesse aastasse? Mõni lubadus? Ei julge veel lubadusi anda. Ootame, mida Tõrukese ennustus sel aastal toob (kui aeg käes, siis jagan seda ilmselt siingi, varuge veidi kannatust)!

jõuludest

 Jõulud edukalt üle elatud. Mitte, et ma oleks midagi muud oodanudki. Ma olen seda sorti, kellele meeldivad jõulud. Mulle meeldivad jõulutuled ja jõululaulud ja see mõnus jõulumaagia, mis sinna juurde käib. Sigin-sagin ja piparkoogilõhn. Mulle meeldib kingitusi teha, neid pakkida ja mis seal salata, ka kingitusi saada. Olen endas taas leidnud rõõmu ka argiste kingituste üle. Taignarull või pajakindad ei ole küll kingitusena teab mis suur üllatus, aga  rõõmustavad mind ikkagi. Kõige enam meeldib muidugi vaadata laste rõõmu ja ootusärevust. Täpike ja Tõruke on juba nii suured, et nende silmis  enam seda jõulumaagia sädet ei näe. Aga Tirts on veel pisike ja usub jõuludesse. Te oleks pidanud nägema, kuidas ta rõõmustas kui sai kingiks ühe loodusraamatu. Hea, et suurest õnnest tantsima ei hakanud. Samas näen ma Täpikeses veidi ennast - talle meeldivad jõulud ja selleks ettevalmistamine. Sel aastal tegi ta omaalgatuslikult ka kõigile kingitused.

Loomulikult meeldib mulle jõulude juures see kui kogu meie suur pere kokku saab. See on alati nii lõbus. Sel korral oli meid 17 inimest väikeses korteris. Mahtus küll! Vahepeal mängiti lauamänge küll mitmes toas korraga, aga oligi mitmekesisem. Lauamängud ongi olnud meie selle aasta jõulude peamine teema. Enne seda tegelesin puslede kokkupanemisega, aga kui kuust tuli tuppa, pidi puslelaua välja viima, nii et selles valdkonnas on väike paus.

Mis mulle jõulude juures ei meeldi. Viimase minuti ostuhullus. Aga selle vastu aitab hästi perifeerias elamine ja varajane ettevalmistus - mul oli sel korral juba 10. detsembril kogu raha otsas :D.

Mägi või Muhamed

Ma lähenesin sel aastal jõulutervituste edastamisse teistmoodi.  Lähtusin vanast Türgi tarkuseterast - kui mägi ei lähe Muhamedi juurde, tuleb Muhamedil minna mäe juurde. Otsustasin olla mägi. Aga mitte suvaline mägi, vaid nutikas! Pole mingit mõtet olla mägi raskesti ligipäsetavas ja inimtühjas paigas. Mina otsustasin olla mägi kohaliku poe ukse ees. Seisin seal 23. detsembril napid 15-20 minutit ja iga teine muhulane läks must mööda. Sain edastada jõulutervitused ilma erilise pingutuseta.

Päike paisitis ja mõnus oli olla. Ülejäänud jõuluaeg on siiski Muhamedi kombel kulgenud - erinevaid mägesid külastades.

Nagu linnuke oksal, või siis mitte enam

 Nii, on läbi minu hulkuripõli ja vaba elu. Tänasest alates olen maaomanik ja aheldatud oma väikese õunapuuaiakese külge. Mitte, et ma kurvastaks. Vastupidi. Nüüd on mul natuke ka oma vara, seni elasin siin puhtalt teiste armust. Eks suure maaomandiga tulid ka kohustused - notar toonitas, et pean emale elulõpuni tänulik olema. Äärepealt oleks notarilepingusse ka õunamahla tarnenõue sisse kirjutatud. Ma loodan, et suudan tänulikkust ka ilma lepinguliste kohustusteta üles näidata ja kui vaja, siis õunamahlas väljendada.

Ja üleeile kinnitati taas mind ametisse, millega kaasneb ohtralt halle juukseid ja peavalusid, aga ka kuldne potu, kui keegi sellest rõõmu oskab tunda. Ma ikka tükk aega kaalusin, et kas see potu on neid kaotatud närvirakke väärt, aga samas elab minus ikka väike lootus, et äkki minust on ikka veidi kasu ka. Ma olen ikka mõelnud, et minus ei ole eriti palju ambitsioonikust. On ainult ohtralt kohusetunnet ja pisut maailmaparandajalikkust.

Seda küll Darwin ette ei näinud

Huvitav, kui kaua läheb aega, et ametnik tooliga kokku kasvaks?
Eile õhtuks, peale terve päev kestnud koosolekuid, oli mul küll tunne, et tagumik enam tooli küljest lahti ei tule ja tooli polsterdus sulandub minu polsterdusega üheks. Kui nii jätkub, siis varsti näete kusagil nurgas istumas sellist tegelast.

Lubage tutvustada! Mutanttool! Ega see poleks võibolla kõige hullem asi, milleks moonduda. Hea rahulik. Mõtlesin ainult, et järgmisel korral kui pikem koosolekutemaraton ees ootamas, siis peaks endale ikkagi ratastega tooli sebima. No siis saaks vajadusel ka veidi ringi veereda. Peaks veelgi vähem liigutama.

Pahupidi Ants

Kuulge, täna on juba selline ilm, et võiks täitsa elada. Ma nägin päikest! See hall tatt, mis tavaliselt akna tagant vastu vaatab, on igati demoraliseeriv ja roiutav. Tundsin lausa füüsiliselt kuidas muutun zombiks. Ühel hommikul panin pluusi pahupidi selga ja märkasin seda alles õhtul kodus. Tore on ka see, et ükski töökaaslane ei märganud*, kuigi käisin hommikust õhtuni ühelt koosolekult teisele. Huvitav, kas nad oleks märganud, kui ma oleks üldse pluusi selga panna unustanud.

Tore nali on see, et järgmisel päeval panin hommikuhämaruses aluspüksid pahupidi jalga. Seda ka keegi ei märganud :P

* või siiski märkas, aga otsustas mulle mitte öelda, ja itsitas vaikselt nurgas.

Roosas udus

Täna sõitsin tööle tõeliselt roosas udupilves. Ei, ärge otsige mingeid ülekantud tähendusi, viiteid armumisele või muid imelikke meeleseisundeid. Lihtsalt oli paks udu ja samal ajal päike tõusis. Väga muinasjutuline.

Pilti ei teinud, olin ametis uduvatis tee leidmisega. Ja noh, see olekski olnud igav pilt - heleroosa

Päris hea vaheldus üldisele hallusele. Mulle meeldib sügis väga. Tingimusel, et see on ilus värviline ja päikeseline. Hetkel on märg, hall ja mudane. See ei vaimusta mind ülemäära.

Varsti pole muidugi enam hallgi, vaid süsimust. Siinkohal on paras aeg hädaldada natuke kella keeramise üle. See, et saab kauem magada või peab varem ärkama, ei morjenda mind kauem kui ühel hommikul, siis loksub uneaeg paika. Küll aga häirib mind see, et läheb varem pimedaks. See, et hommikul on varem valge, ei motiveeri mind kuidagi varem tõusma ja õuetöödele tormama, aga õhtul tahaks küll viimase valgusterani asjalik olla. Aga juba poolest päevast tuleb pillid kokku pakkida ja tubastele toimetustele suunduda.

Toas on mul olnud kaks põhisuunda - pinjatad ja pusled.

Pinjatadest valmis viimati hiigelsuur ämblik. Ikka sünnipäevakingiks.

Selle nakkuse sain emalt. Või noh, puslesid on mulle alati meeldinud kokku panna, aga vahepeal ei olnud võimalust - liiga vähe ruumi ja liiga palju väikesi sõrmekesi. Ruumipuudus on endine, aga vähemalt on sõrmekesed suuremad ja pusletükkide lutsutamise asemel aitavad mõne isegi paika panna.