Paulus ja Kusta seiklevad taas!

Ma pole tükk aega midagi kirjutanud, aga see tuleneb sellest, et iga minut on arvel ja arvuta mispidi tahad, ikka kipub natuke puudu jääma. Ja puudu ei jää mitte minuteid või päevi.

Eks see tuleneb muidugi sellest, et oleme taas kord raamatut välja andmas ja kibekiiresti on vaja viimased trükieelsed ettevalmistused teha. Olen joonistanud nii, et pliiatsid suitsevad. Suurem osa ongi ilusasti valmis, jäänud on veel vaid paar vähetähtsat pilti (no nagu kaanepilt näiteks).

Ehk siis Paulus ja Kusta on tagasi ja tormavad taas pea ees uutesse seiklustesse. 

Sel korral olime natuke targemad. Jagasime kohe rollid ära. Mps kirjutas raamatu ja mina ei sekkunud protsessi muul moel kui andsin vahel natuke nõu. Illustratsioonidega oli samamoodi. Mina joonistasin, Mps andis nõu, aga ei hakanud ise midagi juurde kritseldama. Mulle tundub, et niimoodi on tulemus hulga parem. Mps kohe oskab kirjutada. Tema lood on palju mitmekihilisemad kui minu  üsna sirgjoonelised tulin-nägin-läksin stiilis kirjutised. Ja mulle väga meeldib kuidas ta suudab vaid paari väikese lausekesega luua atmosfäär, mis annab loole hoopis sügavama värvingu.

Igatahes oleme nüüd nii kaugel, et meie raamatukampaania on jälle hooandjas üleval!

Kel huvi, siis siit saab endale raamatu (ja muud head paremat) tellida:

https://www.hooandja.ee/projekt/lasteraamat-paulus-kusta-ja-mereroovlid

Kel vähegi huvi raamatu vastu, siis soovitan soojalt just Hooandja kaudu omale enda eksemplar tellida. See on kõige kiirem, mugavam ja ilmselt ka soodsam võimalus raamat saada. Ja noh, ilma toetuseta me seda raamatut trükkida ei saa - lihtsalt ei ole toanurgas rahahunnikut*. 

*fakt on ka see, et ega selle raamatu väljaandmisega seda hunnikut sinna nurka ei teki. Peab üritama lihtsalt nii toimetada, et väga suurde miinusesse ei jääks (arvestamata seajuures lõputuid töötunde, sest kui neile ka veel rahanumber juurde panna, siis oleksime ilmselt juba ammu pankrotis). Mina olen endaga selles mõttes rahu teinud, et võtan seda raamatu väljaandmist kui hobi ja hobid ongi teadupärast kulukad. Ma võiks ka golfi mängida või ratsutada ja sinna raha matta või näiteks käsitööd teha ja lõngapoode nuumata. 

Piparkoogist piparkoogini

Nüüd on tõesti suve lõpp käes - lapsed kolisid telgist tuppa. Jah. Täpike ja Tõruke magasid terve suve telgis maja ees. Telkima hakkasid nad samal päeval kui küpsetasime viimase portsu piparkooke ja eile oli esimene öö, kus nad mõlemad toas magasid. Ma kartsin juba, et telgivad järgmiste piparkookideni. Nüüd peab keegi vaid telgi kokku panema. Ma kahtlustan, et see keegi on sama, kes selle telgi üles pani. Ainus häda on selles, et iga kord kui ma saan muude asjatoimetustega tehtud, on õues juba niiskeks läinud.

Millega ma siis peale tööd tegelen? Hetkel ikka veel kooliks ettevalmistuste tegemisega. Hakkab juba vaikselt looma. Ainult 3 või 4 paari pükse on vaja lühemaks teha, aga need ei pea õnneks 1. septembriks valmis olema. Selleks nukkerpidulikuks päevaks on vast kõik valmis. Eile veel "tikkisin" Täpikesele pätid valmis. Üleeile sain Täpikese siiliku kätte ja "tikkisin" sinnagi viimase lillekimbu aiale. Rahvarõivastega on nüüd hästi ja tulebki vaid kimbuke astreid korjata ja lapsed saavadki kooli minna.

Siin on näide minu eilsest tööst - ei ole need päris pätid ega isegi mitte tikitud. Aga arvestades, et ma ise tikkida ei oska ja pätipaar maksab u 100 eurtsi ja lapsele on igal aastal uusi vaja, sest kasvav jalg ja muud rõõmud, siis olen mina valmis ilma suuremate südametunnistuspiinadeta saatma lapse selliste odavate (hind ca 15 eurtsi) vuhvli-tuhvlitega kooli. Siinkohal tahan ma muidugi rõhutada, et ma hindan kohalikku käsitööd väga kõrgelt ja leian, et see ei saagi olla odav. 

Koolieelne paanika

 Nonii, Juulilaager kesk augustikuud möödus nagu lennates. Sai palju kunsti tehtud ja niisama meeldivas seltskonnas aega veedetud. Nüüd aga on aeg tagasi pöörduda karmi igapäevaelu juurde. Teate ikka mis aeg praegu on? Koolieelse masenduse aeg. Mäletan veel kaugest noorusest, et augustikuul oli alati selline kibe suvelõpumekk juures.  Kaugel see kool enam on. Pole kolme nädalatki enam. Lapsed nutavad kodus, aga ega see emade-isade jaoks samuti kerge aeg pole. Kas te üldse teate kui palju üks laps võib suvega kasvada?
Meie Tõruke pole ammu enam väike tõru vaid ikka täitsa korralik tamm juba. Talle tuleb osta kõik uued riided ja jalanõud, kui ei taha, et ta crocside ja lühikeste pükstega kooli läheb.  Mis te arvate, kas Tõrukesele meeldib poes riideid ostmas käia? Loomulikult mitte. Mis aga kõige hullem, isegi mulle ei meeldi poes riideid ostmas käia. Seega saab peatselt näha kahte torisejat vastumeelselt poeriiulite vahel tolknemas.

Täpikesega on asi lihtsam. Isegi tema on suve jooksul täpikesest parajaks punktiks paisunud ja garderoob vajab väljavahetamist, aga talle saan tuua pööningult Murdjalapsukese vanu riideid, mis siis kas ära põlatakse või ikkagi kasutusse võetakse. See töö on mul tehtud, nii et talle on vaja vaid paari riidehilpu. Ja rahvariideid. Meil siin on kombeks esimesel septembril rahvariietes kooli minna. Väga ilus traditsioon, aga lapsevanemale paras peavalu. Täpike on mind seni küll säästunud ja esimese 4 kooliaasta jooksul ta eriti kasvamisse ei panustanud, nii et sai lahkesti olemasoleva komplektiga hakkama. Aga nüüd on neiu siiski niipalju kasvanud, et 5. klassi minekuks on uut komplekti vaja. Seelik on tegemisel (loodame, et saab valmis), aga pluus on täiesti puudu. Tikingi nüüd meeleheitlikult õlakuid, et jõuaks õigeks ajaks valmis. Pätid on ilmselt ka puudu. Aga pole hullu, ma olen ennegi kiireid lahendusi leidnud.

Tirtsule on ilmselt ka üht-teist vaja. Eelkõige jalanõusid. Aga vastupidiselt Tõrukesele meeldib talle väga poes käia ja endale kõiksugu vidinaid kokku kuhjata. On tal neid siis vaja või mitte.

Kõikvõimalikud vihikud, kaustikud ja muu säärane on köki-möki võrreldes selle riideralliga.

Peaks vist koolieelse kiirlaenu võtma.

Kostüümipaanika

 Meil on tulemas järjekordne juulilaager. Sel korral Astrid Lindgreni raamatute teemaline. Ja loomulikult tähendab see suuremat sorti kostümeerimist. Lidgrenil on palju vahvaid tegelasi, aga selliseid, kes oleks kuidagi eriti äratuntava välimusega just liiga palju ei ole kui Pipi ja Karlsson välja jätta. Eriti vähe on neid täiskasvanute seas. Mõtlesin, et olen popp ja noortepärane ja küsin AI-lt nõu. Küsisingi, et soovitagu Lindgreni tegelaskuju, keda võiks kostüümipeol kehastada keskealine ülekaalus naisterahvas. AI soovitas muumimammat. Kena Lindgren küll. Tõsi AI selgitas, et muumid ei ole Lindgreni tegelaskujud, aga pidavat siiski kandma edasi skandinaavia lastekirjanduse õhkkonda.

Egas midagi. Lasin aga silme eest läbi kõik Lindgreni raamatud ja leidsin endale sobiliku tegelase - Hildur Sokk (imekokk). No ja siis teatas ema, et ta on ise preili Sokk. Kogu kontseptsioon tuli ümber mängida.
Üleüldse on sellega üks rist ja viletsus. 
Esialgu oli plaan, et Tõruke on Vahtramäe Emil ja Tirts väike Iida. Siis selgus, et Tõrukesele Emil ei meeldi ja tuleb plaanid ümber teha. Tõruke ütles, et ta on häda pärast nõus olema üks Bullerby lastest. Olgu siis Bosse näiteks. Hakkame siis kõik Bullerby tegelasteks. Täpike oli nõus Liisaks hakkama (kuigi ma pole suutnud talle sobivat kleiti leida). Tirts aga teatas, et tema tahab ikkagi olla väike Iida, sest siis ta saab oma punase kleidi selga panna. No olgu, teeme siis kaks raamatut. Mpsi teeks Iida isaks Antoniks ja juu ma siis hakkan ema Almaks. 
Saame näha, kas ma jõuan kahe päevaga kõik kostüümid valmis.  Kui usinalt õmblen ja võimalikult vähe harutama pean (eile harutasin oma seelikul peaaegu kõik õmblused uuesti lahti, sest olin vale pidi kokku õmmelnud), siis ehk jõuangi, aga ma kardan, et see päädib suuremat sorti segadusega (sest koristamiseks küll aega pole).

Sportlik puhkus

 Mul oli puhkus, mis möödus valdavalt koristades. Kahjuks on nii, et kui üks tuba saab korda, siis teise koristamise ajal toimub esimeses kataklüsmiline reaktsioon, mille tulemusel võtab võimust kõikehõlmav segadus. Kaks päeva veetsin siiski pööningut koristades ja sinna ma lapsi naljalt hulkuma ei luba, nii et on lootust, et nädala või paar püsib vähemalt üks koht mu majas korras. Mis sest, et keegi seda ei näe.

Aga muidu oli ju puhkus soodsal ajal. Olümpiamängud ja puha. Kes oleks osanud oodata, et meie perest just mina kõige suurem (tugitooli)sportlane olen. Meie telekal on kahjuks küll selline tehniline viga, et iga kord kui teleka tööle panen, vahetub kanal mõne aja pärast multikakanalile. Nii pidin ma kõvasti võitlema, et natukenegi sporti näha. Seega ei olnud ma väga valiv selles osas, mida vaatan. Nägin ära kõik eestlaste neljandad, viiendad ja seitsmendad kohad, aga ka palju muud toredat. Näiteks vaatasin huviga riistvõimlejaid, rulatajaid ja trikirattureid. Kui riistvõimlemist kommenteerisid kaks ontlikku vanahärrat, siis trikiratturite puhul oleks nagu peale sattunud sellele kuidas Tõruke oma sõpradega Minecrafti mängides suhtleb. Pool jutust jäi arusaamatuks. 

"Kas ta läheb seifiks?", "Nüüd proovib nõuhänderit.", "Siit saab veel leveappida!" ja "Kas ta missis mingi triki?" on vaid paar stiilinäidet, mis ma endale hariduslikel eesmärkidel üles kirjutasin, et pärast lapselt üle küsida, et millest jutt. 

Igatahes oli tore spordihõnguline koristamispuhkus.

Habemega lugu

 Kauges nooruses olid Olümpiamängude avatseremooniad meie peres oodatud suursündmused, mida kogunes vaatama terve perekond. Juurde kuulusid snäkid ja kommentaarid. Just nagu Eurovisioonigi puhul. Nüüd on need oma tähtsuse minetanud, kuid nostalgilistest tunnetest kannustatuna otsustasin ma sel korral Pariisi olümpiamängude avamisele pilgu peale visata. Panin teleka kusagil poole peal tööle ja mida ma näen? Habemega naine! On see nüüd olümpiamängude avamine või ikkagi Eurovisioon? Või vallutavad habemega naised varsti kõik mu lapsepõlve lemmikud. 

Veidi matemaatikat ehk Täpikese sünnipäev

 Nii, mu armsad matemaatikahuvilistest lugejad, siin on teile lahendamiseks üks tekstülesanne. 

Maailmaparandaja tellis Täpikese sünnipäevaks Temust 131 õhupalli, millest ca 4% olid ülisuured, ca 38% olid keskmised ja ca 58% olid väikesed. Kõik õhupallid tuli hommiku jooksul täis puhuda. Samuti tuli küpsetada koormatäis vahvleid. Rööprähklejast Maailmaparandaja selgitas välja, et ühe vahvli küpsetamisele kulub täpselt kaks ja pool minutit. Ühe vahvli küpsemise ajal jõudis maailmaparandaja täis puhuda kas 12 väikest õhupalli, 8 keskmist õhupalli või 1 ülisuure õhupalli. Sellist tempot suutis Maailmaparandaja hoida muidugi vaid 40% juhtudest. Ülejäänud kordadel oli tempo 50% aeglasem (v.a ülisuurte õhupallide puhul, mille osas tuli pump appi). Kui mitu vahvlit on ühes koormatäies (arvestades, et alustati ja lõpetati küpsetamisega)?

Nagu aru saate, oli eile tegus päev. Täpikese sünnipäevad on alati tegusad. Ta nimelt hakkab juba varakult organiseerima ja korraldama ja teemasid/kaunistusi/atraktsioone välja mõtlema. Mõttetöö teeb küll peamiselt tema, aga teostus peab ikka minu poolt tulema. Seega võtsin endale targu lapse sünnipäeva puhul töölt vaba päeva.

Sel korral oli teemaks lilled. See õnneks minult suurt pingutust ei vajanud. Tellisin Temust lisaks mõned lillekujulised õhupallid, aga need puhus Täps ise pumba abil täis ja riputas pesunöörile "kuivama".

Minu ülesandeks jäi:

• 
  fotonurk - selle jaoks neid õhupalle tegelikult vaja läkski. See õhupalli kaare tegemine oli tegelikult väga lihtne ja läks maksma alla 10 eurtsi ja tulemus oli väga uhke (kuigi sealt jäi osa õhupalle välja, kuna need riputati mujale kaunistuseks või jäid niisama mängimiseks). Raske osa oligi õhupallide täispuhumine. Kusagil poole peal oli juba kibe kummimaitse suus ja huuled kipitasid. Mõtlesin hirmuga, et ei tea, mis ainet sinna pandud on ja raudselt lähevad pärast huuled moodsalt paiste ja saan õhupallimürgituse. Ei läinud. Fotode elavdamiseks mõeldud aksessuaarid korjasin pööningult karnevali varudest kokku ja laenasin Murdjalapsukeselt lisaks. Ma ei tea kui palju lapsed vaimustusid, aga meil Mpsi ja tema õega oli küll päris lõbus hiljem erinevaid parukaid, mütse ja prille proovides. Lisaks joonistasime ise juurde vuntse, huuli, prille jms, mida sai pulga otsas näo ette panna. Julgen soovitada. Boonuseks jäävad mälestuseks vahvad pildid.
  
  
  
  
• Joonista ja arva -  ostsin Pepcost kleebitava tahvlipaberi (2,5 eurtsi), kandsin selle vanale kapiriiulile, mis sai kinnitatud kuuri seinale. Kasutusele võtsime Aliase kaardid ja lapsed kordamööda üritasid joonistamise teel selgitada, kaardil olevaid sõnu. Oli päris lustakas ja lapsed läksid mõnusalt hoogu. 
• 
  Pinjata - Sel korral pääsesin lihtsalt - tegin värvilise silindri, mille täitsin kommidega ja kaunistasin paberlilledega. Eriti laisa inimesena lisasin pisut ka kunstlilli. Tavaliselt on minu pinjatad olnud liiga tugevad ja neid on raske katki saada. Sel korral õnnestus Täpsil juba teise või kolmanda löögiga see puu otsast alla tuua. Kuna aga kommid jäid kõik sisse, siis riputasin uuesti üles ja alles teisel katsel sai näha tõelist kommisadu. Lapsed tormasid oma lemmikkomme korjama. Puu alla jäid maha vaid põlatud kommid - õnneks olid need aga minu lemmikud. Vähemalt ei pidanud lastega kommide pärast kaklema minema.

Lisaks muidugi veel söökide valmistamine, peopaiga ettevalmistus ja muud nipet-näpet tööd. Eelneva koristamiseni ei jõudnudki. Õnneks toimus pidu õues (kohati lausa meres) nii et ehk liiga palju tubast segadust imetleda ei jõutud. Lõpuks jäi veel varanduse kokku korjamise töö. Kui kõik enamvähem tehtud sai olin läbi nagu Läti raha. 

Ja lõpetuseks veel üks küsimus matemaatika (või ka filosoofia) valdkonnast. Kui 11 aastat ei ole Täpikese sünnipäevapeol vihma sadanud, siis kas igal järgneval aastal on tõenäosus vihmale suurem või hoopis väiksem?