Söönud, aga ikka näljane!

Oh, selles nädalavahetuses oli alles kuhjaga muusikat. Laupäeval tegin vallavanema näo pähe ja käisin Juu Jääbi vestivalil. Ma küll täpselt ei kujuta ette kuidas minu kenast priskest palest annaks vallavanema kiitsakat sihverplaati vormida (või noh, minu omast saaks ilmselt lausa kaks tükki kokku panna), aga see mind ei takistanud. Oli tore. Ma igapäevaselt just džässi ei kuula ja raadiost ei viitsiks vist ka kuulata, aga kohapeal oli küll väga mõnus ja nauditav olemine. Kui ainult poolt aega ei oleks pidanud Tirtsu sabas ringi sörkima. Tal oli igav ja siis ta üritas kõigiga sotsialiseeruda. Aga ei, polnud hullu, vähemalt ei läinud ta seekord lava ees teise lapsega kaklema, nagu möödunud korral.

Pühapäeval aga sai lausa maratonkontserdil käidud. Ajendatuna viimasest Jääääre kontserdist sai vaene Mps fakti ette pandud, et ta peab kõikide 5-10 lemmikut Jääääre repertuaarist ette laulma. Mpsilt ei küsinud keegi, et mis ta sellest arvab. Nutab ja laulab. Lauliski. Aga mulle tundub, et väga ei nutnud, vastupidi, nautis samuti oma kontserti. Ja miks ta poleks pidanudki. Kari kauneid naisi koondas kogu oma tähelepanu talle ja sai teine särada nagu päike. Nii et laulis mitu tundi nagu linnuke oksal! Vahepeal võttis nokatäie teed ja laulis aga edasi.
Lisaks oli ütlemata mõnus istuda meeldivas seltskonnas terrassil, rääkida naljajuttu, maitsta head paremat ja rüübata kõrvale meelepärast jooki (vahemikus vanaema retsepti järgi tehtud teest kuni kohapeal valmis sheigitud kokteilideni). Isegi ilm meenutas juba natuke suve.

Oli väga tore, aga juba ootan järgmist üritust! Esimene soovilugu on Mpsile juba saadetud... saab harjutama hakata.

Laulud nüüd lähevad...

Nonii, laulupeol käidud nagu naksti. Oli see vast omamoodi kogemus. Ei olnud see mul ju mitte esimene pidu, kus käia, aga selletaolist pole küll enne käinud. Eelkõige oli erakordsus tingitud ilmataadi krutskitest. Aga las ma räägin lähemalt kuidas asjad olid. Ettevalmistustest ja pakkimisest ma juba kirjutasin, aga alustame siis väljasõidu hommikust.

04.07.2025

Hommikul enne kukke ja koitu võttis buss mind peaaegu värava eest peale ja algaski sõit pealinna poole. Viisime asjad koolimajja ära ja suundusime lauluväljakule, kus käisid proovid. Ilma mõttes polnud reedene proovipäev  isegi kõige hullem. Külm ja tuuline ju oli ja kuna ma ei olnud endale eriti midagi kaasa pakkinud (sest kolmeks päevaks, millest kaks veedad rahvariietes, ei ole ju midagi vaja), siis lõpuks hakkas päris jahe. Teised istusid jopedes, mina suvekleidi ja õhukese jakiga. 
Õnneks olin enamasti laulukaare all tihedalt teiste vahele pressitud, nii et pidasin vastu. Seal kaare all sai sundasendis seistud oma kolm tundi järjest, pärast  kui oli vaja trepist alla tulla, oli päris keerukas - jalad ei tahtnud hästi liikuda, selg oli haige, kael kange. Aga laulda oli tore. Suur koor (ja segakoore oli palju!) on ikka võimas värk. No ja kui veel ühendkoor lavale pressis, siis oli kohe ekstra uhke. Ja tuletan meelde, et jutt on alles proovist.

Proov kestis päris kaua ja õhtul koolimajas tundsin, et olin ikkagi külma saanud ja käisin velskri juurest profülaktilist rohtu küsimas. Oli abiks küll. 

Valisin seekord koolimajas ööbimise, et olla koos kooriga - ühtsem tunne. Mäletasin vanast ajast võimlas magamist, ruumikitsikust ja muid "rõõme". Sel korral oli meil laialt ruumi. Ainus koht, kus oli kitsas, oli minu kummimadrats. Tõmbasin ühe lastelt telgist ära ja minu üllatuseks oli tegu keskmisest kitsama madratsiga, kus oli ruumi täpselt nii palju, et pulksirgelt käed kõrval magada sai. Lisaks oli madrats kõrge ja kumer, nii et koguaeg kartsin, et veeren maha. Õnneks siiski ei veerenud ja natuke isegi magasin, kuigi unes nägin igasuguseid imelikke asju.

05.07.2025

Eks seda oli teada, et laupäeval ilm vesiseks kisub. Ostsin endale selleks tarbeks isegi hingehinnaga vihmamantli. Kui aga saabus aeg rongkäigu kogunemiskohta liikuma hakata, võttis vihm alles korralikult tuurid üles. Otsustasime, et päris kogu teed jala ei lähe. Hüppasime esimese bussi peale ja sõitsime kaks peatusevahet edasi. Seejärel käis kõva käsklus üle bussi: "Muhulased välja!" ja nii me sealt välja trügisimegi. Siinkohal olgu etteruttavalt öeldud, et ülejäänud lauljad, kes bussist ei väljunud, jõudsid kogunemiskohta kuivemana ja veidi varem kui meie.

Meie jalutasime aga järgmisesse peatusesse ning hüppasime sealt uue bussi peale. Sõitsime jälle paar peatusevahet edasi, kui selgus, et buss ei lähe päris selles suunas, kuhu meie grupijuht arvas. "Mis Kosmos!?! Laske meid maha!" hüüatas pealik ja taas jätkasime oma teed jalgsi. Kui kohale jõudsime tundsin end kui kasvuhoones - kilekeebi all oli palav ja niiske. Jõudsin järeldusele, et tervet rongkäiku ma sellises troopilises õhkkonnas veeta ei taha. See tähendab, et rongkäigu veetsin ilma keebita vihmasajus. Ei mingit alalhoiuinstinkti. Publikust jooksis üks proua mulle järele ja pakkus keepi aga ma keeldusin lahkelt (mul oli ju oma kullahinnaline keep kotis). Lisaks kasvuhoonestumise vältimisele tahtsin ju, et minu ilusad rahvariided ka välja paistaks. Omaette küsimus muidugi on, kui ilus ma seal läbivettinuna välja nägin. Pigem nagu mingist õudusfilmist. Mul on selle kohta fototõend. Ma tükk aega mõtlesin, et kelle moodi ma seal välja näen, ja lõpuks mõtlesin välja!

Vihma kallas kui oavarrest, aga ega meil polnud sest suurt midagi - tuju oli ülev ja sai aga voolavas vees ringi kepsutatud ning hõisatud. Ja kuigi eelneval pildil on mul tõeline kannatajanägu ees, siis tegelikult nautisin rongkäiku väga. Väga lõbus ja natuke uhke tunne oli seal marssida. Ja minu arvates läks see rongkäik sel korral veelgi kiiremini kui varem ja seisakuid oli vähem (kui jätta kõrvale see 2 tundi alguses, mis tuli ühe koha peal vihmas starti oodata. 

Keskmisest niiskema rongkäigu tulemus oli muidugi see, et ma olin tanuper**st nabani märg ja siis jälle põlvist varbaotsani. Siilik pidas nii hästi vett, et tagument oli igatahes kuiv. Ja tundus, et põlle olin ma ka mingist kummiriidest teinud - isegi põlle alumine külg jäi kuivaks. 

Hoolimata üksikutest kuivadest kohtadest oli valdav osa minust väga vettinud ja olles lauluväljakule jõudnud oli laulupeo alguseni üle 3 tunni aega. Kõik oli märg ja mudane ja polnud kohta kuhu istudagi. Ainult supilaua taha. See väike istumine tehtud (söömine oli iseenesest väga hästi organiseeritud ja supikonveier toimis väga efektiivselt), otsustas valdav osa meie koorist koolimajja tagasi pöörduda ja laulupidu telekast edasi vaadata. Mina koos nendega.

Esimese asjana sai riided ronimisseinale kuivama riputatud. No ikka selleks, et järgmisel päeval oleks midagi selga panna. Olukord oli trööstitu - kõik, mis vähegi sai värvi anda, oli seda ka teinud. Minul näiteks jooksis rahvariidesärgil ilus must jutt ümber kõhu - rihm oli värvi andnud. Ka põlle punased detailid olid lekkinud ja siia-sinna roosasid laike jätnud. Pätid tõmbasid krussi ja olid kaetud ühtlase mudakihiga. 

Muidu aga istusime õpetajate toas, jõime teed/kohvi ja nautisime kontserti kuivast kohast. Tõsi, veidike jäi kripeldama, et ise kaare all ei olnud, aga sel korral sai mõistus tunnetest jagu ja vähemalt ei külmetanud liialt.

06.07.2025

Hommik algas riiete korrastamisega - oli vaja särk sirgeks ja kuivaks triikida, seelikule jälle voldid sisse pressida, tanu (käte kuivatamise) fööni all kuivaks tuulutada ja kogu telklaager kokku panna. Lahkusime koolimajast varakult. Eelkõige seetõttu, et jõuda võimalikult varakult bussiparklasse, et saada hea koht, mis võimaldaks õhtul õigel ajal minema saada, et praamile jõuda. Seega olime juba ühe paiku lauluväljakul. Samas lavale läksime alles peale seitset. Võite nüüd ette kujutada, kui väsitav oli vihmas ja poris ootamine. 

Aga olime vaprad ja pidasime vastu, kõik selle nimel, et laulukaare all koos tuhandete teiste samasugustega ühiselt laulda. Oli ootamist väärt! Laulukaare all on ikka hoopis teine tera laulda. Olgugi, et tihedalt kokku pressitud, märg ja väsinud, aga tunne on ikkagi imeline. Lõpuks laulsime isegi päikese välja!

Muide, leidsin end laulukaare alt üles ka (otsi end ka üles: SIIT):

Kui laulud lauldud ja pidu läbi, tormasime bussi, et kodu poole kihutada. Jõudsime ilusasti praamile ja vot seal läks pidu tõelise hooga edasi. Terve praamitäis rahvast laulis üldtuntud laule ja see jätkus bussiski kuni minu koduväravani (ja ilmselt ka edasi, aga sellest ei tea ma midagi). See oli tore. Ma tegelikult ei ole päris akadeemilise koorilaulu tüüpi tegelane. Ei tunne ma õieti nooti ega pea liiga hästi viisi, aga vot selline "lõkke ääres laulmine", see on mulle alati sobinud ja seda naudin kõige enam. 

Igatahes kui ma siis öösel peale kella üht läbi hämara metsa kodu poole tatsasin ja laulda ümisesin, tõdesin, et hoolimata raskustest ja ilmataadi kiusust oli ikkagi väga äge nädalavahetus ja kolme aasta pärast tahaks taas kaare all koos ülejäänud laulupeolistega laulda. 

Eks me näe, mis saab. Meie praegune dirigent lõpetab meiega ära ja uut veel ei ole. Aga olgem positiivsed, küll me kellegi leiame ja ehk õnnestub ka tulevikus laulupeole saada.

Lõpetuseks, üritasin meenutada, et mitmel laulupeol ma õigupoolest käinud olen. Siit tuleb loetelu üldlaulupidudest (igasuguseid gaudeamuseid ja piirkondlikke laulupidusid ma hetkel ei arvesta)

1994 - minu esimene laulupidu. Laulsin toona Kuressaare Gümnaasiumi Tütarlastekooris ja osalesime lastekooridena. Lauludest mäletan "Leivalõhnalist" ja "Buratiino laule". Peost väga palju  ei mäleta. Ainult unustamatuid käimlaid. Võeh.

1999 - Saaremaa Ühisgümnaasiumi Segakooriga - mäletan eelkõige ekslemist ühistranspordiga. Siis sain ka oma esimesed rahvariided.

2004 - laulupeost ei tea ma midagi - ei laulnud vist parasjagu üheski kooris.

2009 - käisin laulupeol parasiidina - tassisin rongkäigus Orissaare Brassi silti. Ei laulnud, tantsinud ega puhunud pilli. Sellest kirjutasin siin.

2014 - pidin pealtvaatajaks minema, aga lapsed jäid haigeks, olime kodus. Kirjutasin siin.

2019 - osalesin Muhu Põrandaaluse Naiskooriga. Osalesime valikkooride hulgas. Ootasin parajasti Tirtsu ja kandsin ema rahvariideid (mida olin veidike tuuninud, et neisse mahtuda). Äärepealt oleks laval ära minestanud. Lühike ülevaade siin.

2025 - Muhu Segakooriga

 Käisime Mpsiga Jääääre kontserdil. Milline nostalgia! Minu noorusaja parimate aastate taustamuusikaks oli just Jäääär (ja veel mõned Tartu aja bändid). Naljakas on see, et möödas on mingi 20 aastat, aga nii kenasti tulevad ette need õhtud Elvas, kui sai hommikuni lauldud ja see kibemagus tunne kui tundus, et kõik laulud on kirjutatud otse minust (või oleks kirjutatud kui ma oleks elanud dramaatilisemat ja keerulisemat elu, mida ma õnneks ei elanud, sest tegelikult on lihtne ja tavaline täitsa tore).

Pakkimine

 Homme varahommikul suundun pealinna poole, et laulupeole minna. Täna on aga raske pakkimise osa. Mida võtta, mida jätta. Kõige suurem mure on muidugi selles, et millise kotiga minna. Väikesesse kohvrisse ei taha asjad ära mahtuda ja suurt kohvrit ei taha nagu võtta. Kolm päeva asustatud piirkonnas, võiks ju vähemaga hakkama saada. Seda enam, et pool ajast on niikuinii rahvariided seljas ja neid juba kohvrisse ei topi. Väikesesse ei taha aga kõik asjad ära mahtuda. Nii ma siis mõtlen, et mida mul tegelikult vaja on ja ilma milleta saaks kuidagi ikkagi hakkama... 

No tegelikult on vaja ainult rahvariideid, telefoni (koos kõige sinna juurde kuuluvaga) ja laulupeo käepaela. Hambaharja võiks ka kaasa võtta. Ma ei tea, mille pärast ma üldse muretsen.

Puhkus ja kaasnevad hädad.

 Muide, mul on puhkus. Sel puhul tõusin tavapärasest veelgi varem ja sõitsin ehitama. Nüüd olen tagasi - pea valutab, põlv valutab ja nina hõõgub. 

Pea valutab selle pärast, et unustasin õigel ajal kohvi juua - jah, olen kohvisõltlane.

Põlv valutab vana spordivigastuse pärast, mis täna taas välja lõi. Spordivigastus? Maailmaparandajal? imestate kindlasti. Põhjusega. Ega ma pole tuntud just suurima sportlasena. Isegi väikese sportlasena mitte, aga näe kuidagi on õnnestunud siiski sprodivigastus saada. Ükskord tantsutrennis nikastasin põlve ja nüüd iga natukese aja tagant lööb valu välja. Muidu pole häda, aga kui jalga kõverdada, käib räige valu läbi, nagu jääks närv millegi vahele. No ja siis kujutage ette, kuidas on sirge jalaga ehitada ja panna voodrilaudade alumisi laudu. Ai-ai.

Nina hõõgub, sest täna oli selle suve teine soe päev (aga esimese ajal olin tööl).

Olen siin möödunud suve pilte albumisse pannud. Siis käisime juba aprillis kogu perega ujumas ja sel aastal pole mul seni veel tekkinud tahtmist end vette kasta.

Olin võtmeisik (ja natuke ka lõpetamistest ja jaanidest)

Murdjalapsuke lõpetas gümnaasiumi ja reedel oli lõpetamine. Istusin aktusel, Täpike tukkus mu ühe õla najal ja Tirts teise õla najal (aktus oli vääääga pikk) ja mõtlesin, et kuidas see võimalik on. Minu blogi pikaajalised jälgijad on näinud ära Murdjalapsukese sünni ja nüüd lõpetab neiu juba gümnaasiumi. Esiteks ei ole ma nii vana üldse, et saaks olla pidanud blogi nii kaua, et üks inimene jõuab selle aja jooksul saada täisealiseks. Ja teiseks, alles see oli, kui Murdjalapsuke üritas mul nina peast hammustada ja nüüd juba gümnaasium läbi ja puha. Kummaline värk.

Igal juhul tuult tiibadesse Murdjalapsuke!

Nüüd aga maisemate teemade juurde. Ehk siis Maailmaparandaja järjekordsed äpardused. Sel korral jäi telefon alles, aga korraldasin võtmetega üht-teist. Kuna lõpetaja pidi aktuse õhtul minema peole, siis tegime oma perekonnaga tähistamise eelmisel õhtul. Suur osa külalistest küll ei pidutsenud, vaid tikkis Murdjalapsukese rahvariideid, millega ta järgmisel päeval lõpetama pidi minema. Põnevuse ülal hoidmiseks olid tööd jäetud viimasele minutile. Pidu toimus suvilas, kuhu jäime ka ööseks. Järgmisel päeval olime meie viimased, kes lahkusid. Keerasin hoolikalt kõik uksed lukku ja mõtlesin, et peaks võtme mati alla panema, aga otsustasin selle siiski isiklikult omanikele üle anda ja pistsin võtme kotti (ja unustasin momentaalselt). Aktusel nägin, et õde lehvitab oma autovõtmetega ja kuna tal endal kotti polnud, siis pakkusin lahkelt, et võin neid seni enda kotis hoida. Pistsin võtmed kotti (ja unustasin). 

Kui aktus oli läbi ja kõik õnnitlemised tehtud võtsin oma võtmetest pungil koti ja hakkasin kodu poole sõitma. Autovõtmete puudumine avastati kiirelt, ma polnud veel linnast väljagi saanud, aga suvila võtmetega õnnestus mul koju välja jõuda, enne kui nende puudumist märgati. Vaene vennaraas pidi murdvarga kombel suvilasse sisse murdma. Ma tõin järgmisel päeval küll võtmed tagasi (ja etteruttavalt võin juba öelda, et järgmisena kihutas õde nendega mandrile, nii ete pole mina ainus tuulepea).

Ja siis said maha peetud veel mitmed jaaniüritused.

Jaanid nr 1 - suvilas minu perega. Oli tore. Perega on alati tore - seal pole ühtegi igavat inimest ja alati saab palju nalja. Mängisime Mölkkyt ja täringumänge ja lõpuks ka lauamänge. Lõket tegime muidugi ka. Kui sääsed välja jätta, oli ilus õhtu.

Jaanid nr 2 - kodus Mpsi perega. Kuna järgmisteks päevadeks lubati koledat ilma, otsustasime teha eksprompt üllatusjaanitule. Meie kodused jaanituled on alati äärmiselt ilusad. Meie lõkkeplats on mere ääres ja jalutuskäik üle heinamaa, kus päike kuldab tuules kiikuvaid kõrrekesi loob juba õige jaanitunde. Lõke oli ilus ja isegi tuul ei suutnud seda rikkuda. Noored neiud käisid ka küla jaanitulel.

Jaanid nr 3 - valla jaanituli. Ega ma muidu sinna läinud ei oleks, aga pidime seal kooriga esinema. Hommikul teatas dirigent, et ta on haige ja me peame ise vaatama kuidas hakkama saame. Mõtlesime, et vähemalt proovime. Koha pael selgus, et ega see nii lihtne ikka ei ole. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kõige lähemal oli Mps, kes lihtsalt tanki lükati ja öeldi, et nüüd pead meile koorijuhiks olema. Tuli ja oli! Väga hästi sai hakkama. Isegi kui vaid korra saime uue dirigendiga läbi proovida. 

Kui esinemine tehtud võtsime suuna kodu poole. Tee peal astusin mingisse auku ja peaaegu et kukkusin siruli. Hea, et jalga ei murdnud. Olles aga jupp maad edasi kõndinud, sain aru, et midagi ma siiski murdsin - kontsa. Tükk aega lonkasin, enne kui aru sain, et üks jalg on jupp maad lühem kui teine.

Nüüd on vaja kolm päeva tööl käia ja siis algab väike puhkusenatuke ja laulupidu ja mida kõike head veel!

Naeruteraapia

 Käisime nädalavahetusel matkal ja sünnipäeval. Ilma lasteta sel korral. Oli igati teraapiline ja kosutav retk.
Minu mõtted sel teemal:

• Olime sel korral tagaistme reisijad. Oli ikka mugav küll. Oleks võinud kohe õlled* lahti nööpida ja täiega taksot nautida. Või siis veidi rohkem vinguda ja kakelda, et õiget tagaistme vaibi kätte saada. Selles peab ju midagi võlu olema, miks muidu lapsed tagaistmel nii käituvad. Ehk järgmisel korral (kuigi ilmselt Laisik meid selle jutu peale enam auto peale ei võta).
• Maardu poole sõites meenus mulle paratamatult üks minu lemmiklaule lapsepõlvest: "Maardu ballaad", mis terve päeva kummitas. Kuulake ka: siit!
• Matk Maardu piirkonnas oli ka vahva. Sai ragistatud võsas, jalutatud nulikus* (või tegelikult küll lärtsikus), luusitud prügila aia taga, tehtud artikulatsiooniaparaadi harjutusi, korrates "graptoliitargilliit" kuni keel sõlmes, uuritud dinosauruste sabakonte, sipelga-steptantsu kepsutatud ja niisama päikesepaistel kulgetud. Ainult ühest asjast ma aru ei saanud. Giid kahtles kas me matka lõpuks ka nii lõbusad oleme ja naerame kui matka alguses. Minu arust meie entusiasm ei raugenud ja isegi kui jalad olid väsinud, siis naerda jaksasime küll.
• Naerulihased pandi aga õhtu jooksul tõsiselt proovile. Mul pole ammu nii lõbus olnud kui oma kallite sõpradega koos. Ammu polnud neid näinud, aga tunne oli küll selline, et alles eile sai koos auditooriumipinke nühitud või Pruksi-praksis "pusk" vajutatud. Tõeliselt mõnus ja "oma" tunne oli.
• Salmistu lahtised lauatennises osutusid samuti teraapiliseks. Naeruteraapiliseks. Ma polnud vist elades varem pinksi mänginud ja seda oli muidugi ka sooritusest näha. Aga teate kui raske on mängida kui ise naerust kõveras laua all ägad. Ähvardati, et järgmisel korral tuleb padel, tennis või mõni muu sportmäng. Minugi poolest. Ma olen valmis kõikvõimalikel spordialadel kaotamist proovima :D
  

Igal juhul oli imetore nädalavahetus ja suured tänud M-le, kes meid ikka enda juurde kutsub ja meile selliseid toredaid üritusi on korraldanud!

*Mitte, et ma jooks õlut

**Või kuidas kutsutaksegi nulumetsa?