Eile oli siis see ajalooline päev, kus ka Tõruke sai oma varba esimest korda merevette pistetud. Ta ise oleks võibolla rohkem sulistanud, kuid tema vanemad arvasid, et ehk on vesi tite jaoks siiski pisut külm. Tite jaoks võibolla oligi, aga minusuguse hülgerahva esindaja jaoks oli temperatuur ideaalilähedane. Olemegi nüüd viimaseid palavaid ilmasid sihtotstarbepäraselt kasutanud ning iga päev ujumas käinud. Seda kõike talvise tervise nimel (mäletate ju vanarahvatarkust, et kes suvel vähemalt 16 korda meres ujumas käib, seda talvel külmetushaigused ei kimbuta). Kahju, et meil siin kodu lähedal mõnda head ujumiskohta pole...
Aga ega mul üldiselt sulistamiseks ja rannas peesitamiseks väga palju aega ole. Iga vähegi vaba hetke kasutan joonistamiseks ja vihun rebaseid vorpida nii et pliiatsid suitsevad. Vabu hetki muidugi napib, sest poiss ei paista olevat just ülemäära kunstilembene. Iga kord kui ma laua taha joonistama istun, roomab ta ligi ja hakkab mööda mu jalga üles ronima. Eesmärgiks on laualt minu joonistus kätte saada ja see ära süüa. Või siis lihtsalt mind pisut närida. Tal on endiselt väga teravad hambad!
P.S Maasikad on endiselt aktuaalsed. Tegin torti!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar