esmaspäev, jaanuar 25, 2021

Sina ei tohi mitte kohvi juua

Lubage ma kaeban oma pesamuna peale. Hakkas teine mul siin silmi hõõruma ja virisema, et on nii väsinud, nii väsinud ja miks lugupeetud ema ometi juba last magama ei pane. Egas midagi. Toppisin lapse riidesse, suskasin kärusse ja sõit läks lahti. Pool tundi kärutasin paksus raskes sulalumes nii et nahk seljas märg ja musklid hakkasid jope varrukaid rebestama. Lõpuks laps uinus. Parkisin ta ära, panin raadiosaatja juurde ning läksin tuppa. Istusin laua taha ja mõtlesin rõõmuga, et lõpuks ometi õnnestub hommikune kohvi ära juua. See oli küll külmaks läinud, aga külma kohvi joomine ongi üks emaduse tunnusmärk ju. Ma arvan, et jääkohvi leiutasid ka emad, kes lihtsalt ei jõudnud oma kohvi õigel ajal ära juua ja teesklesid siis, et neile meeldibki külm jook.

Igatahes. Jõudsin mina võtta lonksu oma hommikukohvist kui juba Tirts helistas mulle ja teatas, et talle tundub, et proua ema logeleb ja see ei kõlbavat kusagile. Ta oli lausa nõus oma väärtusliku iluune ohverdama, et päästa ema füüsilisest ja vaimsest mandumisest. Egas midagi, panin aga kohvi jälle kõrvale - juu ma siis öösel joon...

Kusjuures olen täheldanud, et iga kord kui ma kohvimasina tööle panen, ärkab laps kohe üles. Tõsi, see masin uriseb päris valjult, aga no mite nii valjult, et õues aida all magav laps peaks selle peale ärkama... Ma kahtlustasin, et äkki töötavad kohvimasin ja beebimonitor samal lainepikkusel ja niimoodi kandub mürin beebini. Tänane juhtum aga annab kinnituse, et asi pole masinas vaid kohvis endas. See on ju vana tõde, et kohvi omab ergutavat toimet. Ma isiklikult arvasin, et selleks tuleb kohvi manustada, aga oma last vaadates tundub, et piisab ka sellest, et mõni lähisugulane seda teeb.

Tirts, kui sa mu blogi loed, siis sellise kruusi võid mulle emadepäevaks kinkida!

Viimasel ajal räägitakse pidevalt, et hea vanemluse märksõnaks on enda tass täis hoida. Kui tassi sisuks sobib külm kohv, siis olen igatahes õigel teel!

reede, jaanuar 22, 2021

Põhjamaine safari

Tirts magab kaks korda päevas. Magama jääb ta vankris. See tähendab minu jaoks ohtralt jalutamist. Tõsi, viimastel päevadel näeb see välja pigem vankri najal ukerdamine. Tee on nii libe, et ilma vankrikujulise käimisraamita oleksin ammu üle kere kipsis. 
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis rikkalikust kodumaisest faunast. Ei möödu ühtegi päeva, mil ma mõnd metslooma ei kohtaks. Enamasti on need kitsed, aga alles paar päeva tagasi järas merikotkas keset teed varest. Eile aga jalutas mulle metssiga vastu. Ilusasti tee servas kõndis (ilmselt oli lahtilükatud teed mööda mõnusam astuda kui lumes sumbata). Ma esialgu (ilma prillideta) vaatasin, et mingi suur must koer tuleb naljakalt tippides, aga oli hoopis siga. Ma mõtlesin, et ei keeragi teine ümber, tuleb vastu, kergitab kaabut ja teretab. Aga ei. Oli vist lihtsalt mõttes ja ei märganud mind enne kui päris lähedale jõudis. Siis märkas ja põgenes põõsastikku. Võibolla oli minu moodi lühinägelik. Veidi hiljem nägin jänest. Kui nüüd veel karu ja elevant ka vastu jalutaks, oleks safari missugune. Teisalt, võibolla ongi nad mulle vastu jalutanud, aga mul pole prille peas ja longin oma mõtetes nagu metssiga. Mis kõik nii nägemata võib jääda.


kolmapäev, jaanuar 20, 2021

Uisuässad

 Kõiki* on tabanud talispordihullus. Ma tahaks ka ikka trendikas olla ja seega otsisin üle kümne aasta jälle oma vanad uisud välja. Pakiautomaadiga saabusid teised, hulga väiksemad, uisud. Korjasin kõik oma tüdrukud kokku ja läksime kooli juurde jääle. Täps tahtis näidata kui osav ta uiskudel on (nad olid eelmisel päeval koolis uisutanud). Selgus, et uued** uisud on kogu maailma hädades süüdi ja nendega lihtsalt ei saa uisutada. Ainus, milleks need kõlbasid, oli jääplatsi kõrval hanges hädaldamine. Ma saan aru, et see iluuiskude sakiline ots võib olla takistuseks kui oled sileda otsaga uiskudega varem liuelnud). Tirts seevastu nautis uisutamist täiega. Esialgu vaatas ta jää servalt pealt, aga üsna pea liitus meiega. Tuhises koos suuremate poistega mööda jääd ringi, kilkas ja kõkutas naerda. Vahepeal rääkis midagi suurtele lastele. See, et tal uiske jalas polnud ei paistnud teda sugugi takistavat uisutamist nautimast.



No ja lõpuks siis mina. Viimati uisutasin vist 2009. aastal. Täpselt ei mäleta, aga igatahes oli see ammu. Esialgu jääle saades ehmatasin päris ära - kas ma tõesti enam ei oska. Õnneks tuli ikka meelde. Vaevalt, et  just ülisuurt graatsiat ma liigutustes näha oli, aga vähemalt ma ei kukkunud. See on ju päris hea saavutus.

Homme lubas vihma. Tea kas oli viimane uisutamine sel aastal?

*jäme üldistus loomulikult

** Tegelikult vägagi vanad. Ka mina olen nendega uisutama õppinud.

pühapäev, jaanuar 17, 2021

Tulevikumõtted

"Mina ei usu, et Tõruke läheks ametikooli," teatab Täps. "Jah, ta ilmselt tahab, et elu talle ise näitaks, mis tast saab."

Mõtteavaldus oli ilmselgelt tingitud arutelust, et millised võimalused on noortel peale põhikooli lõpetamist. Eks esimeses klassis tulebki juba generaalplaan valmis meisterdada. Mitte nii nagu mina, kes sisuliselt ülikooli ukse taga viskas kulli ja kirja, et millisele erialale kandideerida.

kolmapäev, jaanuar 13, 2021

Labidamurdja

Täna hommikul aknast välja vaadates mõistsin kohe, et vankriga jalutamine saab olema paras väljakutse. Egas midagi, haarasin lumelabida pihku ja kukkusin kühveldama. Kõigepealt vankrilaiune tee saunani ja siis väravani. Parkla viskasin ka tühjaks. No oli see alles trenn. Märg lumi oli raske  Higi voolas lahinal ja muskel kasvas silmnähtavalt. See võibolla selgitab, miks ma ma veidi hiljem hakkliha praadides pannilabida ära murdsin... Hiljem kuklitainast sõtkudes õnnestus mul ka taignakaussi mõra sisse lüüa. Ilmselgelt ei tunneta ma peale hommikust rassimist enam oma jõudu ja olen ohuks meie kodusele inventarile. Ainus võimalus kaitsta mind mu enda toore jõu eest, on minna voodisse pikutama. Loeks raamatut ja ei liigutaks lillegi. Lehekülje keeramiseks kutsuks mõne lapse teisest toast. Mingi kasu peab neist ju olema.

Aga proovige teie ka veidi lund rookida. Siis näete ise, millised murdjaloomad teist tulevad. Asi pole sugugi ainult minus. Tõestuseks see, et Mps käis õhtupoole õues lumelabidaga vehkimas ja tuppa tulles murdis esimese asjana riidepuu pooleks...


teisipäev, jaanuar 12, 2021

Loherünnak

Seitsme maa ja mere taga ühes uhkes lossis elas kuningas ja printsess. Printsess oli kuulus oma kauni lauluhääle poolest. Ühel päeval kuulis üks möödalendav draakon printsessi laulmas ja tahtis ta ära varastada. Õnneks kaitses kuningas oskuslikult lossi ning tegi suure kahurikuuliga lohele tuule alla.

Aga see kõik on ajalugu ja toimus ammu-ammu. Kolm aastat tagasi lausa.

Vahepeal pole nii palju lund olnud, et oleks saanud korraliku lumekindlust ehitada. Samas lapsed ei ole seda unustanud ja kui ka meile lõpuks lumi saabus, nõuti kohe kindluse ehitamist. Saigi siin pimeduse varjus üks kokku klopsitud. Nüüd aga põrkusime uue probleemiga. Ajad on edasi läinud ja hädalisest abitust printsessist on sirgunud iseseisev ja hakkaja neiu, kes ei tahtnud kuidagi olla ohvri rollis. Kõik tahtsid olla hoopis kas lohed või lossi kaitsjad. Lõpuks tuligi printsessiks võtta üks lumememmeke.
Sel korral kehastas lohet Tõruke. See elajas oli kohe eriti visa ja ta rünnak raevukas. Hoolimata sellest, et ta sai lossikaitsjate kahurikuulide poolt rängalt vigastada, õnnestus tal lossi sisse murda. Lossivalvurid (eriti Täps) kaitsesid lumeprintsessi ennastsalgavalt, kuid lohel õnnestus siiski printsess kaasa haarata. Või noh, suurem osa sellest. Printsessi pea jäi lossivalvurite....
Selline ootamatu pöördega lugu siis...

esmaspäev, jaanuar 11, 2021

Innukas kuid lauatu

Praegu tundub olevat vanade projektide lõpetamise hooaeg. Alles ma tõmbasin joone alla nähtamatu jänese jutukesele, mis ootas 15 aastat lauasahtlis oma aega. Nüüd kaevasin üles ühe teise projekti, mille tegemisele ma 13 aastat tagasi vihjasin (kuigi juba siis oli see mõned aastad lauasahtlis* vedelenud). Lubasin selle valmis saada ajaks, mil mu kolmikud lugema õpivad. Kuna ma mõistliku inimesena võtsin oma kolmikud ükshaaval välja (kõik korraga oleks ilmselt tähendanud kiiret sõitu hullumajja), siis andis see mulle pisut kummivenitusaega. Nüüd enam pikka pidu pole. Tirts sai jõuluvanalt täheklotsid ja kordab nüüd püüdlikult minu järgi. Khhh, prrrr, ssssh. Kaugel see lugemaõppimine enam on. Koolilastest pole mõtet rääkidagi. Tõruke loeb juba aastaid ladusalt ning Täpsigi lugemisoskus on juba üsna arvestataval tasemel. Seega, et oma lubadusest kinni pidada tuleb hakata usinalt tööle. 

Hetkel olen täis indu ja entusiasmi. Näis kauaks jätkub.

*Hehh, mida ma räägin. Mul pole laudagi. Sahtlist rääkimata. Ma tegelikult tahaks endale oma isiklikku lauda, aga kahjuks pole mul seda mitte kusagile panna. Hetkel toimetan köögilaua ääres ja mu vaesed pliiatsid laiutavad kohvimasina peal.

neljapäev, jaanuar 07, 2021

Tango või valss?

"Kas kohtingutel tantsitakse rohkem tangot või valssi?" küsis Tõruke ühel õhtul selle asemel, et magama jääda. 
No mis teie arvate?

Ma ei osanud esimese hooga suurt midagi kosta, arvasin, et suurema tõenäosusega valssi, sest tango on keerulisem ja seda paljud ei oska. Ja üldse, palju tänapäeval kohtingutel klassikalisi seltskonnatantse ikka tantsitakse. Teisalt, mida mina ka tean. Millal ma üldse viimati kohtingul käisin. Tegelikult olen ma üldse väga vähe kohtingutel käinud.

Ülikooli ajal ikka mõnel sai käidud. Korra kinos, korra matkarajal, paar korda kohvikus, mõned korrad niisama pargis jõlkumas. Isegi ühel pimekohtingul kaarsilla juures. Aga sellega ka piirdus. Ei tantsinud ma kordagi ühegi kaaslasega ei valssi ega tangot.

Olen nüüd vahel sattunud vaatama seda pimekohtingute saadet. Mingi aeg jooksis kuskilt kanalilt. Tõsielusarja kohta meeldivalt sõbralik ja südamlik. Üldse ei kisutud intriige ega midagi. Mulle täitsa meeldis. Mõtlesin isegi, et kuidas mina sellises olukorras hakkama saaks. Mitte, et ma iial läheks mingisse tõsielusaatesse. Aga selles mõttes, et kui reaalselt olekski asja pimekohtingule minna. Ilma kaamerateta. 

See tundus põnev, aga samas ka pisut hirmutav. No ma pole ju elades olnud see kaunitar, kes paneks tänaval mehi ümber pöörama  ja endale järele vaatama. Kui siis poetaguseid pomšikuid. Seega armumisest esimesest silmapilgust ma parem ei hakkaks rääkima. Seega oleks minu ainumas võimalus loota sellele, et mu sisemine sära on nii suur, et paksu pekikihi alt välja kiirgab ja süütab sädeme, mida ma suudaks oma vahetu suhtlemisoskuse ja meeldiva isiksusega leegiks puhuda. Tõsi, see vahetu suhtlemisoskus oli väike kirjanduslik ilustus.

Tegelikult on minu suhtlemisoskusega nii, et ma võin olla ühes situatsioonis väga hea suhtleja ning seltskonna hing ja teises olukorras kinnine kui pulgakommi paber (teate ju küll neid chupa-chupsi komme, mida ei ole võimalik avada). Tõenäoliselt oleks ma paanikas ja ajaks suust rumalat juttu välja (kuigi eelnevalt oleks ma välja mõelnud terased vastused kõikvõimalikele küsimustele ja pärast kohtingut mängiks ma seda veel kümneid kordi peas läbi ja vastaks taas kõigile küsimustele äärmiselt vaimukalt). Tõenäoliselt põruks haledalt.

Küll on hea, et mul pole mingitele pimekohtingutele asja.

teisipäev, jaanuar 05, 2021

Muudkui kaebab

 Täna tahan kaevata oma pesamuna peale. 

Eile õhtul läks ta mgama nagu kord ja kohus kell üheksa. Ei vingerdanud ega midagi. Kella 11 paiku arvas ta aga, et oleks paras aeg hakata plurtsutama ja plörtsutama ning võrevoodist levis minuni volatiilsete* väljaheidete vingu. Egas midagi - laps paljaks ja pepupesu. Võite ise arvata, kas Tirts ärkas sellise kohtlemise peale üles või ärkas ta sellise kohtlemise peale üles. Võin vihjata, et ärkas küll.

Ärkas, aga vot magama enam jääda ei tahtnud. Selle asemel ronis mööda mind ring, nokkis nina, kratsis kõrvu ja üritas silmi oma sõrmekestega lahti kangutada. Ja niimoodi kuni kella veerand viieni välja.

Olen täna värske kui salatileht võileival,(mis on nädalaks ajaks külmikusse moosipurgi taha unustatud).


*jah, ma tean küll, et see sõna siia eriti hästi ei sobi, aga just nende sõnadega kirjeldas üks kodanik kunagi laudast erituvat ja elukvaliteeti mõjutavat  lõhnahäiringut.

esmaspäev, jaanuar 04, 2021

Koroonakõhklused

Koroonaastaks peetakse aastat 2020. Meie jaoks näikse see olevat siiski 2021. Ja ikka algusest peale ilusasti.

Pildilt puudu Tõruke ja Tirts, sest nemad juba magasid.


No algas see tegelikult juba möödunud aasta lõpul, mil paar päeva peale ühise jõululaua taga istumist teatas üks pidulistest, et tal tõusis kõrge palavik ja ta oli andnud positiivse proovi. Arvutasime üht ja teistpidi, aga ikka kippus jääma nii, et ta juba siin olles võis nakkav olla. Hoidsime siiski sõrmed ja varbad ristis, et nii poleks. Kõik oligi kena kuni tunnike enne aasta lõppu tõusis Tõrukesel äkitselt palavik, mis paari tunniga (tabletist hoolimata) jõudis 39.6-ni. Ma ei tea, et tal oleks kunagi nii kõrge palavik olnud. Loomulikult ta ka oksendas (seda teeb ta alati kui haige on), mis on irooniline, sest oksendamine ajab ta alati väga endast välja. Terve järgmise päeva püsis kõrge palavik. Õhtul aga hakkas vaikselt langema ja järgmiseks hommikuks oli läinud.  Kuna ka haiguse maaletoojatel tekkis esmalt kõrge palavik, siis olime üsna kindlad, et koroonaga tegu ongi.

Eks nüüd oleme kõik ootel ja põnevil, et kas Tõrukese etteastega asi piirdub või on teisedki nakatunud. Pidi ju olema ülinakkav haigus, sellisel juhul oleks kummaline kui teised pääseks. Samas Täps ei ole näidanud välja mingeid tundemärke, Tirts on tiba nohune, aga ta on mul siin vahelduva eduga vist kaks kuud juba üle nädala tiba nohune olnud. Mps pole nagu midagi kurtnud. Mina tunnen end küll hirmus väsinult ja kurk ka pisut kraabib, aga ei midagi sellist, mis tavaolukorras mingeid häirekellasid tööle paneks. Ma olen väikese, minu und mitte eriti kõrgelt hindava, lapse ema. Loomulikult olen ma väsinud. Lisaks käin ma igapäevaselt selle sama lapsukesega õues jalutamas (ilmast sõltumatult). Natuke külma õhu sisseahmimist ja kraapiv kurk on kindlustatud. Seega täiesti normaalne seisund. Teisalt olles lähikontaktseks tembeldatud ja koroonarobotilt kuulnud, et vähimagi sümptomi puhul (ja koroona sümptomite hulgas on üles loetud kõik mu kerged vaevused) tuleb kahtlustada haigust, on minulgi kõhklusi ja kahtlusi. Egas midagi. Helistan homme perearstile ja vaatan, mis ta räägib head.

Aga mis meil siin muud teha kui istume aga karantiinis (või seni kuni pole diagnoosi pandud, siis isolatsioonis?) edasi. Täna tellisin Laisikult kärutäie (sõna otseses mõttes) süüa. Andsin aga ostunimekirja kaasa ja saatsin ta jahile. Et olukorda keerukamaks teha kirjutasin sinna stiilis, et too midagi head õhtusöögiks ja võta enda maitse järgi seda ja teist. Lisaks panin paar eriti spetsiifilist asja, et ülesandele teistpidi keerukust juurde anda. Laisiku kiituseks tuleb öelda, et ta oli täiesti oma ülesande kõrgusel. Nüüd peaks mõneks ajaks süüa olema.

Või kui vaadata, milline nälg Tirtsul pidevalt on (muud ei kuule kui mämm-mämm, mämm-mämm), siis ilmselt peame ülehomme uue ohvri leidma, kes meie varusid täiendaks.