esmaspäev, veebruar 29, 2016

Oi ma olen andekas

Ma siin muudkui räägin sellest kui toredad ja andekad lapsed mul on. Tõsi, ega mul suurt muud elu polegi kui töö lapsed ja kaalulangetamine. Tööd on palju, kaalu on palju ja lapsi numbriliselt eriti palju pole, aga tunnetuslikulto neid küll vähemalt tosin. Eriti kui vaadata millist kaost nad suudavad luua. Tekib ikka kahtlus, et kas ikka kaks väikest kätepaari on selleks võimelised või on mingid pisimutukad abiks olnud.
Selle kõige kõrvalt on eneseupitamine ja kiitlemine tahaplaanile jäänud. See viga tuleb parandada. Teate ju küll vanarahva ütlust - enesekiitmise rasket tööd ei tohi teiste kaela jätta. Ma nnäoraamatus juba kiitlesin, aga panen siis siia ka oma viimase meistriteose. Pildil siis taas minu pujäänid (ei saa neist ka üle ega ümber). Ise joonistasin.
Ma olen nii lõpmata andekas ja mis veel olulisem - mu pujäänid on lõpmata nunnud.

kolmapäev, veebruar 24, 2016

Laululapsed

Mul on ikka suured laululinnud kodus. Pidevalt üks lõõritamine käib.
Tõruke esitab oma väljamõeldud tekste tuntud lastelaulude viisil, Täps seevastu jääb originaalilähedastele sõnadele kindlaks, viis läheb vahel omaloominguks.

Eile linna poole sõites juhtus haruldane lugu, nõuti, et emme ka laulaks. Tavaliselt ju öeldakse, et ära sina laula, sul on karu hääl... Ei, nii ütles lasteaia muusikaõpetaja. Minu lapsed ütlevad lihtsalt, et emme ei tohi laulda. Eile aga imekombel tohtisin. Kahjuks ei lastud mul repertuaari endal valida. Tõruke ütles täpselt ette, millest ma laulma pean.

Näiteks pidin laulma järgmistel teemadel:
* voolundi läks katki
* Lennuk tõusis ja maandus, torn kukkus ümber ja draakon tuli ja tulistaja hakkas tulistama
* garaaž on väike, lumememm läks sisse ja jänes sõi katuse ära
Mulle meeldib end hellitada mõttega, et tean päris paljusid laule, aga need kahjuks minu laialdasse laulupagasisse ei kuulu. Kas teie teate? Ma ei tea isegi seda päris täpselt, mis see voolundi endast kujutab. See muidugi ei takistanud mul laulmast.

Lõpetuseks panen ka siia selle video, mida juba fb-s jagasin. Siin esitab Täps möödundsuvist hittlaulu ja saadab end ise kitarril, ei kontrabassil, ei ikka hiidkitarril. Tegelikult laulsid nad Tõrukesega koos, aga kohe kui ma oma fotoka välja võtsin peitis Tõruke end teki alla ja teatas, et ei anna luba end filmida. Täps on õnneks edev.

video

pühapäev, veebruar 14, 2016

Kõige tähtsam on leida süüdlane

Tänane sõbralik päev möödus suures osas ehitustandril. Mina muudkui lappisin villa seina ja SuperMps kiskus seda seinast ära. Seega on ju loogiline, et kui meil peaks tulevikust mingil põhjusel külm seal olema, siis on süüdi Mps, mitte mina.

kolmapäev, veebruar 10, 2016

vastlatu

No tõesti. Olid need alles vastlad.
Liugu lasta ei saanud - süüdi ilmataat, kes ei tunne vanarahva kombeid ja ei tea, et vastlapäeval tuleb liugu lasta, mitte liguneda lasta.
Vastlakuklit ei saanud - süüdi on väikesed vastikud kalorid, kes suurtes kogustes end vahukoorekukli sisse uuristasid ja sealt mulle näkku irvitasid
Hernesuppi ei saanud - pott oli kapsasuppi täis.
Isegi vurri ei saanud teha, aga sest polegi hullu, sest kaks pujääni lasid mul kodus nagu vurrid ringi ja undasid palju valjemini.

Põngerjate tervis hakkab tasapisi taastuma, nii et neil on jälle jõudu ja jaksu pahandust teha. Kuna nad aga lasteaiakõlbulikud veel pole, siis praktiseerivad nad oma lollusi kodus. Mis aga tähendab lõputut koristamist. Kas ma olen teile juba öelnud, et ma koristamist ei armasta? Tõenäoliselt miljon-triljon korda.

Ühesõnaga vastlad läksid hukka. See-eest tõotab sõbrapäev tulla eriti sõbralik. Tõruke on meil kõva musitaja. Tõsi, talle meeldib koera kombel musi teha  - tõmbab märja keelega üle näo. Võeh. Märg


Täps see-eest aga on kõva õrnutseja. Tuleb paneb käed hellalt ümber kaela ja asetab pea õlale (Tõruke nii ei tee, ta kas kallistab nii kõvasti, et hing jääb kinni või siis suure armastuse märgiks istub sõna otseses mõttes pähe).

esmaspäev, veebruar 08, 2016

Haiged

Täna öösel puudus igasugune vajadus tulede süütamiseks. Valgust oli küllaga - väike täps hõõgus nagu jaanimardikas. Aga hulga kuumem oli. Võtsin ta kaissu, aga ta keeldus minu poolt pakutavat und vastu võtmast. Esiteks kartis ta hirmsasti. Pika pinnimise peale sain teada, et kartis vihmaussi. Ma isiklikult ei teadnudki, et minu voodis selliseid ringi vingerdab. Tore on targemaks ja teadlikumaks saada. Teiseks nõudis ta, et tuli põleks ja kolmandaks  oli ta veendunud, et padjal ei käi mitte pea, vaid tagumik.  Ühesõnaga öösel eriti magada ei saanud.

Lapse tellisid aga issilt jäätist:
Tõruke tahtis: Oranži ja roosat ja rohelist rulliga
Täps tahtis: Tüdrukuga, ringiga, oranžiga ja roosaga ja pulgaga ja mahlaga.

Mis te arvate, kas SuperMps* saab oma ülesandega hakkama.


*Peale seda kui ta meid nii ennastohverdavalt lahtistest leekidest kätel välja kandis, ei saa teda ju kuidagi vähema nimega kutsuda.

esmaspäev, veebruar 01, 2016

Ta elab siiski!

Mäletate, ma kirjutasin südantlõhestava loo sellest, kuidas minu kõrvalt on lahkunud minu kõige pikemaajalisem elukaaslane - draakonipuu. See oli kurb ja harras hetk. Selgus aga, et kuuldused tema enneaegsest surmast olid ennatlikud. Ta elab siiski.
Ma mõtlesin, et nii kahju on teist kompostikasti viia ja mõtlesin anda taimele viimase võimaluse. Vaatasin juutuubist läbi kõik draakonipuuteemalised õppevideod, varustasin end aiakääride, poti ja värske mullaga ning asusin hookuspookust tegema. Näikse, et minu ponnistused on vilja kandnud. Nagu lisatud pildilt isegi näha võite on minu draakonipuu kännust kasvanud uus võrse. Ma ei saaks olla õnnelikum. Või noh saaks ikka. Näiteks kui mu draakonipuu puhkeks õide ja meelitaks koolibrid kohale.

Tõsi, sellega draakonipuu kannatusterada ei lõppenud. Mpsi tabas vist mingi armukadedushoog, nii et ta viskas mu draakonipuu maha (sellest ka ebaühtlane mullapind pildil), aga umbrohi nii kergelt ei hävine! Elagu draakonipuu!