Kes on mu blogi pikemat aega jälginud, see võib juba aimata, millest ma kirjutan, sest pea igal kevadel tuleb varem või hiljem postitus teemal - Harilaid.
Ei ole seegi aasta erandiks. Ilusa nädalavahetuseilma tõttu võtsime end laupäeval kokku ja läksime jälle matkama. Ikka ühte ja samasse kohta. Te võite ju imestada, et kas ära juba ei tüüta. Ei tüüta. Harilaiu poolsaar on väga huvitav koht ja kui vähegi pakub huvi kuidas looduslikud protsessid rannajoont muudavad, siis seal võib seda peaaegu silmaga näha. Kohe kindlasti on aastaga näha juba suuri erinevusi. Lisaks toob meri randa igatsugu põnevat kraami. Sel korral tõi Mps ära rannast järjekordse kiivri (tal on neid juba terve kogu), ühe väga hea autopesuharja ja mulle meeldis üks peen (kahjuks katkine) termomeetrisüsteem. Loomulikult oleks sealt saanud ka nõrkemiseni töösaapaid. Mõned nägid päris kenad välja, teisi olid hülged omajagu juba närinud. Kindlasti olid need hülged, sest viimaste puudust seal ei olnud. Ühe järjekordse puhkepausi ajal tuli üks meid päris lähedalt uudistama. Pistis aga peanupu veest välja ja vaatas, et kes need imelikud seal istuvad. Teine hüljes, see oli veel nooruke, päevitas niisama mitte enam nii viltuse majaka all. Lapsed said aga mälestuseks kaasa hülge hambad (tõsi, me esialgu arvasime oma ignorantsuses, et see oli metssea kolju, aga tuleb välja, et hülgel on päris võimsad hambad).
Nagu te aru saite, siis lapsed olid matkal kaasas. Kõik peale Tirtsu. Lapsi tuleb kiita, nad olid tublid matkasellid ja pidasid hästi vastu (kuigi Täpike hakkas juba esimese kolmandiku peal kurtma, et on väsinud). Aga kedagi maha ei jäetud ja pidasid vapralt lõpuni vastu, kuigi vahepeal oli vaja kõvasti motivatsiooni tõstvaid ergutuskõnesid pidada.