pühapäev, detsember 30, 2012

Aasta 2012 sõnas ja pildis e. klassikaline kokkuvõte möödavuhisenud aastast

Aasta hakkab läbi saama ja kibekiiresti on vaja tibukesed üle lugeda. Üritan siis meenutada, et mida põnevat möödunud aastal ka tehtud sai. Mälu on kehvapoolne (vanadus, saate aru ju küll), aga õnneks olen usinalt abimälusse nimega blogi märkmeid teinud.
 
Jaanuar algas väga optimistlikus meeleolus, isegi rahvaloenduse tagasilöögid ei suutnud seda murda. Üldse oli tore. Öösiti nägin unes kuidas Päikesepüüdja muudkui sünnitas ja päeviti ukerdasin oma järeltulijaga mööda jäiseid tänavaid ringi.

Veebruaris muutusin ma mingil imekombel äärmiselt isuäratavaks. Näljased tihased kogunesid hordidena minu akna taha ja mu oma poeg ja järeltulija oli veendunud, et mina jalutan ringi ainult selleks, et ta võiks nälja korral paar ampsu võtta... Hea, et tal siis veel hambaid polnud... Und ka kahjuks mitte.

Märtsis hakkasid lõunamaalt linnukesed tagasi tulema ja mina leidsin, et need tuleks kõik ilusasti üles joonistada. Kuigi tuleb tõdeda, et mu oma linnupojakene kodus lasi kuuldavale selliseid helisid, et iga ornitoloog oleks kahvatunud. No ja siis alustasime majaehitamisega - naelad on olemas. Ja meri oli magus kui mesi...

Aprillis ostsin auto ja see polegi aprillinali. Lisaks toimus kohtumine tulnukaga, kes minu sisse elama kolis, üritades läbi minu maailma vallutada, aga ta valis vale inimese, mistõttu ta plaanid luhtusid. Tõruke aga treenis olümpiaks plaaniga võita medal pooltel võistlusaladel.

Mais tulid sääsed ja tõid suve, millega seoses keksisin mina kõik oma varbad villi! Ja tõruke hakkas roomama, et mulle kuidagigi järele jõuda.

Juunis sai kontuurkaardil lõpuks ometi ka Ruhnu ära värvitud ja elamisse pisut ruumi juurde tehtud. Krokodill kolis ka korraks meile elama, aga tema oli ohutu. Tõruke kasvatas endale poolteist hammast ja kukkus siis hammustama!

Juulis sõin nõrkemiseni maasikaid ja joonistasin nõrkenult rebakuid. Ja kui aega üle jäi, üritasime noorperemeest matkaselliks koolitada.

August läks ajalukku sellega, et Maailmaparandaja üritas ohjeldada oma aiamaad ja pidi alla vanduma. Sama lugu oli ka Tõrukesega maadlemisel. Ja allikateni ka ei jõutud rattamatkal. Selline poolik maik jäi suhu. Ei siiski, päris hea maik - suitsuahvena pooliku oma.

Septemberis sain jälle vanaks. Poiss sai ka nii vanaks, et sai ta kooli pandud. Kui juulis tegid ilma sipelgad ja maasikad, siis septembris pirnid ja sipelgad.

Oktoober vuhises meist mööda nagu Mps Paide-Türi rahvajooksul. Siiski õnnestus mul kätt proovida kondiitriäris, väga hästi ei läinud, sest noor Harry Potter oli mu käe ära näpsinud.

November on kuu, mille kohta nagu ei oskagi suurt öelda, kuna Tõruke viskas kõik märkmed diivani taha. Meenub siiski, et sai uidatud lapsepõlve mängudemaal. Lisaks kujutasin suurt ohtu terariistadele. Kuu lõpus kiskus vägisi jälle triibuliseks ära.

Detsembris lõppes taaskord maailm. Aga kuna sellised suursündmused tavapäraselt siia ääremaale ei jõua, siis jäime sellest selgi korral ilma ning pidime aga edasi rassima... Ega polekski aega olnud maailmalõpuga tegeleda, oli vaja jõulukingitusi teha. Lisaks iseseisvus Tõruke ja me jätsime ta koju majapidamise eest vastutama ning põrutasime mandrile varaseid jõulue tähistama. Muuhulgas üritasin krusiinist ämmale muljet avaldada. Kuna teed on kehvad, siis ei ole teada, kas aastavahetus siia kolkakülla ikka jõuab ja seega sõidame talle vastu ning tervitame teda pealinnas...

Ja ongi kõik! Selleks aastaks. Uuel aastal uue hooga.

laupäev, detsember 29, 2012

Mmmagus

On ju igati normaalne ja aktsepteeritav keset ööd pool purki maasikamoosi pintslisse pista? Vähemasti peaks nüüd magusad unenäod tulema!

reede, detsember 28, 2012

Edevus ei anna häbeneda

Nüüd kus jõulud läbi ja kingid jagatud võib taas avalikustada pisut oma jõulueelsete õmmeluste tulemusi. No ma ju ikka üritan käsitööblogiks pürgida.
Siin nad istuvad, selletalvised käsitööprojektid:
Kõõrdsilmse karuga ma juba eputasin. Nüüd on aeg eputada kõõrdsilmse siiliga. Ei tea, miks nad kõik kõõrdi vahtima kipuvad? Õnneks vähemalt nukuke kõõrdi ei vaata. Ta vahib lihtsalt tühja pilguga. A no mis sa tahad - blond ja pea täis vatti.
Lisaks sai veel tehtud üks pinkuga kott ja baleriiniga päevatekk, milledest mul küll pilti pole. Aga kujutage ette, et need olid lihtsalt imetabased (see võibolla aitaks tõsta pisut minu käsitöö taset).
Aga üks on kindel, nüüd ei taha vähemalt pool aastat küll õmblusmasina poole vaadata ka mitte. Ma usun, et olen ajaloos nii mõnelgi korral kurtnud, et see masin pole mitte õmmelemise vaid põllu kündmise jaoks mõeldud ja kuigi välimuselt meenutab ehk tõesti käsitöö jaoks sobilikku masinat, siis hingelt on tegu traktori mis traktoriga. Või siis teine variant, et masin on igati priima, aga masina taga pole mitte käsitööline vaid põline põllumees... Selle vastu rääib muidugi asjaolu, et mul selle põllupidamisega ka lood kuidagi kehvad on... Küüslauk jäi jälle maha panemata...

neljapäev, detsember 27, 2012

lühike jõulukokkuvõte

Nii, jõulud selleks korraks edukalt üle elatud. Kingitusi sadas nagu lund ja süüa sai rohkem kui jaksasin. Laps kartis jõuluvana nagu oleks suur kass uksest sisse tulnud või midagi muud sama hirmsat.

pühapäev, detsember 23, 2012

Jõulutervitus


Toredaid jõule teile kõigile kallid blogikülastajad! Ja vahvat vana aasta lõppu ning lihtsalt imetabast uut aastat kah!

reede, detsember 21, 2012

Küll see kuusk alles lõhnab hästi! Uskumatult mõnusalt.
Ja piparkoogilõhnal pole ka viga.
Ja kingitused on pakitud
Minu poolest võivad jõulud tulla!

(seda et kõik toad jõuludeks korda saaks, ei ole mõtet unistadagi. Mis ma eest koristan, ajab Tõruke kohe selja taga uuesti segamini)

Tähtis teadaanne - maailmamalõpp nihkub edasi!

Jah, pole vaja muretseda. Täna jõuluaegset suurpuhastust tehes leidsin sahtlist vanade armastuskirjade vahelt veel mõned Maiade kalendri lehed. Ja kuuldavasti otsustas Nibiru ka, et ta täna parem ei tule. Nii et muretsemiseks pole põhjust ja võetagu rahulikult. Sel aastal see maailm veel ei lõppe. Uuel aastal uue hooga.
Aga viimasel ajal lõppeb see maailm nii tihti, et see teema peaaegu ei erutagi enam. Võiks millegi uuega lagedale tulla...

neljapäev, detsember 20, 2012

Päta-piku töökoda

Jõuluvana töökoda on täies hoos. Kui need pisikesed päkapikud nii hoolsalt ei aitaks, oleks muidugi kõik kingid juba ammu valmis, aga kohe kui ma ühe või teise kanga välja võtan ja põrandale laotan tuleb pisike päkapikk päta-päta-päta ja võtab kõige keskel koha sisse, ise nii õnnelik. Hoolimata päta-piku sabotaažist on paar asja siiski valmis ka saanud ja juba heade laste poole teelegi pandud. Eile näiteks jõudis kohale see pisut kõõrdsilmne ja ebanormaalselt pikkade kätega karumõmm. Aga ma loodan, et mõmmiku anatoomilised iseärasused siiski kingisaajat ei morjenda.

Aga üldiselt olen postkontoris tuttav tegelane. Nad juba kaugelt teavad mind ja toovad mu paki juba ilma end tutvustamata ära. Seda sama mõmmikut posti pannes, märkisin pakile ainult oma nime initsiaali, aga postitöötaja trükkis arvutisse ilusasti minu täisnime. Vot nii kuulus olen siin.

teisipäev, detsember 18, 2012

Et tu, Brute?

Ei tea, mis näo Mps teeb kui koju tulles avastab, et tema enda lihane poeg on viineripirukatest viinerid ära söönud...

Jõulud esimest korda

Nädalavahetusel jätsime oma pujäänipojukese raske südamega* vanavanemate õrna hoole alla ning kihutasime ise mandrile jõule tähistama. Esimesel õhtul vormisime nõrkemiseni pelmeene ja valmistasime muid hõrgutisi. Kui ma poleks abielus, oleks täitsa kõlbulik grusiini pruudiks.
Hommikul magasin nii kaua nagu pole viimased aasta ja kaks kuud maganud (või kui vana see Tõruke nüüd täpselt ongi). Täitsa tore ja muretu oli ilma lapsukeseta olla. Kui sai end lõpuks voodist üles aetud, siis hakati taas pelmeene vorpima ning lihapalle rullima. Kuidas sa saad ilma traditsiooniliste ennustavate lihapallikestega? Piparkoogi võivad olla, lihapallid peavad olema! Isegi kui neid originaalmenüüs pole.
Ajaloo annaalide tarbeks panen siia ka kirja oma saagi. Minul sel korral väga suurt edu üllatusega lihapallide osas polnud, kuid ühe spa-paketi võlusin siiski välja (šokolaadimaitseline lihapall oli). Mpsi aga ootavat ees suur armastus (tomat) ja uus lapsuke (porgand). Leian, et pereõnne nimel peaks abikaasad lihapalle ühiselt sööma. Muidu hakkab tekkima kahtlasi küsimusi... No et kuidas üks saab lapse ja teine mitte ning kas ma peaks detektiivi palkama meest jälgima :P
Aga muidu oli üritus igati väärt ettevõtmine. Mängiti joovastavaid lauamänge, käidi saunas, lobiseti niisama ja isegi lauldi väheste keeltega paljukeelse kitarri häälestumatute helide taustal. Aga kitarr oli ilus. Mis sest, et mitte just ülemäära funktsionaalne. Aga ilu lunastas kõik.
Teisel õhtul tuli mulle juba suur Tõrukese igatsus kallale, nii et kui pühapäeval tagasi sõitsime, siis oli ütlemata tore meel poissi jälle näha. Tundus, et ta ka pisut ikka rõõmustas (kuigi ta ei näidanud välja, et oleks meist eriti puudust tundnud). Aga see-eest näitas ta kohe ette kõik, mis ta vahepeal ära oli õppinud. See poiss läheb trepist üles kiiremini kui tuul ja alla tuleb isegi veel kiiremini! Igatahes oli trepp nädalavahetusega läikima poleeritud.
Kui aga päris koju jõudsime, siis selgus, et vahepeal oli suur tuisk minu auto täielikult hange matnud... Vaene Mps sai täna ohtralt labidat lehvitada.


*Senini olin oma pojast ja järeltulijast kõige enam 4 h eemal olnud ja nüüd korraga kaks ööd-päeva. Ikka muretsesin, et kuidas nad hakkama saavad ja kas lapsel tuleb ka emmeigatsus peale.

kolmapäev, detsember 12, 2012

Aroomiteraapia

Eile õhtul heljus meie korteris miskipärast ringi selline meeldiv jõululõhn. Nagu oleks keegi mingit jõulusaia küpsetanud või midagi muud säärast. Ma muudkui käisin ringi ja vedasin ninaga. Ei tea, kust see lõhn tuli, aga ma võtaks selle hea meelega uuesti. Äkki pisimutukad valmistuvad pidustusteks? Kuigi nende puhul tuleks enamasti pigem kõrbelõhna (teadupärast armastavad nad küpsetada rummikooki, mille valmistamise juurde kuulub ohtralt rummi ja jahu ja muud säärast pole eriti vajagi ja kui piisavalt on rummikooki tehtud, siis kõik ülejäänud saiad tulevad ka pigem sellised tõmmupoolsed, et mitte öelda süsimustad)
Ei teagi nüüd, kas peaks küpsetama hakkama või lootma, et täna õhtul ka hea lõhn tuleb...

esmaspäev, detsember 10, 2012

在中國

Nädalavahetusel vedasime silmad kissi (see on oluline, et oskamatu pulkadega sööja silmi välja ei torkaks) ja tähistasime tervenisti viie rohkem või vähem piluka vananemist. Pidu oli esinduslik. Sai testitud idamaiseid saunakombeid ning selgitati välja, miks hiinlased eriti alkoholi ei tarbi (õlles oli kuuldavasti selgelt liiga palju lisaaineid ning veinis ulpis ka miskit ringi...).
Minu pidu jäi kahjuks lühikeseks, kuna noor diktaator leidis juba enne südaööd, et kui tema peab magama, siis ei tohi teistel ka mitte lõbus olla ning kamandas mind endale kaissu. Teised jäid veel Hiina müüri lammutama või muid valgustkartvaid tegusid tegema. Miks nad muidu valguse (ja üldse elektri) läbi lasid...

neljapäev, detsember 06, 2012

Hommikul istus Tõruke ühe kausi katki. Paar tundi hiljem lõhkusin mina ühe taldriku. Võin kihla vedada, et õhtul tuleb Mps ja kõksab mõnelt tassilt kõrva...
Endiselt ei mahu nõud kappi. Jätkame hävitustöödega. Ühel heal päeval läheb kapiuks jälle kinni!

kolmapäev, detsember 05, 2012

Kaks põhjust

Pole ammu midagi kirjutanud. Põhjusi on kaks.
Esiteks, iga kord kui mul õnnestub arvuti taha hiilida tuleb Tõruke päta-päta-päta minu juurde, ronib nagu orav mulle sülle ja hakkab ka kirjutama. Aga probleemiks on see, et ta kirjutab samas keeles, milles räägib ja no mina ei mõista seda...
Teine põhjus on selles, et jõulud on lähenemas ja päkapikkudel on kibekiire tööaeg nii et iga kord kui mul õnnestub Tõruke magama petta, siis ruttan päkadele appi. No et nad ei peaks kaks päeva enne jõule nagu segased rabelema... Ma ju tean neid küll, kipuvad alati kõik viimasele minutile jätma. Minule pole aga viimase minuti kiirustamine kunagi meeldinud.

neljapäev, november 29, 2012

tik-tak

Ega ma pole teile ju kirjutanud oma uuest pliidist? No sellest, mille ma juubileumiks sain? Ei ole jah. No võtke teatmiseks, et pliit on imeilus ja kui ahjus tuli põleb, siis tuleb kohe jõulutunne peale. Küll aga on sel pliidil üks omapärane iseärasus. Nimelt on tal taimer, mis tiksub nii valjusti nagu 10 munakella või 5 võimsat seinakella. Vabalt kostab teise tuppa ära. Samas see "ting", mille ta teeb kui aeg täis saab, on oluliselt vaiksem kui võiks oodata ja ei ärata üldse tähelepanu (kui just parasjagu köögis ei juhtu olema). Nii saabki kõige paremini toidu valmimist jälgida, et kas tiksub või enam ei tiksu. Kui tundub, et midagi oleks justkui puudu ja vaikus hakkab häirima, siis ilmselt on toit valmis!

teisipäev, november 27, 2012

kolm pidu

Nädalavaehtuse veetsime sel korral kodust eemal. Kõigepealt tähistasime 85. juubileumi väikese tordi ja ohtra võõrkeelse laulmisega. Vaesed hispaanlased oleks ilmselt naerukrampidesse kõngenud meie hääldust kuuldes. Aga tort oli aus. Ma hetkel ei saa tordipildiga eputada, aga küll saabub ka see aeg.
Järgmisel päeval kihutasime järgmisele sünnipäevale, mis parimate kommete kohaselt oleks pidanud algama lõõgastava spa läbi. No Tõruke leidis, et lõõgastumine on mömmidele ja kohe kui ta toodi veele lähemale kui 5 meetrit pistis huilgama nagu tuletõrjesignaal. Nii jäigi meie supelus väga lühikeseks. Ei saa ju karjuvat last vägisi ka basseinis hoida. Teised arvavad, et ma üritan teda ära uputada....

Aga sel ajal kui meie mööda sünnipäevasid ringi kolasime pidasid pisimutukad siin kodus pidu. Mis muu saaks seletada seda segadust, mis meid hiljem kodus ees ootas...

reede, november 23, 2012

Jõudu jääb ülegi

Enam kui 13 kuud tõstmistrenni järjest kasvava raskusega on lõpuks ometi minu musklitesse salvestunud ja nüüd olen tugev! Enam ei lahenda nõuga midagi vaid ainult toore jõuga!
Ah, et millest siis selline avastus? Murdsin täna leivale võid määrides noa pooleks!
Tugev ju võib olla, aga osav peab olema!

neljapäev, november 22, 2012

Pane müts pähe, rähn tuleb!

Elan Eesti rähnipealinnas. Ma pole elades niipalju rähne näinud kui siin ringi hulgub. Ei möödu peaaegu ühtegi jalutuskäiku, kus ma neid linnukesi ei näeks. Kõigepealt kuulen ja siis vaatan, et näe toksibki siin posti otsas. Eile nägin vist vähemalt viite rähni. No põhimõtteliselt on võimalik, et see oli ka üks ja seesama rähn, aga selisel juhul on mul tegemist jälitajaga, kes üle kogu alevi mind jälitab... Pisut kriipi. Ja need elektripostid, mida nad pidevalt toksivad. Kui selline rähnide invasioon jätkub, siis varsti pole neist enam midagi järel...

teisipäev, november 20, 2012

hambajälgedega postitus

Ja ootamatult ongi peaaegu nädalake mööda veerenud. Ja mitte kui midagi ülemäära põnevat pole rääkida. Seis on endiselt selline, et toad on segamini ja lapsed näljas. Või vähemalt nii võiks arvata kui lugeda kokku kui mitmel asjal meie toas on väikesed hambajäljed peal. Poisil on uus komme. Kui ta millegi peale vihastab, siis lööb hambad sisse. Näiteks üritab ronida lauale (mis on nii kõrge, et ta vaevu ulatub sellest üle piiluma) ja kui see arusaadavatel põhjustel ebaõnnestub, siis saab kurjaks ja hammustab kogu jõust lauda. Või kui roomleb põrandal ringi ja mõni mänguasi jääb teele ette ning takistab tema liikumist, siis saadakse tigedaks ja puretakse pisut mänguasja. Täitsa koera kombed.
Aga varsti hakkab ta ise blogi kirjutama. Juba praegu üritab oma mõtteid kirja panna siia minu lausete vahele. Ilmselt leiab, et mu postitused on mõttetühjad...

kolmapäev, november 14, 2012

Koristamisest Tõrukese moodi

Noorperemees näitab üles suurt huvi näilise koristamise vastu. Kõik asjad, mis kusagil vedelevad (nt minu mobiil laua pealt, telekapult, võtmed, lusikad või pliiatsid) tuleb kokku korjata ja diivani taha visata. Kui teda sellise teguviisi juures takistatakse, siis muutub ta väga kurjaks justkui proovides öelda, et tema ei suuda sellises segaduses elada ja kui me ise ei korista, siis lasku me vähemalt tal seda teha. Nii et kui te mulle järgmisel korral helistate ja ma ei vasta, siis tuleb see sellest, et ma otsin diivani tagant oma telefoni...
Ahjaa, lisks paistab tal olevat mingi vandenõu meie serviisi vastu. Juba kolmas kausike viimase kahe nädala jooksul on kildudeks lennanud. Aga meil ongi liiga palju nõusid. Eriti palju on meil supitaldrikuid, mida me ei kasuta (mina näiteks armastan suppi hoopis kausikesest süüa). Võibolla peaks hakkama talle supitaldrikutelt süüa serveerima....
Samas supitaldriku suudaks ta kindlasti diivani taha suruda...

teisipäev, november 13, 2012

Kummikuküte

Ei tea kas tegu on vähese küttevaruga külmale talvele vastuminekuga või lihtsalt mingi uus mood, aga tossu ja haisu põhjal võiks järeldada, et mõned siinkandis kütavad oma ahjusid vanade kummikutega...

reede, november 09, 2012

Marti-Marti

Käisime täna linnas raha kulutamas. No mis sa teed kui nii palju raha käes... Vaevalt olime koju tagasi jõudnud kui juba trügisidki Mardid uksest sisse. Toredad Mardid olid. Laulsid ja esitasid mõistatusi (sel korral arvasin kõik ära) ja rääkisid pisut vanadest mardipäevakommetest ning soovisid mitut sorti õnne ja lõpuks laulsid ka veel. Ühel Mardil muidugi helises vahepeal telefon, nii et ta käis ukse taga rääkimas... aga muidu nagu päris. Sellised vanemat sorti mardid olid. Pakuks, et põhikoolitüdrukud....

Mardilaupäeva puhul sai meil Mpsiga ka 7 aastat koosolu täis. Pole ju sugugi paha...

neljapäev, november 08, 2012

Lapsepõlve süütud, muretud mängud, jajah

Sattusin ükspäev uitama nostalgilistele lapsepõlveradadele ning meenutasin, et milliseid mänge omal ajal mängitud sai. Tuleb mainida, et mul oli pikk ja mänguderikas lapsepõlv ja paras sõpruskond, kellega õues päevad läbi ringi hulkusime. Vahel pidi isa ukse lukkukeeramisega ähvardama, et meid tuppa saada.

Panen siia kirja mõned mängud, mis mulle meenusid. Ega kõik väga hästi meenunudki ja nii mõnegi mängu puhul nuputan siiani, et milles see point oligi. Olen ka täheldanud, et eri paikades mängud pisut erinevad, nii et kui teie mängisite sama mängu teisiti, siis oleks seda huvitav teada. Mind tegelikult väga huvitab, et kuidas erinevates Eestimaa otsades üht või teist mängu mängiti ja kuidas need omavahel erinevad. No näiteks on selgelt tunda erinevust Saaremaa ja Mandri-Eesti vahel. Kasvõi kurikuulsas hanede ja luikede mängus...

Igatahes siit tuleb minu kommenteeritud mängude loetelu:

Tuki-tuki - Seda mängisime veel hilises teismeeaski. Enamasti on mäng tuntud kui uka-uka või trifaa. See tuki-tuki paistab olevat mingi Tuulteroosi derivaat. Mäng ise lihtne - üks mängija loeb sajani (ja uskuge mind, nii kiiresti kui meie omal ajal lugesime pole tegelikult võimalik lugeda) ja sel ajal jooksevad teised peitu. Mängu eesmärk on jõuda kokkulepitud kohani (meil oli selleks enamasti keset hoovi asunud tänavavalgustuspost) enne kui lugeja ning end priiks lüüa (tuki-tuki mina prii), kõige viimane võib kõik ka priiks lüüa (tuki-tuki kõik on priid). Kui aga lugeja sind märkab ning enne sind postini jõuab, hüüab ta su nime (tuki-tuki Pille) ja kui sa juhtud olema esimene ning keegi kõiki priiks ei löö, siis sina peadki järgmisel korral.
Luurekas - oli üks minu lemmikmängudest. Aga enamasti mängisin seda nii, et luuratav ei teadnud, et ma teda jälgin. Kuna mulle meeldis luurekas, siis tahtsin suureks saades saada salapolitseinikuks. No ikka selleks, et saaks teisi luurata.
Noolekas - meeldis mulle ka. Seltskond jagati kaheks. Esimene grupp läks ees ära, märgistades oma teekonda kriidiga joonistatud nooltega. Teekonna lõppu joonistati kartul (ring igasse suunda näitavate nooltega) ja kusagile selle lähedusse peideti end ära. Teise grupi eesmärgiks oli mööda neid nooli minna ja lõpuks esimene grupp üles leida. Mängu puuduseks oli see, et väga palju ei saanud seda järjest mängida, kuna varsti olid kõik kohad eksitavaid nooli täis. Mänguga mindi enamasti riidu kuna tekkis vaidlus kas üks või teine nool näitas ikka korrektselt järgmise nooleni või juhatas pigem sohu.
kott -Mõni mängis kulli, meie mängisime kotti. Lihtsalt tuli tagaajaja eest ära joosta ja kui ta sind puudutas, siis oli sinu kord teisi taga ajada.
Tagaajamine - Seda mängisime teismeeas maal. Mängijad jagati taas kaheks. Esimene grupp läks ees ära ja peitis end kadakate vahele (liikumine oli lubatud), teine grupp hakkas neid mingi aja pärast otsima. Kui kedagi märkas, püüdis kätte saada ja kui kätte sai, siis läks see vastaspoolele üle ning hakkas ka tagaajajaks. Mängu võlu seisnes tihedas kadastikus, kuhu oli end hea peita, nii et tagaajaja võis sust vabalt mööda joosta ning ka selles, et sa kunagi ei teadnud, kas sinu kaasvõistleja on veel sinuga samas võistkonnas või on ta juba kätte saadud ning ohustab sind. Mängu lõppedes olid kõik kadakaokastest punasetäpilised.
Must põrnikas- enda välja mõeldud tagaajamismäng. Idee oli klassikaline. Must põrnikas (tagaajaja) pidi su kätte saama. Mängu tegi eriliseks see, et sul oli kaks kindlat kohta, kust põrnikas sind kätte ei saanud (kodu ja vanaema juures) ning lisaks võis põrnikas määrata mõned lõksud. No näiteks otsustas ta, et mingi lõik kõnniteest on lõks ja kui tagaaetav sinna astus, siis saadi ta kätte. Kui ma õigesti mäletan, siis sai põrnika käest vangistatuid ka päästa.
Heeringas- mängijad rivistusid ühele joonele. Üks mängijatest oli teistest eemal (nt mingi seina ääres) ja luges valjusti "heeringas-heeringas üks kaks kolm" Selle aja jooksul kui ta nii luges pidid teised mängijad jooksma selle seina poole. Kui sai loetud, keeras lugeja ümber ja kõik mängijad pidid kivistuma. Kes liigutas, saadeti algusesse tagasi. Seejärel kõik kordus. Kes jõudis esimesena seinani, see oli võitja ja sai järgmisena lugeda.
Värvipood-  Selline defitsiidiaja mäng, kus poodides enamasti midagi saada polnud. Üks mängija oli poodnik, üks oli ostja ja ülejäänud olid värvid. Mängu alguses sosistas poodnik igale mängijale mingi värvi nime. Seejärel tuli ostja poodi ja arendas müüjaga meeldivat vestlust, küsides ühe ja teise värvi kohta, et kas sellist võiks poes leiduda. Kui ei olnud, siis küsis järgmist. Kui aga nimetati värv, mis oli poes olemas, siis pistis selle värvi omanik liduma ja ostja pidi ta kinni püüdma. Kui sai kätte, siis sai värvist uus ostja ja mäng võis uuesti alata. Vist. Hästi enam ei mäleta.
Kapsavaras- Mäng sarnaneb eelmisega, eriti selles osas, et ma päris hästi ei mäleta kuidas see käis. Aga oli jälle aiaomanik, kapsavaras ja hunnik kapsaid. Omanik sositas alguses kapsastele, et kas nad on pehmed või kõvad. Seejärel tuli varas ja tegi aednikuga juttu. Umbes nii, et tal olla prillid/müts/rahakott/misiganes kapsaaeda kukkunud ja kas ta võib need sealt ära tuua. Lahke aednik muidugi lubas. Kapsavaras läks aeda ja hakkas katsuma, et milline kapsas on hea. Pehmed kapsad vajusid lömmi, kõvad mitte. Aga kuidas see asi tagaajamiseni viis, seda ma ei mäleta....
Valgusfoor- Mängu eesmärk oli jõuda punktist A punkti B, aga keskel oli valgusfoor. Valgusfoor ütles ühe värvi ja kui see oli sinu riietuses olemas, siis võisid sa vabalt ja hirmu tundmata minna, aga kui sul seda värvi polnud, siis pidid üle tee jooksma ja valgusfoor pidi su kinni püüdma. Kui ei püüdnud, siis sul vedas, kui püüdis, sai sinust järgmine valgusfoor. Sohki sai teha nii, et väitsid, et sul on just seda värvi aluspüksid (sest neid ei pidanud ju ette näitama). Üldiselt aga oli see mäng moraalselt täiesti vale. Sellest võib järeldada, et kui fooris põleb roheline tuli, siis võidk küle tee minnna, aga kui mõni teine värv, siis tuleb üle tee joosta ja loota, et keegi ei märka...
Haned luiged tulge koju- Sarnaneb natuke eelmise mänguga, ainult selle vahega, et niisama ei saanud keegi läbi. Minule on see mäng lapsest saati tundunud julm. Aga see on Saaremaa eripära. No vaadake. Kui Mandri-Eestis käis see mäng nii:
Linnuema kutsus oma lapsi: "Haned-luiged tulge koju!"
lapsed vastasid: "Ei saa tulla, hunt on ees!"
Linnuema andis head nõu: "Tulge ikka, lennates!"
Misjärel pistsid linnulapsed jooksu ja hunt püüdis neid kätte saada.
Saarlased teavad seda mängu aga hoopis nii:
Linnuema kutsus oma lapsi: "Haned-luiged tulge koju!"
lapsed vastasid: "Ei saa tulla, hunt on ees!"
Linnuema pärib naiivselt: "Mis ta teile teeb?"
lapsukesed maalivad emale hirmasa pildi: "Sööb meie liha ja joob meie verd!"
Linnuema (kes osutub rongaemaks) teatab ükskõikselt: "Aga tulge ikka!" No kas pole julm?
Kummikeks - kummikeks oli selline õnnetu mäng, kus oli alati millegipärast liiga vähe inimesi, kes kummi hoiaks. Omal ajal oli väga palju erinevaid stiile, praeguseks on minu mällu jäänud vaid venelane (mis oli lihtsaim), kits ja raske kolmik. No ja siis üksikud detailid erinevatest...
Läts- Oli tore kuid valus mäng. Mängijad seisid ringis ja eesmärgiks oli teise varba peale hüpata. See käis nii, et kui esimene hüppas, siis ringis järgmine hüppas eest ära ja kohe tegi teise hüppe, üritades järgmise varba peale hüpata. Ja nii see ring käis kuni kellelgil õnnestus. See kes polnud piisavalt kiire (ja omas nüüd haiget varvast) langes siis välja ja võitjaks jäi see, kelle varbad jäid terveks. Kokkulepe oli, et väga valusasti ei tohi, aga võite ise arvata, kas mänguhoos see meeles ka püsis. Igatahes lõppes see mäng enamasti riiuga...
mäda muna- Selle tarbeks märgiti maha ring. Kõik mängijad pidid olema vähemalt ühte jalga pidi ringis. Üks mängijatest viskas palli õhku ja hüüdis teise mängija nime. Ülejäänud jooksid laiali. Kui mängija palli õhust kinni püüdis võis ta hüüda järgmise, aga kui ei püüdnud, siis hüüdis palli kätte saades stop ja kõik pidid seisma jääma. Seejärel luges palliga tegelane kolm suurt ja kolm väikest sammu (või mis iganes oli varem kokku lepitud) väljavalitud mängija poole (või valis vaba maa) ning küsis sellelt: "Leht, kujuvõi auto?" (siin on erinevaid nimetusi kuuldud). Ohver valis neist ühe. Kuju tähendas, et ta ei tohtinud paigast liikuda, leht tähendas seda, et ta võis liigutada, aga vähemalt üks jalg pidi maha jääma ja auto tähendas seda, et ta võis jooksu pista. Palliga tegelane üritas talle siis pihta saada (ülejäänud lidusid ringi poole tagasi). Kui sai, siis võis ohver üritada kedagi teist palliga tabada enne kui need ringi jõuavad. Viimane palliomanik sai miinuse. Eelpool mainitud vaba maa kujutas endast seda, et kõik võisid ringi tagasi joosta ja ükskõik keda võis visata. Kui mängijale kogunes kolm miinust, siis anti talle nimi. See oli ka keeruline. Kõigepealt ütles nimesaaja start ja üks hakkas vaiselt tähestikku lugema. Kui ta stop ütles, siis selgus millist tähega nimi algab. Siis valiti välja viis võimalikult tobedat nime (aga ropp ei tohtinud olla) ja määrati iga sõrme jaoks üks. Seejärel sai nimesaaja valida, millist sõrme (nime) ta soovib. Edaspidi hüüti teda selle nimega. Kui keegi kasutas vale nime, siis tõi see ka miinuse kaasa. Minu viimasest mäda muna mängust jäi mulle nimi Topsik.
Rahvastepall- see mäng ajas meid alati riidu. Meie versioonis oli mängijatel 3 ja kaptenitel 6 elu.
Pesapall- Kui rahvastepallis võis veel vahel juhtuda, et me tülli ei läinud, siis ajalugu ei mäleta vist ühtegi ilma tülita kulgenu pesapalli matši. Üldse oli see ohtlik mäng. Eriti alguspesa kõrval parkivale autole...
Autovaras- Taas meie endi väljamõeldud mäng. Mängu nimi on pisut eksitav, sest autode varastamisega pole siin midagi pistmist. Seda mängu sai mängida meie maja otsas. Maja kõrvalt läheb läbi suur tee.  Mängu eesmärk oli lihtne. Kui nägid autot tulemas, tuli maja nurga taha peitu joosta, sest autoga tuli varas (ja vargaid tuli karta). Kui sa peitu ei jõudnud, siis tuli kivikujuks tarduda, et varas sind ei märkaks. Nii lihtne see oligi, aga üllatavalt lõbus.
Keerukuju- Üks mängija keerutas kõiki ja lasi siis käest lahti. Mängijad pidid tarduma oma asendisse. Kui kõik olid ära keerutatud, hakkas keerutaja ühe mängija juurest teise juurde minema ja keeras nad lukust lahti. Mängijad pidid siis lähtuvalt oma asendist mingit liigutust tegema (nt ahvi kombel hüppama või baleriini moodi tantisma) ja kelle etteaste oli kõige andekam, see võitis ja sai uueks keerutajaks.
Muri Murka- Üks mängija seisis näoga seina poole ja ülejäänud tulid ükshaaval ja koputasid talle õlale, ning järgnes dialoog:
"Kop-kop"
"Kes on?"
"Muri Murka"
"Kasi nurka!"
"Mitu sammu?"
"Üheksa kuke sammu" (selles vastuses varieerusid nii sammude number kui looma nimi).
Seejärel eemaldus koputaja üheksa kukesammu kaugusele (või siis niimitme vastava loomasammu kaugusele). Kui kõik olid juhendid kätte saanud, asus lugeja neid silmad kinni otsima. Ülejäänud tohtisid liikuda, kuid vähemalt üks jalg pidi paigal olema. Olles kellegi kätte saanud, pidi ta ära arvama, kes see on ja kui arvas, siis sai sellest uus lugeja.
Katkine tass- Äärmiselt veider mäng. Lihtsalt tuli keerutada niikaua kuni pea niimoodi ringi käima hakkas, et sa enam püsti ei seisnud ning pikali kukkusid ja siis oli tore vaadata kuidas maailm ringi käib su ümber. Huhh, mul läheb puhtalt sellele mõtlemisest süda pahaks.
Vanaisa vanad püksid- Mäng lihtne. Üksteiselt küsitakse küsimusi (nt mis sa täna hommikuks sõid? või mis sa homme kooli selga paned) ja vastata tohtis ainult ühega kolmest variandist. Meil olid nendeks variantideks "vanaisa vanad püksid", "kolm paksu sakslast" ja "vanaema roosa öösärk" (viimases pole ma päris kindel enam), aga ma tean, et vastused on eri piirkondades olnud erinevad. Mängu eesmärk oli see, et sa ei tohtinud naerma hakata, aga millegipärast ei suutnud kuidagi  naeru tagasi hoida kui selgus, et sa homme kooli minnes paned selga vanaisa vanad püksid või sõid hommikuks kolme paksu sakslast...
Ei ja Jah - Seda mängiti enamasti kahekesi ja mäng ise oli lihtne. Üks esitas küsimusi ja teine tohtis vastata ainult ei või jah ja kui vastas kuidagi teist moodi, siis kaotas. Nipp oli selles, et tuli küsida konksuga küsimusi. Näiteks kas sa oled ikka veel naabripoissi armunud. Ükskõik, mida vastati, ikka selgus piinlikkust põhjustab tõsiasi, et vähemalt kunagi on naabripoissi armutud olnud.
Naerma ajamise mäng - on tegelikult üks lõbusamaid mängusid. See käib nii, et kõik seisavad rivis ja üks on nende vastas. See üks hakkab siis taidlema ja üritab ülejäänusid naerma ajada. Kes naerma hakkab, läheb teisele poole üle ja hakkab ka teisi naerma ajama. Lõpuks võidab see, kes suudab kõige kauem tõsisena püsida. See on hämmastav kui raske on selles mängus tõsiseks jääda.
Ameerika Euroopa- Ei tea, mis selle mängu õige nimi on, aga käis see nii: Kõik hõppavad käärhüpet (no nagu kaerajaanis peaaegu) ja loevad rütmi: "Hopa-hopa-hopa, Ameerika Euroopa, Inglise Kitai, ...... nimeks sai". Punktiirile tuli siis ühe mängija nimi ja sõna "sai" ajal hüpati harki. No ja siis toodi väikeste sammudega jalad kokku tagasi. Eesmärk oli saada sama palju väikesi sammukesi kui sellel, kelle nimi salmis oli. Kes kõige täpsemalt sai, see võitis.
Tibu-tibu ära näita- Mängijad seisid rivis ja mängujuht käis ühe juurest teise juurde ning libistas oma suletud peopesaga läbi mängijate suletud peopesade ise korrates: "Tibu-tibu ära näita" . Ühe mängija peopessa poetas ta kivikese. Kui kõik olid läbi käidud, hüüdis ta: "Tibu-tibu karga välja!" ning kivikese saanu pidi rivist välja hüppama, aga ülejäänud pidid teda takistama. Kui nad ära tabasid kes see tibuke oli. Huvitaval kombel ei mäleta ma, et selle mänguga oleks riidu mindud... Kuigi enamus mänge viis tülini.
Viis miinust- oli pallimäng, mis vihastas vastasmaja esimese korruse otsakorteri elanikke. Mäng oli lihtne. Tuli kordamööda lüüa palli jalaga vastu seina (ühe puutega). Kes oma korral hakkama ei saanud, sai miinuse ja viie miinusega langes mängust välja. See mäng keelati meil ära, sest pidevad tümpsud vastu seina ajasid seina taga elavad inimesed hulluks.
Pallikool- pallikoolist oli kaks varianti. Esimene oli lihtne. Tuli pall üles visata, käsi plaksutada ja pall uuesti kinni püüda. Iga korraga lisandus üks plaks. Plaksude arv näitas, mitmendasse klassi said. Kui suutsid teha palli õhus püsimise ajal 10 plaksu, olid kümnendas klassis. Kui ei suutnud nõutud plaksude arvu teha, jäid istuma ja pidi järgmisel korral uuesti katsetama. Võitis see kes esimesena 12. klassi jõudis.
Teine pallikooli variant oli selline, et õpetaja viskas sulle palli ja sa pidid selle iga kord erinevalt kinni püüdma ja tagasi saatma. Kui hakkama ei saanud, jäid istuma ja järgmisel korral said korrata. Kui kõik klassid olid läbi, siis järgnes eksam, kus pidi kõik järjest ja õiges järjekorras ära sooritama. Pall maha ei tohtinud kukkuda. Kes esimesena eksami ära tegi, see võitis. Klassid olid järgmised: 1. lihtsalt püüdsid kinni, viskasid tagasi. 2. Põrgatasid palli lahtiste peopesadega tagasi. 3. Põrgatasid palli peopesad vastamisi kokkupandud kätega tagasi. 4. põrgatasid palli põimitud sõrmedega kokkupandud kätega tagasi. 5. põrgatasid palli rusikasse surutud ja kokkupandud kätega tagasi. 6. püüdsid palli ristatud kätega kinni ja viskasid tagasi. 7. Püüdsid palli kinni ja viskasid selja tagant tagasi. 8. Püüdsid palli kinni, viskasid õhku, tegid plaksu ja põrgatasid palli tagasi. Rohkem klasse mulle ei meenunud.  Sellisega ei saa isegi põhihairidust kätte.
Koer - klassikaline narritamise mäng. Kaks mängijat viskavad üksteisele palli ja nende vahel olevad inimesed üritavad palli kätte saada. Kelle visatud pall kätte saadakse, läheb koeraks ja palli kinni püüdnud koer saab ise palli viskama hakata.

Lisaks olid veel sellised mängud, nagu telefon, ruut (Mps teab seda kui vibra), 21 punkti ja keks ja peidame jalanõud liivakasti ära ja siis üritame üles leida või viskame barbid puu otsa jne... Kindlasti oli neid veel, aga esimese hooga rohkem ei meenunud.

Igatahes loodan, et kui minu lapsuke(sed) nii suureks saavad, et iseseisvalt õues mängida võivad ja oskavad, siis nad seda võimalust ka kasutavad, mitte ei veeda päevi arvuti taga... Samas vaadates seda ümber maja tormlevat naabrilaste karja, võiks arvata, et on lootust. Nemad igatahes ehitavad lumekindlusi ja mängivad uka-ukat ning heeringat.

esmaspäev, november 05, 2012

Mudilas

Hiljuti ületasin ühe väikese lävepaku vanusenumbrite maailmas ja hakkasin 40 poole rühkima. Selle kõrge vanusega kaasnevad ikka igatsugu ihuhädad nagu kanged kondid ja valutavad lihased. Selle leevendamiseks kinkisid mu kallid sõbrad mulle massaaži kinkekaardi, mille ma eile ka ära realiseerisin. Minu elu esimene pärismassaaž. See oli mõnus. Mind muditi pealaest kuni varbaotsani läbi. Isegi kõrvu masseeriti! Lisaks sain veel pidevalt kiita, et ma olen tubli. Ma küll ei tea, milles see tublidus seisnes. Ma lihtsalt lebotasin laual ja ei teinud midagi. Just nii nagu tädi alguses teha käskis. Aga noh, olgem ausad, eks ma olen alati väga andekas olnud mitte midagi tegemises. Massöör oli minu arvates päris hea (kuigi mul väga suurt võrdlusmaterjali pole). Küllaltki tugevalt mudis, mitte ei silitanud lihtsalt. Mis on hea, sest silitamise võin ma kodus ka välja kaubelda. Samas nii hull ka polnud, et oleks valust oigama pidanud või pulka hammaste vahele nõudnud.  Ühel hetkel käis küll selline raksakas, nagu oleks selgroog murdunud :P. Samas tädi ütles, et see oli parim asi, mis juhtuda sai. No ma kujutan ette mõnda veel paremat asja, mis võiks juhtuda. Ma võiks lotoga miljoni võita näiteks. Või jäätist ja šokolaadi süües 10 kilo maha võtta... Aga noh parem vinge raksatus kui mittemidagi.
Igatahes mulle väga meeldis. Nii et kallid sõbrad, kui on jälle vaja mulle midagi kinkida (mõneks järgnevaks juubileumiks näiteks), siis sedasorti kingitused on ikka teretulnud :).

pühapäev, november 04, 2012

Hea naine

Nii, nüüd on olemas kõik, et minust saaks ideaalne koduperenaine. Vaadake, ma olen siin juba pikemat aega üritanud mängida koduperenaist, aga no ei edene. Ikka on korter sassis, lapsed kasvatamata, toit kõrbenud, koduloomad ulapeal ja abikaasa rahulolematu. Proovisin üht ja teist, aga ikkagi ei tulnud seda õiget tunnetust. Nüüd ma tean, mis mul puudu oli. Nimelt ideaalsel koduperenaisel peab olema ilus koduperenaisele sobilik kleit. Aga sellist mul polnud. Õnneks tuli ema appi ja kahepeale õmmelesime valmis täiusliku 50-ndate stiilis kleidikese (täpselt sellise nagu seljas sellel seal üleval vasakul pildil. Kahjuks ta seelikuosa ei näita, aga võte minu kleiti vaadata, siis näete, milline see on). Nüüd tuleb ainult veel sobilik šlehvike juustesse siduda, üle korrata "hea naise" juhtnöörid ja ideaalne koduperenaine on valmis...

reede, november 02, 2012

Väike hala ilma teemal.

Väljas sajab vihma. Niipalju siis sellest esimesest lumest. Aga noh, eks see esimene sulabki ju alati ära. Aga minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on seda vihma sel sügisel selgelt liiga palju olnud. Nagu elaks kusagil vihmametsas või midagi. Ainult selle vahega, et vihmametsas on enamasti pisut soojem.  Fakt on aga see, et kuidagi ei kisu õue sellise ilmaga. Noorperemees aga armastab justnimelt vankris magama jääda. Ta üldse ei halasta mu peale. Tulgu taevast või pussnuge, ikka tuleb jalutama minna. No mis tal vankris viga. Kile on peal, vihma sisse ei saja, emme vaatab, et tuul ka väga peale ei puhuks, jalad on kuivad. Aga mina olen see, kes peab porilompide vahel kolmerattalisega manööverdama ise märg kui kass, tuul kõrvu peast rebimas...

pühapäev, oktoober 28, 2012

trepijooks

Eile tähistati ühiselt ämma ja Tõrukese (selle aasta viimast) sünnipäeva. Sel puhul sai tehtud veel üks tort. Nüüd võiks tortide tegemisse väike vahe sisse tulla.

Nädalavahetuse veetis laps trepist üle-alla turnides. Mina ei tea kuidas ta jaksas. Mina väsisin juba puhtalt turvamisest ära. Aga tema, kellele astmed ulatuvad kõrgelt üle põlve, ei pilgutanud silmagi... Kui aga nägi, aet uks paokil on, pistis trepi poole ajama.

reede, oktoober 26, 2012

Ilm on hukas

Lisaks sellele, et sajab laia lund, lööb veel välku ja müristab ka. Mida järgmiseks? Kas hakkab kalu sadama või tuleb liivatorm?

No kas läheme lumememme ehitama?

Igatahes mina olin väga ettenägelik ja otsisin juba eile oma talvejope välja. Aga tuleb vist jälle sahk lapsevankri ette monteerida...

pühapäev, oktoober 21, 2012

Aasta Mutsakaga

Täna aasta tagasi kohtusin oma pojakesega. See on olnud üks võimas aasta. Nii palju rõõmu ja sekka pisut muresid ka. Ohtralt magamata öid, aga kordades enam rõõmustamist selle üle kui laps lõpuks magama jääb. Ja nii palju kordi õhkamist, et küll ta ikka on mul armas (ja natuke ka oigamist, et kuidas küll ühe nii väikese inimese sisse nii palju jonni mahub). Ühesõnaga emotsioonidele on volüümi juurde keeratud ja elu on olulisemalt rikkamaks muutunud.

Palju õnne mu kallis Tõruke!

Ajaloo huvides:
Poiss on 10,2 kilo ja 77 cm.
Hambaid on 5.
Ei kõnni ega seisa iseseisvalt, aga see-eest ronib nagu noor ahv ja tugede najal liigub kiirelt kui tuul.
Sõnadeks on emme ja mämm-mämm. Enamasti läheb üks teiseks üle, sest noh, eks see ole suht üks ja sama.
Ja sünnipäevatordid lihtsalt edvistamise mõttes:

reede, oktoober 19, 2012

Mullitab

Peaks endale vist mullikilest kaitseülikonna hankima. No sellega võidaks kõik. Lapsel oleks endilselt tore mind näpistada (võibolla isegi toredam) ja mina ei saaks haiget. Võibolla õnnestuks isegi veidi moekat disaini argipäeva tuua... Ja mine sa tea, ehk saaks see koduste emade seas populaarseks kostüümiks... Tegelikult peaks lapsele ka mullikilest kostüümi tegema. Eile kukkus ta kolm korda, millest ühe lausa nii õnnetult, et sai kaks ilget  muhku ühe hoobiga.

Aga üldiselt on kõik hukas.
Tort kukkus ka pähe. Sõna otseses mõttes. Kahju, et ma vahukoort veel polnud jõudnud lisada. Siis oleks klassikalise komöödiaelemendi välja andnud. Nüüd jäi nali pisut kuivaks.

kolmapäev, oktoober 17, 2012

Tundub, et Laulu tänava rähn on Võidu tänavale üle kolinud...

pühapäev, oktoober 14, 2012

90+

Nii, selleks aastaks on minu sünnipäevadega ühel pool. Suur tänu kõigile, kes mind toetasid sel raskel perioodil. Kondid ongi nõrgaks jäänud ja ilma toeta enam hakkama ei saa. Seda näitas selgelt ka kurb tõsiasi, et minule püstitatud elutruu martsipanist ausammas sai kondinõrkuse ja kukkus korduvalt ninali.
Aga sel aastal oli üks asi siiski teistmoodi - aastad ei rõhunud kuidagi. Kõik need kolmkümmend aastat heljusid kui heeliumiõhupallid öise taeva poole ja sugugi polnud raske. Aitäh! Ja noh, vähemalt ei pea ma võõrast vihmas suudlema, alasti laulupeol osalema ega Oleviste tornist langevarjuga alla hüppama...

esmaspäev, oktoober 08, 2012

nooruslik vanadus

Mina ei teagi kas mul on nüüd uus noorus või on saabunud varajane vanadus. Ühest küljest on nägu punne täis nagu õitsvas teismeeas, teisalt aga võiks ma kontide kanguse alusel pensionäridega võrdselt ühistranspordis soodustust saada. Põlv on nii haige, nagu oleks ma ise eile rahvajooksul osalenud.

pühapäev, oktoober 07, 2012

Loskutovi tippmark

Paide-Türi rahvajooks, võidab Pavel Loskutov...
Aga Mps oli tal kohe tihedalt kannul ja hingeldas talle kuklasse.
Meie Tõrukesega aga ergutasime tee ääres. Seal oli igatsorti rahvast jooksmas - imikust raugani välja. Mõni aasta veel ja poiss võib ise jooksma minna. Praegu ei ulata tal veel jalad maani. Mina ei jookse muidu kui keegi piitsaga taga ei aja. Võibolla ei jookseks isegi siis... Sport on nõrkadele

neljapäev, oktoober 04, 2012

Hämming

Ei tea, mis juhtunud on. Kuidagi soe on. Ei peagi kolme pleedi ja teki all kringliks külmumise vältimise eesmärgil kuuma teed lürpima. Kas kodusaar on pisut lõuna poole triivinud või on tõesti küttehooaeg alanud? Radikad on küll suht külmad praegu...

esmaspäev, oktoober 01, 2012

Sügisene matk mere äärde

Eile käisime taas maailmaserval vildakat majakat vaatamas. Just nagu täpselt aasta varem. Sel korral oli meid muidugi üks rohkem. Üritame ikka Tõrukesest ka matkaselli koolitada. Ta käitus matka ajal väga eeskujulikult - magas enamuse teest maha. Kuna Tõruke veel omal jalal ringi ei siba, siis tuli tal matkata vankris. Mis aga omakorda tähendas, et päris rannakividele ja pehme liiva sisse ma matkama ei pääsenud. Jalutasime siis mööda matkarada, mis oli ka omamoodi huvitav. Tõsi, vesi pole ammu niiiii kõrgele tõusnud, mistõttu haakrikku matkarajalt ülemäära palju ei leidnud, see eest polnud ka seenelised viitsinud teab mis kaugele jalutada nii et meresaagi asemel korjasin ma metsasaaduseid. Kaugemale kui 2 meetrit ma teest ei läinud, kuid sellest hoolimata sain päris kena portsu kuuseriisikaid.
Kahte ülisõbralikku noort rebast nägime ka. Üks oli pisut häbelikum, aga teine muudkui poseeris ja poseeris. Ilmselt üritas meie tähelepanu hajutada ja siis väikese sinise jänese põske pista. Jänes vaatas rebast väga kahtlustavalt.

reede, september 28, 2012

Nii külm, nii külm...

Mul said sipelgad joonistatud ja nii tore oleks nüüd lugeda raamatut, mille ma endale sünnipäevaks kinkisin, aga no ei saa. Külm on. Ainus soe koht on vannitoas, kus on põrandaküte. Kas ma tõesti pean vannitoa põrandal raaamatut lugema?
Kütmisperioodi alguseni on jäänud 3 päeva...

kolmapäev, september 26, 2012

Vanadus rõhub täna kohe eriti rängalt

Üks. Kaks. Kolm. Ja kolmkümmend täis!
Et kuidas siis tunne on? Raske. Rõhub teine. Ja Tõruke aitab sellele igati kaasa. Ei teagi mis mure tal täna öösel oli, et ta magamise asemel viriseda tahtis. Ehk tundis mulle kaasa kõrgesse vanusesse jõudmise puhul? Ja ma võin kihla vedada, et puhtast kaastundest minu vastu on meie muidu eeskujuliku potilkäija täna kaks korda end totaalselt täis lasknud. Nüüd mängib mulle sünnipäeva puhul pillilugu. Kõrvad lausa puhkavad. Laske teiegi oma kõrvadel puhata. Siia juurde võite soovikorral muidugi laulda tuntud sünnipäevalaulu. Viis on ju äratuntav.
video
No on andekas. Varsti liitub Põhja-Korea mudilasansambliga.

laupäev, september 22, 2012

Täiskuu saabumas?

Viimasel ajal on aktiveerunud mingi veidrate unenägude hooaeg.
Ükshommik nägin unes, et ajasin Selluga juttu ja ta tundus peaaegu et normaalne ja sõbralik... Kiitis teine, et minu dieediprogramm on nähtavalt vilja kandnud (tegelikult ei ole).
Järgmisel öösel nägin, et vend tahtis minna balletti õppima. No ma läksin kaasa ja kuna neil oli vähe õpilasi (vend oli ainus oma vanuserühmas, kes tahtis osaleda), siis üritasid nad mind ka ära rääkida. Ma oleks äärepealt isegi õnge läinud, aga ma ei saanud kasukat ära võtta, sest olin unustanud kleidi selga panna ja kasuka all oli ainult kombinee. Nii et sinna minu baleriinikarjäär läkski. Ma ju loomult nii graatsiline ja baleriinilik. Vend on muidugi ka sündinud baleriin. Ja kombineed pole mul mingi 25 aastat olnud... Kas tänapäeval üldse kasutataksegi selliseid asju?
Täna öösel nägin ka midagi põnevat. Aga mida täpselt, ei mäleta...

reede, september 21, 2012

Üks kaks kolm ja ükstteist täis!

Täna on siis Tõrukese viimane minisünnipäev. Küll see aeg ikka lendab.
Alles see oli kui ta meie perekonnaga liitus ja päevad läbi magada nohistas. Isegi söömise ajal. Nüüd pole tal ammu enam magamiseks aega, sest ta peab ju kõiges osaline olema. Näiteks täna kui ma mahlapressile uusi riideid palistasin, tahtis ta hirmsasti aidata. Küll keeras masinal sikksakki peale või siis vajutas tagurpidikäigu nuppu või üritas lihtsalt minu kätt läbi närida. Õmble siis nii. Ja joonistamisel on ta alati abiks. Võtab mul karbist ükshaaval kõik pliiatsid välja ja kannab need mööda korterit laiali. Kustutuskummi närib ka. Koristamisel ta ei aita. Aga see-eest segadusetekitamises on ta üles näidanud erakordset andekust.
Pikkust on 76 cm, kaalu 9,9 kilo ja hambaid 3.

teisipäev, september 18, 2012

Kikerikiiiiii

Laps istub põrandal ja kireb täiest kõrist. Ilmselt katsetab oma hääle võimsust. Lihtsalt lõbu pärast. Vahepeal teeb mämm-mämm ja põrrrrr, seejärel jälle kireb. Poisil on võimas hääl, aga kui see nii jätkub, siis astun ma varsti küll vaegkuuljate rivvi.

koolilaps

Tõruke käis täna esimest korda koolis - beebikoolis. Tundub, et meeldis, igatahes tunni lõpuks roomles juba mööda saali ringi ja üritas suuremaid nahka pista. Sellegipoolest on plaan juba järgmisest tunnist poppi teha. Tervislikel põhjustel.
Seoses koolilapsestaatusega on taas jõutud järeldusele, et uni on  tittedele. Mina ei tea, ma olen vist täitsa titt alles, aga selline uni on kallal, et poeks küll põhku.

Sipelgad ja pirnid

Nädalavahetus möödus pirnide tähe all. Kõigepealt korjasime ohjeldamatult pirne (kuigi pärast korjamist avanenud pilt ei erinenud oluliselt enne korjamist olnud olukorrast - ikka oli puu tihedalt pirne täis), seejärel kompotitasime neid nõrkemiseni  (me võibolla oleks kauemgi vastu pidanud, aga kaanetaja nõrkes) ja pressisime liitrite kaupa mahla (mmm, pirnimahla).
Muidu oli ju päris hea, aga pirnipuu all oli  mustmiljon sipelgat. Mis iseenesest on imeline - mul oligi modelle vaja. Samas ei oodanud ma neilt sellist familiaarsust ja eeldasin, et nad hoiavad pisut enam distantsi. Trügisid häbematud minu isiklikku ruumi. Mind sugugi ei üllataks kui nädala pärast veel mõnu sipelgas kusagilt riiete vahelt välja roniks.

neljapäev, september 13, 2012

Lai ja lame maailm mu ees

Laian mõned päevad linnas. Linn ongi viimasel ajal kuidagi ümaraks muutunud. Tuleb selline isetegevus lõpetada ja seni laiata kuni linn on jälle korralikult lai ja lapik. Õnneks on mul venna näol abiväge. Tõrukesest rääkimata. Ja Mps saab ka pisut mutsakatest ja matsakatest puhata...

esmaspäev, september 10, 2012

Vaatan, et pole jälle miljon-triljon aastat kirjutanud. Nojah. Aeg lendab linnutiivul, aga minu sõrmed pole sugugni nii vilkad kõike jäädvustama. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, saabus meie ujumaskäigujärgselt sügis. Nibin-nabin jõudsime veest välja. Külmaks läks ja puha. Tuleb jälle talvine soe tekk välja otsida. Villastest sokkidest rääkimata. Eriti kui on plaan soojendavat pekki vähendada. Igatsugu saunaõhtud ei mõju pekivähendamise plaanidele teab kui hästi, eriti kui tuleb tahtmine peoõhtuks kringlit küpsetada ning seejärel enamuse sellest ise pintslisse pista.
Mämm-mämm, nagu Tõruke selle peale ütleks.

teisipäev, september 04, 2012

hülgerahvas

Täna oli nii ilus ja soe ilm, et jäi selline petlik mulje nagu olekski tõesti suvi veel. Lasime end sellest eksiarvamusest ära petta ning läksime ujuma. Vesi oli... ütleme nii, et karastav. Pärast seda läks muidugi ilm hukka ka ja saabus sügis. Ilmselt oli selle aasta viimane ujumine meres.
Aga ei mäletagi enam, millal viimati septembris meres sai käidud. Mälu on viletsaks jäänud ilmselt.

esmaspäev, september 03, 2012

Nii tänasest algas jälle range dieet! Mõned head kilod oleks vaja maha võtta - muidu panevad veel maksu alla.

pühapäev, september 02, 2012

Vigurmõistatus edasijõudnud beebidele

Teate ju küll neid vigurmõistatusi, mis koosnevad kuulikesest kahest rõngast jupist nöörist ja mingist veidrast junnist ning mille eesmärk on saada kuulike läbi rõngast, millest ta läbi ei mahu. Või mõni muu säärane näiliselt võimatu ülesanne.
No meie überandekas lapsuke meisterdas oma laulvast mänguasjast (no see mis nöörist tõmmares pinisema kukub) eriti keerulise mõistatuse. Keerluline oli see seetõttu, et mida kauem sa lahenduse üle mõtlesid, seda lühemaks jäi nöör, mida pusida ning lisaks oli veel närve sööv muusika ka taustaks. Terve linna sõidu tee üritasin seda sõlme lahti saada ja ainus võimalus näis olevat jõehobu läbi tema jaoks ilmselgelt liiga väikese rõnga ajada. Lõpuks sain sellega hakkama. Aga enne ajasin asja ikka täiesti umbsõlme.

reede, august 31, 2012

Ekspeditsioon Maasikamaale

Täna oli siis see ajalooline päev, mil kartmatu maailmaparandaja astus silmitsi kohutava džungliga leidmaks kinnitust kuuldusele, et Maasikamaa pole vaid paljas müüt. Kaua oli see teadmishimuline hing valmistunud selleks ekspeditsiooniks - uurinud kaarte ja puurinud vanu ürikuid. Andmed olid küll vasturääkivad, aga igalt poolt kumaa läbi siiski üks ja see sama - kusagil keset džunglit asub müütiline Maasikamaa. Jah, seesama, millest kõik räägivad, kuid mida pole juba ammu keegi näinud.
Varustanud end matšeete, kaitsekinnaste ning malaariatablettidega asus ta tundmatuse poole teele. Nähes seda padrikut kõikide selle okkaliste ja mürgiste taimede ning kindlasti ka kurjade kiskjate ning surmavate ämblikega lõi ta küll hetkeks kõhklema, kuid ta kogus end ning asus end džunglist läbi raiuma. Trotsides kõiki ohte raius ta päeva, raius kaks ja kolmandamal päeval, olles kaotanud viimsegi lootuse ning jätkates puhtalt nürist kohusetundest ajendatuna leidis ta selle üles. Müütiline Maasikamaa on siiski olemas ning nüüd džunglist välja raiutud.
Ühesõnaga sain lõpuks maasikapeenra korda.
Järgmisena tuleks vist võtta ette ekspeditsioon selgitamaks kas ma tõesti nägin seda unes või ma siiski panin kevadel porgandid maha.

teisipäev, august 28, 2012

Lokk

Üritasin täna taas Tõrukesele kukeharja teha, aga enam ei saa, laulusuled kisuvad lokki.
 
Pildil on näha kuidas lokike pimeduse varjus laua alt varitseb.
Pilt on roheline, kuna jälgisin väikese päti valgustkartvaid tegevusi eemalt "night vision" kaameraga.

Edusammutus kodusel rindel

Huvitav, kas ma saan oma aiamaa korda enne kui lumi tuleb. Arvestades kui palju ma täna Tõrukese uneaegadel tehtud jõudsin, siin võib mind ilmselt veel jõulude eel labidaga hangede vahel kekslemas näha. Ja ma ei pea silmas lumelabidat. Maasikapeenra korrastamisest sain tehtud täna ehk viiendiku... Aga noh, alati võib loota rohelistele jõuluele ja mahedale talvele.
Ja koristamisest ei tule ka suuremat midagi välja. Mina ühest otsast koristan ja Tõruke ukerdab mul sabas ning ajab kõik kohe uuesti sassi. Lõpptulemusena on kõik palju hullemas seisus kui alustamise hetkel.
Ja siis on mul veel üks küsimus. Kes käib meie köögis nõusid määrimas? No ei ole võimalik, et kahe ja pooleliikmeline perekond päeva jooksul niiiii palju nõusid määrib. Mul polegi kodus nii palju nõusid... Aga sellest hoolimata on nad määritud. Järeldus. Hetkel, kui meie tähelepanu on häiritud hiilib keegi meie kööki ja määrib ära nii palju nõusid kui jaksab ja kuna nii lühikese ajaga eriti palju ei jaksa, siis toob ta kotiga kodust räpaseid nõusid kaasa. Ja mina muudkui pesen, higipull otsa ees.
Hmm, veider ütlus see higipull, ei tea kust see tuleb...

esmaspäev, august 27, 2012

Dieet on hukas?

Nämm-nämm.
Meil on suitsuahvenat ja koduleiba...
Lähen ja söön end kohe paksuks.
Või noh, paksemaks.

neljapäev, august 23, 2012

Tsss!

Meie maja ümber mängib ja lärmab pidevalt mustmiljon väikest põngerjat. Mis iseenesest on ju tore märk sellest, et ehk see elu maapiirkonnas veel päris välja suremas pole. Samas aga kui nad teevad seda lärmamise asja just siis kui Tõruke üritab akna all magada, siis teeb ikka pisut tigedaks küll. Ega neid eriti keelata mõtet pole. Niikuinii ei jää neile meelde, et nad peaks vaiksemalt olema ja ainus asi, mis ma sellega saavutaks, oleks kurja muti staatus.
Eile ma siiski korra sekkusin. No kari väikseid poisse suhtles omavahel nii, et üks seisis Tõrukese vankri kõrval (kus viimane oli just magama jäänud) ja ülejäänud olid teises maja otsas ja siis nad karjusid üksteisele. No ma siis näitasin sellele poisile, et olgu ta pisut vaiksemalt, kuna mõned üritavad magada. See oli tulemusrikas. Poiss sai kohe aru, mis ma öelda tahtsin ning oli väga vastutulelik ja informeeris kõiki oma sõpru ka karjudes valjuhäälselst: "Olge kuss. Kas te ei kuule, olge kuss!"
Võite arvata, kas Tõruke tegi selle peale silmad lahti või mitte...

teisipäev, august 21, 2012

Paberlaevukese pulmad

Täna viis aastat tagasi leidsin ma ennast ootamatult valest tolmuimejast.
Täna kaks aastat tagasi leidsin ennast oluliselt soodsamast situatsioonist - abielust.
Täna 10 kuud tagasi leidsin end haiglast koos tibatillukese Tõrukesega.
No ja täna on siis eelnevast tulenevalt suur pidu ja pillerkaar. Kuigi tolmuimeja selles suurt rolli ei mängi.


jalgrattamatkast

Saabusime tagasi järjekordselt jalgrattamatkalt. Tõrukesest tulenevalt oli minu "jalgratas" motoriseeritud ning nelja rattaga, ehk minu panus oli olla saateautojuht. Sellest hoolimata oli esimene matkapäev päris tore. Jalgratturid liikusid kiiresti kui tuul, nii et meil ei tulnudki neid enamasti kaua oodata (vahel ootasid nemad lausa meid). Külastati mitmeid kauneid mõisaid ning noorendavat allikat (jah, ma olen nüüd kümme aastat noorem, nii et kui mu juubelile tulete, siis paluks seda meeles pidada ja sapised märkused kõrge vanuse kohta endale hoida). Veskis tutvusime täpsemalt selle töömehhanismidega ning hankisin sealt endale ka veidike värsket jahu. Ongi aeg taas leiba küpsetada. Käisime ka P-järves ujumas. Kohalikud väitsid, et vesi olla külm. Kohalikud ei tea, mis asi on külm. See vesi oli täitsa soe. Ja ainult pisut märg. Soola oli muidugi vähe lisatud. Õhtu veetsime aga meeldivas seltskonnas sooja sauna ja maitsvate söökidega. Ja laps pidas ennast ka hästi üleval.
Teine matkapäev kujunes oodatust lühemaks. Ilm oli nigelavõitu. Meil autodes polnud väga vigagi, aga ratturid kurtsid, et pisut niiske on. Õnneks vaatas Mps ilmateatest, et kella kuuest alates ilm muutub ja saabub vahelduv pilvisus. No meie siis istusime katuse all, mängisime kaarte ja ootasime ilma paranemist. Paranemist ei tulnud ja no kella kuuest saabus küll vahelduv pilvisus - vihmapilved vaheldusid äikesepilvedega. Muide, uurides ajalugu selgub, et meie loendamatutest rattamatkadest on vaid üks möödunud sisuliselt ilma vihmata. Kuigi ega me päris kuivaks ka siis ei jäänud. Mulle just meeldis, et korraks me Hiiumaal ikka vihmakeebid selga panime, aga see sadu ei olnud märkimisväärne.
Sellise ilmaga ei tekkinud kellelgil suurt soovi allikaid vaatama minna ja seejärel soos telkima hakata. Seega pöörati ümber ja ratturid väntasid läbi vihma tagasi sihiks silme ees soe saun ja kuiv küljealune.
Seega sai õhtu taas veedetud meeldivas seltskonnas sooja sauna ja maitsvate söökidega. Laps ei pidanud ennast eriti hästi üleval - nimelt tabas teda keset ööd mingi suur mure ja lahke inimesena tahtis ta seda kõigiga jagada. Ma usun, et lisaks meie maja elanikele (va üksikud õnnelikud erandid, kes ilmselt olid saanud uneliivast üledoosi ja olid seetõttu meelemärkuseta) kuulis kogu alevik poisi raskest elust.
Kolmas matkapäev oli kah lüheldane ja juba varajasel pärastlõunasel ajal koguneti puuvilja tänaval, et varandust ja kallistusi jagada.
Muide, ma sõitsin ka oma 500 meetrit ikka ratttaga. Ütlemenii, et see on 500 meetrit rohkem kui möödunud aastal. Eks sellise spordiga tulebki ettevaatlik olla ja hakata väikese koormusega. Järgmisel aastal kihutan võibolla terve kilomeetri maha!
Ja ikka tore oli, kui järgneval hommikul ei pidanud kangete jalgade ja hella tagumiku pärast muretsema... Kuigi kui nüüd üdini aus olla, siis tegelikult oleks ma ikka eelistanud rattamatka ratta seljas kaasa teha.

reede, august 17, 2012

Une-Mati on nähtavasti käinud oma liivaste sõrmedega minu pliiatseid näppimas. See seletkas, miks mul alati ilge uni peale tuleb kui joonistama hakkan.

esmaspäev, august 13, 2012

sügisene

Kuidagi sügiseseks kisub siin keset suve. Käisin ükspäev ujumas. Vees oleks veel andnud olla, aga sügistuul oli nii külm, et vette saamine oli juba suurem kunsttükk. Õnneks olen ma osav. Täna võtsime kartuleid. See kah täitsa sügisene tegevus. Õigem oleks öelda muidugi, et Mps võttis kartuleid ja meie Tõrukesega targutasime peenramaa servas ja utsitasime vaest meest kiiremale tööle. Kui nüüd veel kased ka kollaseks läheks, siis oleks täitsa sügis käes. Ehk veel ei lähe.

Muidu aga veereb eluke siin ikka sama rada mööda. Maadlen Murdja Mustukesega. Seoses Nabi imetabase etteastega olümpial sai vaadatud ka pisut maadlemist. Üldiselt ei kuulu see sugugi minu lemmikalade hulka, aga no milline äratundmine. Siis kui mina üritan  lapsel mähkmeid vahetada, siis käitub tema täpslt nii nagu ma tahaks teda matile maha suruda ja väänleb nii, et selg kordagi maad ei puutu. No nagu sinises trikoos Kim sellel pildil:
Õnneks oleme me erinevas kaalukategoorias nii et ma päeva lõpuks suudan ta ikka alistada.
Aga nüüd on olumpiamängud ka läbi...

neljapäev, august 09, 2012

Vampiiribeebi

Ma täitsa imestan, et Tõruke päikesevalgusesse satudes tuhaks ei pudene ning öösiti nahkhiirena ringi ei lendle. Ülejäänud vampiiride tunnusmärgid on tal küll. Lemmiktegevuseks näikse viimasel ajal olevat mööda mind üles ronida ning mind kaelast (või põsest) hammustada.

Pilt on pisut eksitav. Tõrukese kaks teravat hammast on all, mitte üleval. Ja silmavärv on ka pisut sinakama tooniga.

kolmapäev, august 08, 2012

Maalilaager

Lubasin maalilaagrist kirjutada.
Kui ma nüüd õigesti arvutasin, siis oli see järjekorranumbrilt 17. (kui mitte arvestada ühte talimaalilaagrit). Ajalugu missugune. Järgmisel aastal saab maalilaager täisealiseks ja etteruttavalt võib öelda, et selle tähtsündmuse korraldamine on lahkelt meie õlule asetatud. Ehk siis järgmisel aastal korraldavad sulghäälikud maalilaagri.
Jäime küll Mpsiga laagrisse ühe päeva hiljaks, kuid põhilise loometöö ajaks jõudsime siiski kohale. Sel aastal panustati rohkem käsitööle kui klassikalisele maalimisele. Ma valetaks kui väidaks, et pintslit kätte ei saanudki. Sain küll, kuigi see oli liimine mitte värvine. Seekord siis restaureerisime vanu raamatuid, köitsime märkmikke, kaunistasime pildiraame, viltisime, tuulelohetasime ning tegime tuulekellasid. Kuna meil oli Mpsiga lisaks kunstile vaja loovalt läheneda ka lapsehdoidmisele, saime kahepeale valmis järgmised taiesed:
1) Tuulekell - teeb väga ilusat kõla.

2) Raamat - siin on ka Tõrukese käsi mängus. Liimiplekid on siiski minu tehtud.

3) Pildiraam - see oli laste töö, nii et ma Tõrukesele tegin selle - nagu näha, siis on pildil kangelane ise

4) Märkmik - selle olin sunnitud kodus lõpetama, kuna läks juba pimedaks ja enam ei näinud köita.

Kiitke nüüd.
Ja Tõruke, kes oli sel aastal ainumas rebane, joonistas endale vuntsid.

 Sporti tehti ka. Ainult minu hobusel olid oluliselt lühemad jalad kui naabervõistkonna omal jaq lisaks hakkas ta lõpuks vasakut jalga lonkama.
Aga tegelikult meeldis mulle maalilaagris hirmsasti ka lõkke ääres laulmise osa. Mis sest, et valesti ja valjusti.
Ei meeldinud see, et üks Tõruke öösel hõõguma hakkas mu kaisus. Õnneks oli laager tihedalt arste täis, nii et hommikul sai targematega konsulteerida ja lohutust leida.

Aga järgmisel aastal uuesti.

esmaspäev, august 06, 2012

haige

Lõpuks on jõudnud järg ka meie kätte. Tõruke on haige. Senini on meil väga hästi läinud. Varem pole tal ei köha, nohu ega muid tervisehäireid olnud. Nüüd aga on palavik. Poiss ise on seejuures küll suhteliselt rõõmsameelne, aga kuum nagu ahi.
Praegu väike küttekehake magab.
Maalilaagrist kirjutan hiljem. Lähen kasutan hoopis vabadust ja pesen nõud ära.

esmaspäev, juuli 30, 2012

Kõik on huku äärel

Ma pole täna kalendrisse vaadanud, aga äkki ongi täna mingi rahvusvaheline väikelaste jonnipäev. See seletaks, miks Tõruke juba poolest ööst saati end täiesti kohutavalt üleval peab. Mis te arvate, kas ma olen väsinud või ma olen väsinud. Ja siis võite uuesti arvata, et kas olukord hakkab lähenema "kõik on hukas" staadiumisse või mitte.
Väikesed vihjed:
  • korter on kui lahingutanner - puhtust ja kõrda pole kusagil
  • aiamaa on endiselt džunglistunud ja ma kardan, et ma ei jõua rohima sinna enne kui lumi maha tuleb.
  • joonistamisega olen kõvasti graafikust maas. Kui kõvasti, seda täppselt ei tea, sest graafik on kadunud.
  • Sirkel on ka kadunud. 
  • Ma ei oska hanesid joonistada. 
  • Rahakott pole ka välja ilmunud, seega ei saa poest isegi salaja paanikašokolaadi osta.
  • Aga raha niikuinii pole
  • Mis kõige hullem - pole aega et uusi lohutavaid õhulosse ehitada. 
Vot nii on lood siin pool suurt ja haisvat sääski täis sood.

Üks hea asi siiski on ka. Hoolimata Tõrukese püüetest minu ponnistusi nurjata, sai esimene laar mustikamoosi täna valmis vaaritatud ja purki pandud. 

pühapäev, juuli 29, 2012

Mustikal

Täna oli taas päev, kus joonistamiseks suuremat aega ei leidnud. Käisime nimelt Laisiku ja Laisikubeebiga mustikal. Mina teatasin kohe alguses, et mina ei kavatse marju korjata ja nii saatsimegi Mpsi ämbriga metsa. Ise aga Tõrukesega läksime seenele. Või noh midagi sinna kanti. Eesmärk oli kaunis männimetsas jalutada. Arvestades, et tegu polnud mitte seenemetsaga, oli meie saak üllatavalt suur. Suur au tuleb siin Tõrukesele anda, kes oma lutti aegajalt strateegilistel hetkedel maha pillas. Lutt kukkus enamasti mõne minu töntsile silmale seni märkamatuks jäänud seene kõrvale. Ja see, et ta eile poes mu rahakoti kusagile poetas oli ka ilmselt selleks, et juhtida tähelepanu millelegi olulisele. Kahjuks ei märganud ma aga ka rahakotipoetumist, jäädes ilma nii rahakotist kui ka võimalikust väärtuslikust leiust. Nuuks.
Aga tagsi mustikate juurde. Hirmus palav oli seal metsas. Lõpuks kui mul õnnestus Mps ka metsast välja lohistada, otsustasime end pisut järvevees jahutada. Vesi oli soe. Isegi Tõruke sai varba märjaks.

kolmapäev, juuli 25, 2012

Matkapäev

Igatsugu matku on olemas. On kanuumatkad ja jalgsimatkad ja rattamatkad ja paadimatkad ja automatkad jne. Seoses Ida-Saaremaad ja Muhut tabanud plahvatusliku titebuumiga on siinkandis eriti moodi läinud kärumatkad. Eile näiteks korraldasime ühe säärase ninase poolsaarele. Seal oli kõik mis üheks kenaks matkaks tarvis. Ilus päike, kaunis loodus, imetabased vaated, mõnus tuulevaikne piknikuplats, küllaltki lapsevankrisõbralikud teerajad. No mis sa hing veel ihaldad. Tõruke vaeseke oli taas sunnitud veetma päeva värske õhu käes.
Ja kuna matkasihtkoha ja kalli kodu vahele jäi Põhja-Saaremaa kauneim liivarand, siis sai ka seda väisatud. Sel korral olid seal lained! Suured mõnusad vahutavad lained. Mmmõnus.
Ja pärast mõnusat matka ning imelist supelust võimaldati end veel soojas saunas puhtaks küürida  (vahelduseks muidugi karastavasse jõkke sulpsates). Koogist ja värskest tuhlisest rääkimata.

Joonistamine muidugi programmi ei mahtunud...

pühapäev, juuli 22, 2012

tagantjärele

Olen oma kirjutamisega täiesti lootusetult ajast maha jäänud. Näiteks on kajastamata see kuidas me üritame jätkuvalt Tõrukesest matkaselli teha ning kuidas möödus tema esimene öö telgis. Samuti pole ma rääkinud ooperikülastusest ega ka sellest kuidas ma ei taha enam pliiatsite poole vaadatagi. Kallitest külalistest pole rääkinud. Samuti on talletamata lugu sellest kuidas ma õhulosse ehitan ning vanu õhuhurtsikuid renoveerin. Üleüldist nuttu ja hala pole ka kirja pannud.
Ühesõnaga kirjanduslik ikaldus.

Ajaloo huvides olgu siiski öeldud, et Tõruke ööbis esimest korda telgis kanuumatkal 14-15 juulil. Kanuusse poissi ei lastud. Isegi kui oleks nii väikese päästevesti leidnud, siis ega ta poleks ju kanuus paigal püsinud vaid oleks üle serva vette piilunud/pudenenud. Ja noh aerutada ta ka veel ei oska. See-eest oskab puristada. Väärt oskus seegi.
Telgi ülespanekul oli noor matkasell muidugi igati abiks. Sel ajal kui meie telgile tugikaari installisime, ronis ta telgi alla ja jäi ootama, et telk tema ümber paigalduks. Õhkmadratsi pumpamisest võttis ta ka aktiivselt osa - ronis madratsi peale ja hüples seal. Ta meil nüüd kõnnib ilusasti käpuli, mitte ei rooma enam haavatud partisani kombel. See tähendab aga seda, et ta liigub eduliselt edasi ka murul ja miski teda ei peata.

Ooperisse me last kaasa ei võtnud. Kuigi võibolla oleks nad märganud noort talenti ja võtnud ta mõnda aariat esitama. Hääl on ju lapsel võimas - kostab koduküla teise otsa ära.

Pahaaimamatud külalised juhatasime sohu ja kastsime külma vette. Enne karastust sai neid küll pisut nuumatud, et nad endale natukenegi pekki naha alla saaks (see on hea isolatsioon ja aitab külmas vees vastu pidada), aga see ei läinud läbi. Aga pole hullu, jäätis jäi söömata, nii et järgmisel korral viin oma salaplaani täide.

Pliiatsite nägemine tekitab minus allergiat. hakkan üle kere sügelema. Kustutuskummi allergia on mul ka. Minu NoBirds t-särk on ära kulunud. Peaks vist sünnipäevaks uue tellima.

Õhulossid ja -hurtsikud on kõik põrmuks varisenud. Aga pole hullu, küll ehitan varsti uued ja uhkemad.

neljapäev, juuli 12, 2012

Hukas

Mõnel päeval tunnen end küll täielikult läbikukkununa. Toad on segamini nagu oleks keeristorm korterist üle käinud.  Aiamaa on umbrohtu kasvanud ning näeb välja nagu Amazonase džungel kust maasikate toomiseks tuleb korraldada tõeline ekspeditsioon. Süüa midagi ei saa, sest kõik nõud on kraanikausis ja ootavad pesemist. Hoolimata sellest, et pesumasin ööd ja päevad huugab, ootab nurgas meeletu virn musta pesu. Laps näeb välja nagu murjam muhkel ja joonistamine edeneb ka kiirusega pool pilti päevas. Suuremate projektide elluviimisest ei tasu unistadagi. Ühesõnaga mitte midagi ei saa tehtud ja kõik on hukas. Nutma ajab lausa.

kolmapäev, juuli 11, 2012

Varbad vees

Eile oli siis see ajalooline päev, kus ka Tõruke sai oma varba esimest korda merevette pistetud. Ta ise oleks võibolla rohkem sulistanud, kuid tema vanemad arvasid, et ehk on vesi tite jaoks siiski pisut külm. Tite jaoks võibolla oligi, aga minusuguse hülgerahva esindaja jaoks oli temperatuur ideaalilähedane. Olemegi nüüd viimaseid palavaid ilmasid sihtotstarbepäraselt kasutanud ning iga päev ujumas käinud. Seda kõike talvise tervise nimel (mäletate ju vanarahvatarkust, et kes suvel vähemalt 16 korda meres ujumas käib, seda talvel külmetushaigused ei kimbuta). Kahju, et meil siin kodu lähedal mõnda head ujumiskohta pole...
Aga ega mul üldiselt sulistamiseks ja rannas peesitamiseks väga palju aega ole. Iga vähegi vaba hetke kasutan joonistamiseks ja vihun rebaseid vorpida nii et pliiatsid suitsevad. Vabu hetki muidugi napib, sest poiss ei paista olevat just ülemäära kunstilembene. Iga kord kui ma laua taha joonistama istun, roomab ta ligi ja hakkab mööda mu jalga üles ronima. Eesmärgiks on laualt minu joonistus kätte saada ja see ära süüa. Või siis lihtsalt mind pisut närida. Tal on endiselt väga teravad hambad!

P.S Maasikad on endiselt aktuaalsed. Tegin torti!

neljapäev, juuli 05, 2012

Maasikate kahjulikust mõjust

Nädal aega möödas ja ma pole ikka veel midagi kirjutanud. Millest see küll tuleb? Las ma ütlen teile! See on maasikakooma. Kui süüa nii palju maasikaid kui mina viimasel ajal mugistanud olen, siis hakkab see lõpuks ajudele ja need muutuvad pehmeks kui üleküpsenud maasikas.
Aga pidama ka kuidagi ei saa. Ma lihtsalt armastan maasikaid. Ja tundub, et minu poeg, kelle kohta 90% inimestest väidavad, et on justkui Mpsi suust kukkunud (loodetavasti mitte pea peale), on vähemalt maasikasöömises ilmselgelt minusse. Maasikamoosi vitsutab kahe suupoolega ja kui hää kraam otsa saab, siis on draama majas. Loodame et sulatatud juustu osas on poiss samuti emasse.

neljapäev, juuni 28, 2012

Hoia ahjuroobist!

Tõrukesest on saanud tõeline muhulane. Poisi pea on täitsa muhklik. See tuleb sellest, et ta ronib igale poole, ajab end püsti või vähemalt põlvedelegi, sealjuures vähimatki tasakaalu omamata. Ei ta on väga tubli, hoiab kenasti kinni ja puha. Kahjuks kipub ta hoidma kinni just mitte kõige stabiilsematest asjadest. Näiteks kardinast või väikesest mängukoerast... Ja mind võtab ta kui ronimispuud. Ukerdab mööda mind üles ja hammustab siis ninast (oma pooleteise hambaga).
Mina aga olen just nagu see hunt iidsest elektroonilisest mängust, kes üritas mune püüda (mäletate seda veel?). No mina jooksen sama moodi ringi turniva Tõrukese sabas ja üritan teda kinni püüda enne kui ta põrandale puruks kukub.


teisipäev, juuni 26, 2012

Luhtunud naiselikkuse programm

Soojema ja mõnusama ilma lootuses sõitsime jaaniks lõunaosariikidesse. Pakkisin kaasa kohvritäie seelikuid ja kleite lootuses päikesepaistes oma naiselikku külge pisut tuulutada. Tagantjärele tarkus on muidugi see, et oleks pidanud panustama pigem kummikutesse ning villastesse sokkidesse, sest naiselikud aksessuaarid pidid ebasobivate ilmastikutingimuste tõttu kotis edasi kopitama. Oli külm ja märg.
Sellest hoolimata kujunes reis päris toredaks. Käisime perest peresse ja vitsutasime kõikjal head ja paremat näost sisse. Püüdsime kinni terve portsu kukkesid ning toitsime kohalikku faunat oma verega. Puhkusereis jäi küll oodatust päevakese lühemaks, kuid sellest pole hullu. Küll me varsti jälle läheme! Ja vesest Tõrukesest kasvatame kah vanderselli.

teisipäev, juuni 19, 2012

paar küsimust hammaste kohta...

Täna lõunaune ajal õnnestus Tõrukesel endale üks hammas kasvatada. Juba on ta jõudnud mind sellega ka paar korda hammustada. Mõnus. Ta suutis puhtalt igemete jõul väga kõvasti hammustada, nüüd siis lisandub lihtsalt veel pisut teravust.
Esimesena saabus siis alumine keskmine vasakpoolne hammas. Sellega seoses tekkis mul küsimus, et kuidas nende hammastega ikkagi on. Teadupärast tulevad enamasti esimesena alumised keskmised lõikehambad. Aga kas keegi on uurinud ka, et kas enne tuleb parem või vasak hammas (näiteks võiksid sõltumatud eksperdid välja selgitada, et 37% lastest tuleb esimesena alumine keskmine vasak kõikehammas, 48% alumine keskmine parem lõikehammas ja 15% mõni muu hammas) ja kas sellel, milline hammas esimesena tuleb on mingeid seoseid (näiteks parema- ja vasakukäelisusega)? Vot sellised elulised küsimused on mul.
Ja siis on veel küsimus hambahaldja kohta. Teadupärast on see üks kahtlane tegelinski kes kogub laste hambaid ja on nõus nende äraviimise eest isegi maksma. Aga ega ta pmeti nõua hamba tekkimisel sissemaksu?
Mina ise lähen homme hambaarsti juurde ja mul on kahtlus, et siingi äris on hambahaldjal käpp sees. No näiteks ärib ta hambaarstilt kõik väljatõmmatud hambad poole hinnaga ära. See on selline win-win situatsioon. Arst saab raha nii hamba väljatõmbamise eest kui ka selle edasi ärimisest haldjale, kes omakorda saab hamba oluliselt soodsama hinnaga kätte...

Ruhnus

Möödunud nädalavahetuse tulemusena saime oma väikesaarte projekti taas ühe saarekese ette linnukese lisada ning külastamata tuletornide nimistust ühe maha tõmmata. Käisime Ruhnus. Ilm oli ilus, päike paistis ja tuul puhus. See viimane tähendas aga seda, et Runö kõikus. Ma olin juba jõudnud ära unustada kuidas ma ei armasta merel loksumist. Või noh mis siin merest rääkida, ma ei kannata isegi kiikumist ja ma kahtlustan, et juba maakera pöörlemisest/tiirlemisest tingitud liikumine ajab mul südame pahaks. Vot selline vinge saarlane olen.
Hoolimata lainetusest jõudsime näost kergelt rohekana saarele, kus ootas meid suur tervitussalk....sääski. Need mitte niivõrd sõbralikud kohalikud saatsid kogu meie matka, trügides meiega nii majakesse kui pugedes Tõrukese sääsevõrgu alla. Ainus koht, kus neist puhata sai oli imetabasel liivarannal. Kasutasin ka juhust ja testisin meres oma uut trikood. No et kas laguneb soolases vees ära või mitte. Üllatavalt kombel ta seda mitte ei teinud ja mina ei külmunud ka kringliks, mis ikkagi on üllatav arvestades tõsiasja, et jää oli ilmselt äsja-äsja ära sulanud. Muidu oli tore, sai lõõritavale liivale karu- ja kärujälgi tehtud ja muidu mõnusalt lebotatud. Muide, see liiv esitas klassikalist muusikat.
Meie pisike perepilt on jäädvustatud Päikesepüüdja kaamerasilma läbi.
Saarelt lahkusime oodatust varem ja olgem ausad, see oli ikka üks igavesti hea otsus, sest kõik te teate ju milliseks pühapäeva õhtul tuul läks... Seda tuult nautisime meie aga juba Pärnus, kus ei pidanud vankri lükkamisega vaeva nägema, kuna see purjetas tuules päris mõnnalt.
Nüüd aga tuleb reisikotid uuesti lahti pakkida ja riided puhtaks pesta, sest peatselt ootab mind ees uus pakkimine ja juba järgmine matk. Sel korral Lõuna-Eestisse. Majakaprogrammi sealt ilmselt uusi majakaid ei saa, aga kauneima kirikukuke valimise projekt ilmselt täieneb küll.

neljapäev, juuni 14, 2012

kirjutamisest ja loendamisest

Vaatan, et minu sissekanded on viimasel ajal harvaks jäänud. Mitte, et mul midagi öelda poleks, ma võiks ju nõrkemiseni rääkida Tõrukese edusammudest. Mitte, et Tõruke nõrkemiseni edusamme teeks, aga mul on äge suhtlemisvaegus, nii et ma olen sellest vähesest võimeline nõrkemiseni rääkima. No näiteks sellest kuidas ma juba mitu kuud iga jonni kohta ütlen, et juu see hammaste tulekuga seotud on (ja loomulikult pole ühtegi hammast tulnud).
Rääkida ju võiks, aga see pisike  külakurnaja nõuab enamuse minu tähelepanust ja kohe kindlasti pole ta nõus mind arvutiga jagama. Ja kui mul vahel õnnestubki laps unele suigutada, siis istub Mps nagu raudpolt arvuti taga ja hoiab kosmose avarustes toimuval silma peal. No ja siis kui mul õnnestub ka Mps arvuti tagant ära nügida, siis olen kõigest sellest õnnest ja rõõmust nii väsinud, et jaksan vaid paar Spider solitairet mängida.
Seda viimast mängin ma isegi unes. Aga kuna mul on unes lugemise ja loendamisega probleeme, siis pasjantsi ladumine ei tule seal eriti hästi välja.
Unenägudes loendamisest rääkides. Nägin täna unes, et sain rästiku käest hammustada ja kohe mitu korda. (Seal oli lihtsalt ilgelt palju usse) Üritasin siis hammustusi kokku lugeda. Esimesle katsel sain umbes 3 hammustust, teisel kolmteist ja kolmandal läks lugemine sassi. Aga pole hullu Mps kutsus kiirabi (ja sel korral nad isegi sõitsid vist välja, mitte nagu minu viimases unenäos kus selgus, et pühapäeviti kiirabi ei tee väljasõite ja seega saabuvad meedikud alles esmaspäeval) ja selle loendamise käigus kadus isegi paistetus ära. Valu ma õnneks unenäos ei tunne. Muide, see polnud sugugi negatiivse õhkkonnaga uni. Ilmselt tuleb see sellest, et ma usse niiväga ei karda (kui seal oleks sama palju ämmelgaid olnud, siis oleks ilmselt sootuks teine lugu).

reede, juuni 08, 2012

Jõuluvana müsteerium lahendatud!

Tegime ükspäev üllatava avastuse. Kõik sai alguse sellest, et mulle tuli postiga väike pakike, kus oli pisut piimapulbrit ja topsike püreed ning lusikake. Kuigi saadetis oli adresseeritud mulle, siis kahtlustan, et paki sisu oli mõeldud Tõrukesele. Paki saatis meie vana sõber Claus isiklikult (ma ei kahtle selles sugugi, sest kui ta leiab aega oma püreede jaoks ise põllult porgandeid korjata, siis küll ta postitab ka kõige näljasematele isiklikult pakikesi). Ja noh, kui ma ei jõua lusikat piisavalt kiiresti liigutada, siis teeb Tõruke küll sellist häält, nagu oleks kogu maailma näljahäda kokku pressitud ja tema sisse paigutatud. Seega võiks arvata küll, et poiss on näljas.
Samas tekkis meil küsimus, et kust Claus teab kes on kõige näljasem. Mõtlesime siis, et ilmselt teenivad päkapikud, kes talvel jõuluvana heaks töötavad, suviti Hippi kontserni luureagentidena pisut lisaraha. Samas peaks päkapikud ju aastaringselt jälgima kas lapsed ikka on head. See muidugi ei välista kõrvalt ka nende toitumust jälgimast. Siis aga järsku koitis valguskiir! Herr Claus Hipp ongi tegelikult Santa Claus! Kuidas ma seda varem ei märganud? Selline meeldiv valgepäine vanamees.
Ja küll ta talveks habeme ka kasvatab...

Ma loodan, et Claus nüüd ei pahanda, et ma ta identiteedi paljastasin.

kolmapäev, juuni 06, 2012

Džungel trügib tuppa

Suur oli minu üllatus kui ma täna last vankrisse pannes sealt krokodilli eest leidsin... Mida järgmiseks? Boamadu ümber voodi karusselli või tarantel mänguasjakastis?

teisipäev, juuni 05, 2012

Liiga palju asju

Avastasime ükspäev, et meil on kodus liiga palju asju. Nüüd oleme paar päeva tegelenud mammona vähendamisega. Esmalt eemaldasime kappidest ketsid, mis kellelegi jalga ei läinud. Seejärel eraldasime terad sõkaldest ning kindad mütsidest, eile eemaldasime sahvrist kolmveerandi tühjadest purkidest ja plastkarpidest. Isegi kui mind tabaks sel suvel-sügisel üleloomulik moosikeetmise hullus, siis nii palju moosi ei jõuaks isegi mina keeta. Pealegi on mul sahvris veel hulgaliselt eelmiste aastakäikude moose ja need ei vähene eriti eduliselt. Võibolla kui tõruke suuremaks kasvab ja nõuab: "võta ära paha manna, hoopis moosi mulle anna", hakkab ka moosi rohkem kuluma. Samuti saatsime maale asumisele terve hulga väärisvara, mida me ise eales ei kasuta. No nagu näiteks pruuni savist serviisi või vihmaussitopsikese... Kohe kergem hakkas. Ja sahver on nüüd ilus ja korras.

kolmapäev, mai 30, 2012

Statistikat postidest ja teivastest

Pisut enam kui 5 aastat tagasi tegin ma oma blogis statistikat, et milliseid silte olen oma blogis kõige enam kasutanud ja miliseid kõige vähem. No mõtlesin, et viskaks taas korra pilgu oma sildipilvekesele. Erinevate sildikeste hulk on selle ajaga märgatavalt kasvanud. Samas esikolmik on enamvähem samaks jäänud:
  • juhuslikke juhtumisi (350) - Esikoha on säilitanud silt, mis viitab üldisele korrastatuse puudumisele minu mõttemaailmas ja sügavama sisu puudumisele postitustes. 
  • hülgemöla (198) - Teise koha omanik on samuti sama, mis viis aastat tagasi, viidates kurvale asjaolule, et blogi vananedes pole sellele oluliselt küpsust lisandunud.
  • pildiraamat (160) - Kolmandaks on siiski rebinud uus tegija, kelleks on pildiraamat. Ilmselt on see tingitud asjaolust, et praeguseks neljandale kohale langenud "meie väike kambake" on suurenenud distantsi tõttu jäänud kaugemaks (aga siiski kalliks), mistõttu ühiseid kajastatavaid ettevõtmisi on harvemini. Pildiraamat seevastu täieneb aegajalt mõne minu imetabase kritseldusega (kuigi ka neid on harvaks jäänud).
Olulised muudatused on toimunud aga tagakolmikus (või õigemini nelikus):
  • reklaamipaus (2) - No mis teha, ma pole suurem asi reklaamiinimene. 
  • siis kui ma noor ja ilus olin... (2) - Tegelikult võiks selle sildi alla ilmselt rohkem postitusi tulla, sest nii kõrges vanuses, nagu ma praegu olen on ju tavapärane laskuda nostalgilistesse lapsepõlvemeenutustesse (ja eks neid siin ilmselt mõned varasemalt ka ole, aga silt ise tekkis suht hiljuti ja pole seega eriti kasutuses olnud).
  • tahan ka saada käsitööblogiks (3) - Tahtmine on taevariik, aga näikse, et minus siiski pole seda ainest, et käsitööblogardi tiitlit väärikalt kanda.
  • uumor (3) - Kas keegi ütles, et blogis peaks nalja saama? Mitte minu omas igastahes. See siin on tõsine koht ja nagu vähestest uumorisildiga postitustest võib järeldada, siis huumorivaene nagu telefoniraamat.

Muide, see on minu 1740 postitus

Võeh, ma lugesin uuesti oma sissekande algust, mis kõlas nii, et pisut enam kui 5 aastat tagasi tegin ma oma blogis statistikat.... Sellest järeldub vaid üks - ma olen vaaana. Mõeld, kui ma viis aastat tagasi olin blogi juba nii kaua pidanud, et andis mingit statistikat teha (666 postitust oli selleks ajaks täis).  Ja ma mäletan selgesti, et ma polnud enam päris laps kui blogi pidama hakkasin. Ülikool hakkas kohe-kohe läbi saama... Ma parem ei mõtle edasi...

esmaspäev, mai 28, 2012

Jupats

Arvestades kui palju ma täna poja uinutamiseks olen ringi kõndinud (arvestamata sealjuures kui vähe sellest on kasu olnud), varitseb mind üsnagi reaalne oht petaselt jupatsiks muutuda. Jalad lihtsalt kuluvad ära. Olen üsna kindel, et praeguseks olen juba paar sentimeetrit lühem...

pühapäev, mai 27, 2012

Mudakäpp

Aga täna sai paljast varvastega pehme muru peal ringi tatsatud (tõe huvides - paar käbi jäi ka varba alla). Oi kuidas see mulle meeldib. Paljajalu pehmes rohus. Suvi!
Sellega seoses muidugi õnnestus jalatallad nii ära määrida, et isegi saunaskäik ei aidanud ja ainus vahend mis võib taastada endise puhtuse on traathari (või siis chillit bang).
Lisaks sain ma pisukese päikesepõletuse ning suurel hulgal sääsepunne. Mingu need sääsed õige ka... Üks oli eriti paha ja puges Tõrukese vankrisse ning imes end verest punni enne kui ma ta eluküünla kustutasin. Häbematune.

laupäev, mai 26, 2012

Mini-Milli

Neljapäeval käisime linnas laiamas. Ja kuna poiss on juba nii suur, siis otsustasime, et on viimane aeg noormehele ka oma sõiduriist muretseda. Kaua sa jaksad niimoodi volituse alusel võõraste vankritega ringi kärutada. Ühesõnaga ostsime poisile tema oma Milli. Kaheksarattalise, millest kahjuks ükski ratas ei vea, vaid ikka on veolooma vaja. Või õigemini lükkelooma.

Eile sai Mini-Milli kohe ka Marteni sünnipäeval ära katsetatud. Käras küll. Samuti suutsid märkimisväärset kära teha kolm titte. Meie oma nillis õlut ja noris endast (pisut) väiksematega tüli. No peab veel kasutama võimalust kui vanusest tingitud osavus jõu ees teatava eelise annab. Kauaks seda enam.

kolmapäev, mai 23, 2012

Teine päev

Mõni päev kohe on parem kui teine...

teisipäev, mai 22, 2012

Iga varba otsas vill...

Tänast blogisissekannet võiks alustada nagu eilsetki, ainult ringi lehvimise asemel tuleks kirjutada ringi lonkamine. Mul ei ole enam ühtegi jalanõud, mis hõõruks koha pealt, kus mul parasjagu ville pole. Ja ainsad jalanõud, mis ei hõõru on talvesaapad. Sest nii kurb kui see ka pole, siis tenkadesse kulusid augud sisse, teised tenkad villistasid minu väikesed varbad. Plätud tekitasid villid varba vahele ja kingad suurele varbale. Järele ongi jäänud vaid talvesaapad ning peokingad. Aga no ühtede jaoks on liiga palav (ja need tööriistapoest ostetud turvasaapad ei sobi mu lillelise seelikuga) ja teistega on minu tavapärase 2x4 km ringi läbimine pisut ulmeline ettevõtmine, mis tõenäoliselt päädiks ülehomme karkudega käimisega. Nii et ma tõesti ei tea, millega homme jalutama lähen. Ehk sajab :P.

esmaspäev, mai 21, 2012

Suvine sünnipäev

Oi küll on täna alles suvine ilm. Päike paistis, linnud laulsid, kirsid, ploomid ja esimesed õunapuudki õitsesid. Ja täiesti suviselt soe. No ma panin endale ka siis suvise kostüümi selga ja lehvisin natuke alevi vahel ringi. Mõnus oli.

Täna on muide järjekordne Tõrukese minisünnipäev. 7 kuud täis nagu niksti. Selle piduliku sündmuse puhul küpsetasin poisile mustikakoogi. Tundus, et see avaldas muljet. Igastahes oli poiss valmis seda proovima ning nõus selle nimel isegi pisut roomama. Suurema osa koogist sõi muidugi emme ära (kes ilmselt peaks ka kalorite põletamise eesmärgil nüüd kõvasti roomama või veel hullem - sporti tegema).
video