Käisime Mpsiga Jääääre kontserdil. Milline nostalgia! Minu noorusaja parimate aastate taustamuusikaks oli just Jäääär (ja veel mõned Tartu aja bändid). Naljakas on see, et möödas on mingi 20 aastat, aga nii kenasti tulevad ette need õhtud Elvas, kui sai hommikuni lauldud ja see kibemagus tunne kui tundus, et kõik laulud on kirjutatud otse minust (või oleks kirjutatud kui ma oleks elanud dramaatilisemat ja keerulisemat elu, mida ma õnneks ei elanud, sest tegelikult on lihtne ja tavaline täitsa tore).

Pakkimine

 Homme varahommikul suundun pealinna poole, et laulupeole minna. Täna on aga raske pakkimise osa. Mida võtta, mida jätta. Kõige suurem mure on muidugi selles, et millise kotiga minna. Väikesesse kohvrisse ei taha asjad ära mahtuda ja suurt kohvrit ei taha nagu võtta. Kolm päeva asustatud piirkonnas, võiks ju vähemaga hakkama saada. Seda enam, et pool ajast on niikuinii rahvariided seljas ja neid juba kohvrisse ei topi. Väikesesse ei taha aga kõik asjad ära mahtuda. Nii ma siis mõtlen, et mida mul tegelikult vaja on ja ilma milleta saaks kuidagi ikkagi hakkama... 

No tegelikult on vaja ainult rahvariideid, telefoni (koos kõige sinna juurde kuuluvaga) ja laulupeo käepaela. Hambaharja võiks ka kaasa võtta. Ma ei tea, mille pärast ma üldse muretsen.

Puhkus ja kaasnevad hädad.

 Muide, mul on puhkus. Sel puhul tõusin tavapärasest veelgi varem ja sõitsin ehitama. Nüüd olen tagasi - pea valutab, põlv valutab ja nina hõõgub. 

Pea valutab selle pärast, et unustasin õigel ajal kohvi juua - jah, olen kohvisõltlane.

Põlv valutab vana spordivigastuse pärast, mis täna taas välja lõi. Spordivigastus? Maailmaparandajal? imestate kindlasti. Põhjusega. Ega ma pole tuntud just suurima sportlasena. Isegi väikese sportlasena mitte, aga näe kuidagi on õnnestunud siiski sprodivigastus saada. Ükskord tantsutrennis nikastasin põlve ja nüüd iga natukese aja tagant lööb valu välja. Muidu pole häda, aga kui jalga kõverdada, käib räige valu läbi, nagu jääks närv millegi vahele. No ja siis kujutage ette, kuidas on sirge jalaga ehitada ja panna voodrilaudade alumisi laudu. Ai-ai.

Nina hõõgub, sest täna oli selle suve teine soe päev (aga esimese ajal olin tööl).

Olen siin möödunud suve pilte albumisse pannud. Siis käisime juba aprillis kogu perega ujumas ja sel aastal pole mul seni veel tekkinud tahtmist end vette kasta.

Olin võtmeisik (ja natuke ka lõpetamistest ja jaanidest)

Murdjalapsuke lõpetas gümnaasiumi ja reedel oli lõpetamine. Istusin aktusel, Täpike tukkus mu ühe õla najal ja Tirts teise õla najal (aktus oli vääääga pikk) ja mõtlesin, et kuidas see võimalik on. Minu blogi pikaajalised jälgijad on näinud ära Murdjalapsukese sünni ja nüüd lõpetab neiu juba gümnaasiumi. Esiteks ei ole ma nii vana üldse, et saaks olla pidanud blogi nii kaua, et üks inimene jõuab selle aja jooksul saada täisealiseks. Ja teiseks, alles see oli, kui Murdjalapsuke üritas mul nina peast hammustada ja nüüd juba gümnaasium läbi ja puha. Kummaline värk.

Igal juhul tuult tiibadesse Murdjalapsuke!

Nüüd aga maisemate teemade juurde. Ehk siis Maailmaparandaja järjekordsed äpardused. Sel korral jäi telefon alles, aga korraldasin võtmetega üht-teist. Kuna lõpetaja pidi aktuse õhtul minema peole, siis tegime oma perekonnaga tähistamise eelmisel õhtul. Suur osa külalistest küll ei pidutsenud, vaid tikkis Murdjalapsukese rahvariideid, millega ta järgmisel päeval lõpetama pidi minema. Põnevuse ülal hoidmiseks olid tööd jäetud viimasele minutile. Pidu toimus suvilas, kuhu jäime ka ööseks. Järgmisel päeval olime meie viimased, kes lahkusid. Keerasin hoolikalt kõik uksed lukku ja mõtlesin, et peaks võtme mati alla panema, aga otsustasin selle siiski isiklikult omanikele üle anda ja pistsin võtme kotti (ja unustasin momentaalselt). Aktusel nägin, et õde lehvitab oma autovõtmetega ja kuna tal endal kotti polnud, siis pakkusin lahkelt, et võin neid seni enda kotis hoida. Pistsin võtmed kotti (ja unustasin). 

Kui aktus oli läbi ja kõik õnnitlemised tehtud võtsin oma võtmetest pungil koti ja hakkasin kodu poole sõitma. Autovõtmete puudumine avastati kiirelt, ma polnud veel linnast väljagi saanud, aga suvila võtmetega õnnestus mul koju välja jõuda, enne kui nende puudumist märgati. Vaene vennaraas pidi murdvarga kombel suvilasse sisse murdma. Ma tõin järgmisel päeval küll võtmed tagasi (ja etteruttavalt võin juba öelda, et järgmisena kihutas õde nendega mandrile, nii ete pole mina ainus tuulepea).

Ja siis said maha peetud veel mitmed jaaniüritused.

Jaanid nr 1 - suvilas minu perega. Oli tore. Perega on alati tore - seal pole ühtegi igavat inimest ja alati saab palju nalja. Mängisime Mölkkyt ja täringumänge ja lõpuks ka lauamänge. Lõket tegime muidugi ka. Kui sääsed välja jätta, oli ilus õhtu.

Jaanid nr 2 - kodus Mpsi perega. Kuna järgmisteks päevadeks lubati koledat ilma, otsustasime teha eksprompt üllatusjaanitule. Meie kodused jaanituled on alati äärmiselt ilusad. Meie lõkkeplats on mere ääres ja jalutuskäik üle heinamaa, kus päike kuldab tuules kiikuvaid kõrrekesi loob juba õige jaanitunde. Lõke oli ilus ja isegi tuul ei suutnud seda rikkuda. Noored neiud käisid ka küla jaanitulel.

Jaanid nr 3 - valla jaanituli. Ega ma muidu sinna läinud ei oleks, aga pidime seal kooriga esinema. Hommikul teatas dirigent, et ta on haige ja me peame ise vaatama kuidas hakkama saame. Mõtlesime, et vähemalt proovime. Koha pael selgus, et ega see nii lihtne ikka ei ole. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kõige lähemal oli Mps, kes lihtsalt tanki lükati ja öeldi, et nüüd pead meile koorijuhiks olema. Tuli ja oli! Väga hästi sai hakkama. Isegi kui vaid korra saime uue dirigendiga läbi proovida. 

Kui esinemine tehtud võtsime suuna kodu poole. Tee peal astusin mingisse auku ja peaaegu et kukkusin siruli. Hea, et jalga ei murdnud. Olles aga jupp maad edasi kõndinud, sain aru, et midagi ma siiski murdsin - kontsa. Tükk aega lonkasin, enne kui aru sain, et üks jalg on jupp maad lühem kui teine.

Nüüd on vaja kolm päeva tööl käia ja siis algab väike puhkusenatuke ja laulupidu ja mida kõike head veel!

Naeruteraapia

 Käisime nädalavahetusel matkal ja sünnipäeval. Ilma lasteta sel korral. Oli igati teraapiline ja kosutav retk.
Minu mõtted sel teemal:

• Olime sel korral tagaistme reisijad. Oli ikka mugav küll. Oleks võinud kohe õlled* lahti nööpida ja täiega taksot nautida. Või siis veidi rohkem vinguda ja kakelda, et õiget tagaistme vaibi kätte saada. Selles peab ju midagi võlu olema, miks muidu lapsed tagaistmel nii käituvad. Ehk järgmisel korral (kuigi ilmselt Laisik meid selle jutu peale enam auto peale ei võta).
• Maardu poole sõites meenus mulle paratamatult üks minu lemmiklaule lapsepõlvest: "Maardu ballaad", mis terve päeva kummitas. Kuulake ka: siit!
• Matk Maardu piirkonnas oli ka vahva. Sai ragistatud võsas, jalutatud nulikus* (või tegelikult küll lärtsikus), luusitud prügila aia taga, tehtud artikulatsiooniaparaadi harjutusi, korrates "graptoliitargilliit" kuni keel sõlmes, uuritud dinosauruste sabakonte, sipelga-steptantsu kepsutatud ja niisama päikesepaistel kulgetud. Ainult ühest asjast ma aru ei saanud. Giid kahtles kas me matka lõpuks ka nii lõbusad oleme ja naerame kui matka alguses. Minu arust meie entusiasm ei raugenud ja isegi kui jalad olid väsinud, siis naerda jaksasime küll.
• Naerulihased pandi aga õhtu jooksul tõsiselt proovile. Mul pole ammu nii lõbus olnud kui oma kallite sõpradega koos. Ammu polnud neid näinud, aga tunne oli küll selline, et alles eile sai koos auditooriumipinke nühitud või Pruksi-praksis "pusk" vajutatud. Tõeliselt mõnus ja "oma" tunne oli.
• Salmistu lahtised lauatennises osutusid samuti teraapiliseks. Naeruteraapiliseks. Ma polnud vist elades varem pinksi mänginud ja seda oli muidugi ka sooritusest näha. Aga teate kui raske on mängida kui ise naerust kõveras laua all ägad. Ähvardati, et järgmisel korral tuleb padel, tennis või mõni muu sportmäng. Minugi poolest. Ma olen valmis kõikvõimalikel spordialadel kaotamist proovima :D
  

Igal juhul oli imetore nädalavahetus ja suured tänud M-le, kes meid ikka enda juurde kutsub ja meile selliseid toredaid üritusi on korraldanud!

*Mitte, et ma jooks õlut

**Või kuidas kutsutaksegi nulumetsa?

Kirjanik tegutseb jälle!

Mul on häid uudiseid! Lõpuks ometi on Mps hakanud tõsiselt võtma oma lubadust kirjutada raamatule kolmas osa. Kohe hea on vaadata kuidas mees kirjutab. Oma massiivsete raamidega lugemisprillidega näeb ta välja nagu kirjaniku stereotüüp. Kui nüüd veel läpakas kirjutusmasinaga asendada.

See muidugi tähendab seda, et varsti tuleb mulgi oma pliiatsid ära teritada ja joonistama asuda. Annan talle väikese edumaa ja siis hakkan uue hooga pihta!
Oleks hea muidugi enne eelmised projektid ära lõpetada.

Hetkel on pooleli:

1) Padja tikkimine (peaaegu valmis)

2) Muhu kaardi joonistamine (mingi 28% valmis)
3) Kasti onni ehitamine (aga seda ei saa enne valmis saada, muidu jäävadki pildid joonistamata, sest ehitamine on pikaajaline protsess)

4) Pingi otsimine - tuleks leida mõni tootja, kes teeb mõistliku hinnaga välitingimustesse sobiva ja vastupidava pingi! Vanaema-vanaisa mälestustes kohtumise pink nimelt mädanes läbi ja oleks uut vaja. Silt on olemas, aga puudu on millele seda kinnitada.

5) Mul oli plaan kodus teha suuremat sorti koristus, hetkel olen suutnud vaid esiku korda teha. Ülejäänud kõik ootab veel.

Minuga juhtub ikka igasuguseid asju

Pühapäev oli üks ebaõnnestumisi täis päev. Mul tekkis poole päeva pealt juba tunne, et kõige mõistlikum oleks vist magama ära minna, kuigi ilmselt ka sellega oleks midagi viltu läinud. 

Tegelikult algas kõik juba laupäeval. 

Meil oli plaanitud terve nädalavahetus sisustada suuremat sorti ehitamisega (ja pisut mööbeldamisega). Kõik algaski plaanipäraselt. Viisime esimese kärutäie suurjäätmeid jäätmejaama ja enne kui mööbeldama hakata, otsustasime uurida, ega pole müügile tulnud voodrilaudu, mida olime juba tükk aega oodanud (meil olid olemas pooled lauad, pooled olid puudu). Olime väga õnnelikud kui kuulsime, et ongi tulnud. Seega tegime käigu pealt plaanid ümber. Selle asemel, et diivanit vedada, lappisime käru voodrilaudu täis. Ma olin rõõmus, et saan hakata laudu värvima ja majaehitus läheb suure hooga edasi. 
Esimene  äpardus juhtus juba umbes kilomeetri pärast - keset sõitu käis ilge kolakas. Ma esialgu kahtlustasin, et äkki kukkus koorem maha, aga sellega oli kõik korras. Siis aga meenus Mpsile, et käru tagaluuk oli jäänud ripakile. Parkisime lähimas võimalikus kohas, haakisime koorma lahti ja selgus, et nii oligi - käru luuk oli meist lahkunud. Mind jäeti koormat valvama ja Mps kihutas tagasi luuki otsima. Leidis. Nii et tegelikult läks kõik hästi. Kuna meil oli kärul koorem peal, siis plaanitud diivani transport ning ehitusmaterjalide ostmine jäi järgmisesse päeva.

Järgmisel päeval aga selgus, et kuna kella 12 paiku pidi tulema ehitaja, siis pole enne võimalik linna minna. Otsustasime hommikupooliku sisustada hoopis voodrilaudade mõõtusaagimisega. Saagima hakates selgus aga et oleme saanud valed lauad - meie senised lauad olid peensaetud, need aga hööveldatud. Pühapäeviti on puidupood kinni, nii et ei saanud ka uurida, et kus viga on. Seega jäid ka lauad kärule, mistõttu ei saanud ka käru mööbli vedamiseks kasutada.

Ehitaja, kes pidi 12 paiku tulema, saabus tagasihoidliku kahetunnise hilinemisega ja uudised, mis ta tõi ei meeldinud mulle sugugi - tundub, et minu unistus biopuhastist nihkus taas kaugemale. Kas pole kummaline, millest üks keskealine naine unistab. Oh saaks omale reoveepuhasti!

Kui mõistsime, et ehitaja ei tule niipea, siis otsustasime, et lähen ilma Mpsita linna, ostan ehitusmaterjale, ehitan põrandat ja värvin uksi-aknaid. Vähemalt ei lähe ehituspäev täiesti raisku. 

Võtsin Tirtsu ühes ja kihutasime (lubatud sõidukiiruse juures muidugi, ma ei ole tegelikult kihutaja tüüpi) linna. Poole tee peal teatas Tirts, et kõik tema riided on täiesti mustad. Nii oligi. Kuigi hommikul olin lapsele puhtad riided selga ajanud, oli ta need vahepeal täiesti ära määrinud. Sellist määrkassi oli piinlik inimeste ette viia, nii et ostsin esimesest poest talle uue ja edeva komplekti. Vähemalt laps oli rahul.

Järgmine samm oli ehituspood. Ja kujutage ette, see oli kinni. Kas teadsite, et pühapäeval olid nelipühad? Mina ei teadnud, aga ehituspoodnikud olid sellest teadlikud. Üritasin ka teise poega õnne, aga seal oli nii palju rahvast, kassast öeldi, et küsigu ma oma soovi osakonnast, aga millisest osakonnast, seda nad öelda ei osanud. Ühtegi vaba töötajat ma kusagil ei trehvanud ja lõpuks andsin alla. Otsustasin värvimisele keskenduda. 

No vähemalt uksed-aknad said värvitud. Õhtuks olin sellest päris väsinud. Koju sõites helistasin Mpsile ja rõõmustasin, et ehk rohkem midagi enam hukka ei lähe. Oo püha naiivsust. 

Olles sõitnud mingi 10-15 km teatas mu auto mulle malbel häälel: "Phone disconnected!" Ja siis saabus minuni arusaamine - see telefon, mille kaudu ma Mpsiga rääksisin (auto vahendusel), asus hoopis auto katusel. Maanteele jõudes võttis see ilmselt tuule alla ja lendas minema. Keerasin kohe otsa ringi ja üritasin tee äärest telefoni märgata, aga mida polnud seda polnud. 

Vedas ikka suunurgad alla küll ja poetasin isegi mõned pisarad. Muidu võibolla polekski nii hull - telefon niikuinii vana ja mõranenud, aga mul on telefoni vahel id-kaart, pangakaart, juhiload, kõik muud kaardid ja sularaha ka. Langesin musta masendusse kui üritasin välja mõelda, mismoodi logistika korraldada, et asjad jälle toimima saada.

ID-kaardi tellimiseks tuleks ilmselt minna PPA-sse koha peale, sest iseteenindusse ju kuidagi sisse ei saa kui pole id-kaarti ega smartID-d. Kui ID-kaart käes, saaks hakata tellima kõikvõimalikke uusi panga- ja muid kaarte. Tööd ka ilma ID-kaardita hästi teha ei saa. Tegelikult pole õieti raha, et bensiinigi osta. Pakiteated lähevad ka mutiauku. Kõik tundus ülikeeruline. Ainsa valguskiirena tunneli lõpus tundus võimalus, et äkki keegi on telefoni leidnud ja otsib mu FB kaudu üles võib paneb mõnda "Märgatud kusinganes" gruppi teate. Koju jõudes tegin esimese asjana FB lahti, aga ei midagi.

Haarasin viimasest õlekõrrest ja lootsin, et äkki google teab kus mu telefon on. Kirjutasin "Google find my phone!" Ja oh üllatust, google näitas täpselt millises maanteekraavis mu telefon vedeleb. Egas midagi, helistasin linna emale, et nüüd tuleb hilisõhtune jalutuskäik ette võtta ja kraavist telefon üles korjata. Veidike otsimist ja telefon oli leitud! Hurraa! Ma pole ammu nii rõõmus olnud (telefon oli ilusasti terve, kõik kaardid alles, ainult kaaned olid pisut ühest nurgast kraabitud).

Järgmisel päeval kihutasin (taas lubatud sõidukiiruse piires) jälle linna, et oma telefon ära tuua. Et natuke asjalikum olla, tõin ära ka laste id-kaardid, mis ammu valmis olid ja ostsin endale uue pesukorvi (kuna  kass kasutas eelmist kratsimispuuna ja suutis selle üsna ära ribastada). Koju jõudes avastasin, et minu poolt poest ära toodud pesukorvi sees olid kõikide teiste poes olnud pesukorvide kaaned. No tõesti! Minuga ikka juhtub. Ega vist ei tohi enam kodust välja tullagi, et mingi äpardusega hakkama ei saaks. Teisalt, siis hakkaks need äpardused ju kodus aset leidma, kas sedagi vaja on?