reede, november 30, 2007

neljapäev, november 29, 2007

Leitud kurjad mõtted.

Mulle ei meeldi kui ma selline olen. Ma vihkan neid mõtteid, mis täiesti tahtmatult mu pähe ronivad. Vaatan peeglisse ja mõtlen, et mina ju pole selline. Need ei ole minu mõtted. Väiklased, vastikud, kadetsevad, õelutsevad mõtted. Ma ei taha neid. Aga kusagilt nad ikka tulevad. Ja nad on sellised 1000 väikese hamba ja miljoni iminapaga - imevad end aju külge ja lahti ei lase. Muudkui närivad ja järavad. Õõnestavad. Võeh

Nii et keegi, kes sa avastad, et sinu kurjad mõtted on kaduma läinud. Tule ja vii nad minu juurest ära. Nad ei ole siin teretulnud.

Palju õnne sünnipäevaks Kallis Kairi

kaks sasipead :D

teisipäev, november 27, 2007

Iginäljane murdja

Õde: "Lähme nüüd koju!"
Murdjalapsuke: "Ei taha!"
Õde: "Mis sa siis tahad?"
Murdjalapsuke: "Süüa!"

Kusjuures nii vastab ta alati. Nagu hoitaks teist näljas või midagist. Ja kuna ta on selline kribu, siis petaks ära küll.

esmaspäev, november 26, 2007

Suurtest pidustustest

Selle aasta suurim pidu ja bakhanaal on nüüdseks läbi. Hunnik sünnipäevalapsi on vanaks tunnistatud ja äsjasaavutatud kõrge vanus ohtra rummi toel unustusse saadetud.
Aga no tõesti. Süüa sai hästi, juua sai hästi, seltskond oli priima, naerda sai nii et naba kõver. Mida veel ühelt peolt tahta?
Ainus pahupool oli see, et mul õnnestus oma käsi ära kõrvetada. Lihtsalt nii kuuma massaažiteenust pakuti! Kipitab teine pisut ja ei näe ehk kõige esteetilisem välja. Aga see on tühiasi.
Ja need intrigeerivalt filossoofilised arutelud eluliselt olulistel teemadel - mis erinevus on pandaval, ahvatleval ja ihaldusväärsel ning neist on kõige väärtuslikum tiitel. Näppimine oli küll lubatud, kuid hindajad olid nii professionaalsed, et ei pidanud seda vajalikuks ning silmad kinni suutsid määratleda, kes on kes.

Hommikune keskustelu tolmlemise, isetolmlemise, risttolmlemise ja õietolmuallergia suhtes olid aga amüsantsed ning harivad nii lingvistilises kui botaanilises mõttes.

pühapäev, november 25, 2007

Mullu mina muidu Karjas käisin...

Reede hommikul läksin ma tööle kummikutega. Ilmateade lubas laupäevaks jahti nimelt. Seekord jätsin imekaunid helesinised kummikud koju, ma ilmselt aimasin, et seekord on moejärgijaid juba rohkem ja kummikuid tuleb igas koloriidis ja ega ma enam silma paistaks. Rõhusin siis seekord praktilisusele. See oli väärt otsus.
Läksin juba reedel Karja ära, sest seal lubati lahkelt sauna ja seltskonda. Tükeldasin Mpsi eest kartuleid (näete, mida kõike armastuse nimel nõustutakse tegema), tegin kassile pai ja soojendasin saunas varbaid. Mmmmõnus. Seltskond saabus ka vastu ööd.
Mattis oli ilmataadile kõvasti maksnud, et laupäevaks selline ilm saada! Ma olin juba ära unustanud, et mis asi see päike on. See ilm oli kusagilt muljalt pärit. No kui kuu aega järjest on olnud hall ja sombune ja pime ja märg ja kuu aega pärast jälle on vihmane, tuuline, hall ja sombune ning 1 päev vahepeal on päikeseline kuiv ja ilus, siis tekib kahtlus, et see üks päev on kusagilt välja lõigatud ja vägivaldselt vahele kleebitud. Tähh Mattis the Ilmamoondaja.
Jaht ise oli täitsa lahe. Ma ütleks, et lausa mõnus. Teinekordki teate! Seekord nägin isegi loomi ja päris lähedalt. 4 hirve põgenesid kabuhirmus. Mina hõikasin, et tulge siia, põgenege minu ja Triinu vahelt! Kahel oli veel nii palju mõistust peas, et võtsid mind kuulda. Nii lähedalt lippasid läbi, et peaaegu riivasid mind ja nende liikumisest tekitet tuulehoog viis mult mütsi peast!

Nii et kui te juhtute metsas nägema mõnd hirve, kellel on punane müts peas, siis teadke, et see on minu müts! Võite talle edasi öelda, et ta mütsi mulle tagastaks. Mul nimelt kõrvad külmetavad ilma.

Suurtest pidustustest, mis aga eile õhtul aset leidsid, võite lugeda juba järgmises postistuses

laupäev, november 24, 2007

Palju õnne kallis Mps!

Sa ju tead!

reede, november 23, 2007

Palju õnne Assa!

P.S Mustvalge olen selle pärast, et värvid läksid nii pika reisi ajal lihtsalt kaotsi.

teisipäev, november 20, 2007

Kuiviku hullumeelsus*

Mul on tekkinud pliaatsiallergia. Ma ei taha neid näha ka enam. Enamus pliiatseid ongi põgenenud ja peidavad end kusagil (just siis kui mul neid vaja on) aga kui ma mõnda näen, siis võeh... Juuksed tõmbuvad kohe krussi selle peale.... Kui see õudne projekt valmis saab, ei joonista ma kolma aastat enam midagist.

* Sellise otsingusõnaga jõuti täna minu blogisse... Paljutähenduslik jaaa.

esmaspäev, november 19, 2007

Vaielge vastu kui julgete!


Test: Daki juurest

pühapäev, november 18, 2007

Kraanide keeramine

Täna keerati Sutus vesi kinni ja suvila läks talveunne. Nuuks! Kuhu ma siis nüüd põgenen kui on vaja põgeneda?
Aga ausalt, te ei kujuta ette kui palju puid ma vedasin, et maja külmkapi staatusest välja saada. Või noh mis maja. Kaminasaali polegi võimalik kütmisega iial soojaks saada (ainus võimalus on see sooja südamega inimesi tihedalt täis toppida). Aga vähemalt sauna, köögi ja ühe magamise kambri sain soojaks :). Ja millised musklid mul nüüd on! Haa, ma olen tugev!
Aga kui tuleb kevad, siis äratame Sutukese jälle ellu! Teeme ümber maja hulgaliselt rituaalseid lõkkeid ja puhume talve minema. Ootan :D

reede, november 16, 2007

Sorteeri jäätmeid!

Tegelt ka!

neljapäev, november 15, 2007

Vässu kallal

Kohutav kui väsinud ma terve päeva olen olnud. Hommikul ei saanud kuidagi voodist üles. Jõuetult kukutasin end basseini ja poole basseini pealt jäin magama. Edasi ujusin ainult selili - siis saab norsata, sest nina on vee peal. Hiljem lasin Laisikul endale putru keeta ja serveerida. Raskustega suutsin käe lusika ja pudrukoormaga suuni tõsta. Päeva jooksul tuli pisut erksust juurde ja jõudu kätesse, aga pea muutus raskeks, kippus teine kolks ja kolks klaviatuurile kukkuma.
Magada tahaks. Mitte lihtsalt niisama vaid mingit okasroosikese sajaaastast und. A ei saa, omme jälle tööle...Ja sooja tahaks. Varbad külmetavad...

teisipäev, november 13, 2007

Mina olengi eesel

Eile töölt koju kihutades panin need kurikuulsad põdravorstid ratta korvi. Kogu tee tuli ninna seda hõrku vorstilõhna. Tekkis tunne nagu levinud karikatuuridel eesli ja porgandiga. Selline äratundmise hetk.A täpselt selline tunne oligi. Eriti kui arvestada, et ma olin näljast nõrkemas ja väntasingi edasi vaid vorstiaurude peal...

Lammas libedal jääl

Hommikuvõimlemise asemel käisin täna enne kukke ja koitu autoga uisutamas. No lihtsalt nii libe oli teel, et keera rooli mispidi tahad, auto liigub ikka vaid külg ees ja vales suunas. No päris hirmus oli. Kihutasin siis keskmise turboteo kiirusega ujula poole ja vaatlesin kuidas teised autod sarnast vigursõitu (ja sama tempoga kusjuures) tegid. See oli omamoodi kaunis. Aegluubis - nagu miskine autode ballett või midagist. pilt

esmaspäev, november 12, 2007

Põdravorst.

Nonii, nüüd on siis jahilkäimise tagajärg käes. Mul on siin kapil hiiglaslik virn põdravorsti. Hommikust saati on nad seal lõhnand. Imeliselt. A teate, see paneb neelud tööle... Ila tilgub klaviatuurile...

Must...be.....strong......

Ja õues sajab mingit rõlget lõrtsi... Võeh. Peab vist oma Saanile saha ette monteerima

pühapäev, november 11, 2007

siin räägib elutarkus

Noored ja rumalad, nagu te olete, kuulake vana ja targa õpetussõnu: Mardipäevaks osta sina alati kõige paremaid komme. Kui Mardid ei tule, siis saad need ise ära süüa :D

reede, november 09, 2007

Kallile


Tähtpäeva puhul

neljapäev, november 08, 2007

Hakkama sain!

Haa, kujutage ette, et ma olen elus! Imestan. Minusugune meeletu suurlinnasõidukogemustega isik pimedas, vihmaga, ilma kaardilugejata, tipptunnil, Tallinnas, teadmata täpselt kuhu ta minema peab, aga kõigest sellest hoolimata jõuab kohale - on ju päris üllatamapanev. Ise ka ei usu.
Aga ma sain hakkama! Kiitke mind ometi!

A kui nüüd päris aus olla, siis niipea ikka Tallinna ännama ei kutsu. See oli ikka kole. Jalad siiamaani värisevad. Parandus. Vaatasin laua alla. Enam ei värise.

Aga hakkama sain! ja Clio jäi ka terveks. Andsin ta üle ja puha. Vilgutas teine veel nukralt tulesid ja saatis Laisikule tervisi.

MitteTallinnas oli päris hea sõita. Praami peale sain ilusasti, pika otsimise peale leidsin isegi kaugtuled üles. Ja sinna seminarile sõitsin nii kaunilt kohale, nagu sõidaks iga päev seda teed. Hiiumaa mees, kes mind jälitas küsis pärast, et kuidas ma küll nii hästi oskasin kohale minna sinna pärapõrgusse. :D Asi oli selles, et ma alahindasin ennast. Ma olen täiesti võimeline üheaegselt roolima, kaarti lugema ja mune praadima. Pole probleemi :D

P.S õpetusõnu veel noorematele ja rumalamatele kui mina: Kui sa ostad endale paanikashokolaadi, siis pole sellest mitte vähimatki kasu kui sa ta juba eelmisel õhtul ära sööd.

esmaspäev, november 05, 2007

Paanikaosakonna peakorter

Homme sõidan ma üksi mandrile. Kui mul muidugi õnnestub praamile pihta saada. Võib juhtuda, et sõidan mööda. Siis tuleb mul üksi ekselda Eestimaa mustadel maanteedel. Mulle meeldib mõelda endast kui küllaltki rahuldavast kaardilugejast, aga... oh häda, mitte nii väga heast juhist ja kohe kindalsti ei suuda ma Laisiku kombel korraga roolida, kaarti lugeda, telefoniga rääkida ja pannkooke küpsetada. Nii et äraeksimine on küllaltki suure tõenäosusega minu kurb saatus. Oh jah. Aga see on alles algus, sest mind ootab ees veel midagi palju ullemat. Nimelt tuleb mul pisikese Clioga Tallinn vallutada. Hmm, siiamaani on minu suurimaks linnaks kus ma autoga liikunud olen selline metropol nagu Kuressaare. Mis te arvate, kas ma saan (ilma kaardilugejata hakkama)? Keegi mulle kaardilugejaks (veel parem sofriks) ei taha tulla?

paanika paanika paanika paanika paanika paanika

Rahu, Pille, ainult rahu! Kui raske see ikka olla saab. Küll sa hakkama saad! Ja kui paanika kasvab üle pea, söö ära paanikashokolaad. Kuigi mul on kuri kahtlus, et see paanika saab olema suurem.... seega oleks paanikaklõmm parem, aga igatsugu klõmistamised ei sobi rooliga jälle kokku. Igavene jama.

Enivei, ma soovitan teil kolmapäeval kõigil Paldiski maanteest kõrvale hoida. Teie oma heaolu nimel...

Piltmõistatus

Leidke pildilt maailmaparandaja

pühapäev, november 04, 2007

Kõrb keset elutuba!

Ema ja isa jõudsid Aafrikast tagasi. Nagu lubatud nii korraldasin neile väikese kõrbe aklimatiseerumise eesmärkidel. Kaamliga ja puha...Tere tulemast tagasi meie sobmusesse ja külma hilissügisesse!

laupäev, november 03, 2007

Kop-kop lahti tee, metsas kuri jahimees...

Auh. Auh.


Käisime ajujahil. Mina etendasin edukalt koera rolli. St haukusin. Kuigi nii paremalt kui vasakult kostus aegajalt, et hoopis kasside, lehmade ja muude pudulojustega oldi jahile tuldud. Ma arvan, et põdrad olid hämmingus. Aegajalt hüüdsin ma põtradele hoiatuseks, et nüüd on viimane aeg põgeneda... Nad vist kuulasid minu sõna :)


Tore oli metsas jalutada ja karjuda.


Nüüd lähen aga liiva tooma. Väljas sajab kohutavamal kombel, nii et liiv on märg. Seepärast peangi täna ära tooma selle, et homseks ära kuivaks. Homme tulevad ju minu vanemad Aafrikast tagasi. Ja noh, ma mõtlesin, et keeran radikad põhja, laotan tubadesse 5 tonni liiva ja küsin Olenalt, ega tal juhuslikult mõnda kaamlit pole mulle laenata. Seda kõike ainult selleks, et üleminek Aafrika ja Eesti vahel poleks nii suur ja mööduks valutult.

P.S Mul olid üle jahi kõige ilusamad kummikud!