aprill-aprill

Ma ei saa kuidagi 1. aprilli mööda lasta ilma, et ma mõne lolli nalja teeks. Sel aastal üllatasin oma töökaaslasi uue wc-sisustusega. Kas pole meeldivalt lapsik

Kuna minu kabinet on suhteliselt wc lähedal, on tore kuulata kilkeid, kui mõni üritab wc-sse minna ja siis naerab nii et tilk püksis.
Kahjuks tuli mõte liiga hilja, oleks kodust oma suured õhupallivarud kaasa võtnud. Kuigi juba nende 36 palli täispuhumise peale hakkas pea parasjagu ringi käima, mis siis veel kui oleks topeltkogus olnud...

Teetassihaldjas

 Kui te mõtlete, et miks ma midagi ei kirjuta, siis see tuleb sellest, et käisin ema juures ja tõin endale sõna otseses mõttes kotitäie raamatuid, mida lugeda. Nüüd loengi igal vabal hetkel - kõik muud hobid on kõrvale heidetud.

Aga, et te muretsema ei hakkaks, siis annan endast ikkagi märku. 

Muide, mulle saadeti ka ükspäev märk. Haldjamaalt. Koristasin mina tööl oma lauda. Seda juhtub harva. Mul valitseb siin organiseeritud kaos ja kõrvaltvaatajale on minu laud kahtlemata kõige korratum  kogu maja peale. Aga see polegi oluline - koristasin mina aga lauda ja eneselegi üllatuseks leidsin teetassi põhjast vastu vahtimas ühe haldja!

Kas minu tass ongi portaal haldjariiki?

Kevade märgid aias!

Jaa, sel nädalavahetusel saabus minu jaoks kevad. Ei, mitte astronoomiline kevad. Tunnetuslik kevad! Mina tunnen kevade ära sellest, et toimuvad iga-aastased koerajunnitalgud (kus mina uhkes üksinduses osalen). Nimelt saab meie koer üsna suurel territooriumil vabalt ringi joosta. Lisaks jooksmisele käbi ta aida taga ka kükke tegemas.  Talvega jõuab üks koer päris palju kükitada ja kui lumi ära sulab, siis on aidatagune nagu miiniväli - vaata kuhu astud. Koer on selline matemaatilise mõtlemisega. Ei tee kogu aeg ühte nurka junne, vaid nii 1-2 meetriste vahedega on terve tagumine aed täis lastud. 
Igal kevadel kui päike on lume ära sulatanud ja on esimene mõnus, veidi karge, kuid päikeseline nädalavahetus lähen mina, relvastatud ämbri ja kühvliga, junne kokku korjama. Vot see ongi minu jaoks kevade algus. 

See junnikorilus on paras sport. Kükki-püsti-kükki-püsti, mul on tänagi veel kintsulihased haiged. Kuigi sel aastal pääsesin ma isegi kergelt. Sain ainult pool ämbritäit s*tta. Parimatel aastatel on üle kahe ämbritäie väärt kraami tulnud. 

Mõtisklesin siin, et mis võis selle aasta vähese saagi põhjuseks olla. Näen mitu võimalikku varianti:

a) ilmastikuolud on olnud soodsad junnide lagundamisele;

b) koer on olnud rangel dieedil ja pole eriti junne tootnud;

c) koer on leidnud uue salakoha, kuhu junne poetada;

d) korjasin julgakesi tavapärasest varem ja paari kuu pärast võiks veel paar ämbritäit saada

e) minu silmanägemine on aastatega viletsamaks jäänud ja ma lihtsalt ei näinud junne

f) keegi on salaja minu aida taga junnivargil käinud...

Lugesin uuesti kriitiliselt kõik variandid üle ja nüüd olen veendunud, et õige on f! Peab olema.

Oli, mis oli, igatahes sai töö selleks korraks tehtud ja kevadele avapauk antud.

Nüüd ma aga loen oma sissekannet ja imestan, miks mu blogi ei ole üle eesti kuulus ja mina esikaane suunamudija. Klatš, kõmu ja intriigid on nii eilne päev. Kõik tahavad lugeda hoopis sellest, kuidas üks keskealine naine kevadel koerakakat koristab. On ju nii!

Hurraa! Elagu kevad!

Kirju liblika suvi

 Märgin ajaloo tarbeks olulise informatsiooni. Täna nägin selle aasta esimest liblikat. Kirjut!

Sead, värisege!

Eile oli vastlapäev. Lund ei olnud, seega liulaskmine oli raskendatud. Jälle on oodata kehva linasaaki. Ma mõtlen, et pole vist mõtet lina külvatagi. Täiesti mõttetu tegevus. 

Samas muus osas oli vastlapäev nagu vastlapäev ikka. Lõunaks sõin hernesuppi ja vastlakuklit. Õhtul tegin ise ka kukelusi. Tavaliselt teen terve suure ahjutäie ja siis ägisen neid süües. Sel korral tegingi ainult 6 kuklit. Esiteks sai piiravaks kodus olnud jahu hulk ja teiseks tuli kaine mõistus korraks koju - mul plikad niikuinii vahukooresaia usku ei ole (neile tegin kaneelikukleid) ja kui palju siis minagi jaksan süüa. Ja väga õige otsus oli. Esimest korda saja aasta jooksul ei äganud ma kuklikoomas.

Lisaks sain esimest korda elus vurri tööle. Lasteaias nad vurritasid ja siis sain ka proovida. Varem pole mul kunagi õnnestunud. Juu on olnud viletsad vurrid ja oskamatud vurritajad. Tirtsule meeldis vurr ka ja ta nõudis, et me peame endale ka ühe tegema. Tal oli plaan valmis mõeldud. Kui lasteaiapäev saab läbi, siis läheme sigu taga ajama ja kui ühe kätte saame, siis sööme liha kontide ümbert ära. No ja siis tuleb leida veel jupp nööri ja paar puupulka ja ongi vurr valmis...

Eile ma seajahile ei jõudnud (ma ei teagi, kas meie saarel üldse mõnd kodusiga ongi, juu peab metssigu taga ajama), aga täna on ju ka päev!

Kartograaf

Mulle on kaardid alati meeldinud. Aastaid oli mu lemmikraamatuks Regio atlas. Kui meil veel lapsi polnud ja me iga suvi mööda Eestimaad ringi kruiisisime, siis sai atlas täiesti kapsaks lapatud. Ja meie atlas oli täiendatud ja parandatud variant, sest ma joonistasin sinna pidevalt mustkattega teid juurde ja märkisin, et milline kirik on ristiga ja milline kukega. Tuletornide tähistamisest rääkimata. Ja mulle meeldis väga olla kaardilugeja - ma teadsin alati kus oleme. Nüüd, kus navigeerimine toimub valdavalt gps-i järgi, on teed muutunud märksa anonüümsemaks ja teadvus ruumis paiknemisest viletsamaks.

Aga armastus maakaartide vastu on muidugi palju suurem kui kõigest teedeatlase vastu. Mulle lihtsalt meeldivad kaardid.

Selles suhtes töötan ju täiesti õige koha peal - maakaardinõunikuna.

No ja siis polegi imestada, et ma meie koduküla nädala auks ka piirkonna kaardi valmis nikerdasin. 

See on tõeline täppiskaart. Olgu-olgu, võibolla päris iga maja pole just sellise kuju, värvi ja suurusega, nagu pildil, aga see tuleneb sellest, et ma keskendusin iga viimse kui puu, põõsa ja looma kaardile kandmisele. Kõik on väga tõetruu kuni viimase ükssarvikuni välja. Võite nüüd mind kiita, et kui ilus kaart. Sain küll juba kohalikus raadios kiita, aga kiitust pole kunagi liiga palju :D

Muide, kes tahab Kuivastu kohta rohkem lugeda, siis siit saab: https://www.muhu.ee/kuivastu

Kes jõi viina ära?

Üks kahest. Kas keegi on salaja meie sokiviina varud ära joonud ja veega asendanud või olen kaotanud igasuguse lõhnataju. Tegime siin ükspäev Tõrukesele viinasokke ja siis sain aru, et lõhnatajuga on kehvasti - nuusutasin, mis ma nuusutasin, aga isegi mitte õrna viinahõngu ei tuvastanud. 

Viinasokid (või siis veesokid, kui ikkagi esimene variant on õige) said tehtud. Tõruke siin võttis grippi tõsiselt ja kruttis oma kehatemperatuuri ikka kõrgele-kõrgele. Ma kahtlustan, et tema ajaski suitsuanduri piiksuma...