kolmapäev, mai 30, 2012

Statistikat postidest ja teivastest

Pisut enam kui 5 aastat tagasi tegin ma oma blogis statistikat, et milliseid silte olen oma blogis kõige enam kasutanud ja miliseid kõige vähem. No mõtlesin, et viskaks taas korra pilgu oma sildipilvekesele. Erinevate sildikeste hulk on selle ajaga märgatavalt kasvanud. Samas esikolmik on enamvähem samaks jäänud:
  • juhuslikke juhtumisi (350) - Esikoha on säilitanud silt, mis viitab üldisele korrastatuse puudumisele minu mõttemaailmas ja sügavama sisu puudumisele postitustes. 
  • hülgemöla (198) - Teise koha omanik on samuti sama, mis viis aastat tagasi, viidates kurvale asjaolule, et blogi vananedes pole sellele oluliselt küpsust lisandunud.
  • pildiraamat (160) - Kolmandaks on siiski rebinud uus tegija, kelleks on pildiraamat. Ilmselt on see tingitud asjaolust, et praeguseks neljandale kohale langenud "meie väike kambake" on suurenenud distantsi tõttu jäänud kaugemaks (aga siiski kalliks), mistõttu ühiseid kajastatavaid ettevõtmisi on harvemini. Pildiraamat seevastu täieneb aegajalt mõne minu imetabase kritseldusega (kuigi ka neid on harvaks jäänud).
Olulised muudatused on toimunud aga tagakolmikus (või õigemini nelikus):
  • reklaamipaus (2) - No mis teha, ma pole suurem asi reklaamiinimene. 
  • siis kui ma noor ja ilus olin... (2) - Tegelikult võiks selle sildi alla ilmselt rohkem postitusi tulla, sest nii kõrges vanuses, nagu ma praegu olen on ju tavapärane laskuda nostalgilistesse lapsepõlvemeenutustesse (ja eks neid siin ilmselt mõned varasemalt ka ole, aga silt ise tekkis suht hiljuti ja pole seega eriti kasutuses olnud).
  • tahan ka saada käsitööblogiks (3) - Tahtmine on taevariik, aga näikse, et minus siiski pole seda ainest, et käsitööblogardi tiitlit väärikalt kanda.
  • uumor (3) - Kas keegi ütles, et blogis peaks nalja saama? Mitte minu omas igastahes. See siin on tõsine koht ja nagu vähestest uumorisildiga postitustest võib järeldada, siis huumorivaene nagu telefoniraamat.

Muide, see on minu 1740 postitus

Võeh, ma lugesin uuesti oma sissekande algust, mis kõlas nii, et pisut enam kui 5 aastat tagasi tegin ma oma blogis statistikat.... Sellest järeldub vaid üks - ma olen vaaana. Mõeld, kui ma viis aastat tagasi olin blogi juba nii kaua pidanud, et andis mingit statistikat teha (666 postitust oli selleks ajaks täis).  Ja ma mäletan selgesti, et ma polnud enam päris laps kui blogi pidama hakkasin. Ülikool hakkas kohe-kohe läbi saama... Ma parem ei mõtle edasi...

esmaspäev, mai 28, 2012

Jupats

Arvestades kui palju ma täna poja uinutamiseks olen ringi kõndinud (arvestamata sealjuures kui vähe sellest on kasu olnud), varitseb mind üsnagi reaalne oht petaselt jupatsiks muutuda. Jalad lihtsalt kuluvad ära. Olen üsna kindel, et praeguseks olen juba paar sentimeetrit lühem...

pühapäev, mai 27, 2012

Mudakäpp

Aga täna sai paljast varvastega pehme muru peal ringi tatsatud (tõe huvides - paar käbi jäi ka varba alla). Oi kuidas see mulle meeldib. Paljajalu pehmes rohus. Suvi!
Sellega seoses muidugi õnnestus jalatallad nii ära määrida, et isegi saunaskäik ei aidanud ja ainus vahend mis võib taastada endise puhtuse on traathari (või siis chillit bang).
Lisaks sain ma pisukese päikesepõletuse ning suurel hulgal sääsepunne. Mingu need sääsed õige ka... Üks oli eriti paha ja puges Tõrukese vankrisse ning imes end verest punni enne kui ma ta eluküünla kustutasin. Häbematune.

laupäev, mai 26, 2012

Mini-Milli

Neljapäeval käisime linnas laiamas. Ja kuna poiss on juba nii suur, siis otsustasime, et on viimane aeg noormehele ka oma sõiduriist muretseda. Kaua sa jaksad niimoodi volituse alusel võõraste vankritega ringi kärutada. Ühesõnaga ostsime poisile tema oma Milli. Kaheksarattalise, millest kahjuks ükski ratas ei vea, vaid ikka on veolooma vaja. Või õigemini lükkelooma.

Eile sai Mini-Milli kohe ka Marteni sünnipäeval ära katsetatud. Käras küll. Samuti suutsid märkimisväärset kära teha kolm titte. Meie oma nillis õlut ja noris endast (pisut) väiksematega tüli. No peab veel kasutama võimalust kui vanusest tingitud osavus jõu ees teatava eelise annab. Kauaks seda enam.

kolmapäev, mai 23, 2012

Teine päev

Mõni päev kohe on parem kui teine...

teisipäev, mai 22, 2012

Iga varba otsas vill...

Tänast blogisissekannet võiks alustada nagu eilsetki, ainult ringi lehvimise asemel tuleks kirjutada ringi lonkamine. Mul ei ole enam ühtegi jalanõud, mis hõõruks koha pealt, kus mul parasjagu ville pole. Ja ainsad jalanõud, mis ei hõõru on talvesaapad. Sest nii kurb kui see ka pole, siis tenkadesse kulusid augud sisse, teised tenkad villistasid minu väikesed varbad. Plätud tekitasid villid varba vahele ja kingad suurele varbale. Järele ongi jäänud vaid talvesaapad ning peokingad. Aga no ühtede jaoks on liiga palav (ja need tööriistapoest ostetud turvasaapad ei sobi mu lillelise seelikuga) ja teistega on minu tavapärase 2x4 km ringi läbimine pisut ulmeline ettevõtmine, mis tõenäoliselt päädiks ülehomme karkudega käimisega. Nii et ma tõesti ei tea, millega homme jalutama lähen. Ehk sajab :P.

esmaspäev, mai 21, 2012

Suvine sünnipäev

Oi küll on täna alles suvine ilm. Päike paistis, linnud laulsid, kirsid, ploomid ja esimesed õunapuudki õitsesid. Ja täiesti suviselt soe. No ma panin endale ka siis suvise kostüümi selga ja lehvisin natuke alevi vahel ringi. Mõnus oli.

Täna on muide järjekordne Tõrukese minisünnipäev. 7 kuud täis nagu niksti. Selle piduliku sündmuse puhul küpsetasin poisile mustikakoogi. Tundus, et see avaldas muljet. Igastahes oli poiss valmis seda proovima ning nõus selle nimel isegi pisut roomama. Suurema osa koogist sõi muidugi emme ära (kes ilmselt peaks ka kalorite põletamise eesmärgil nüüd kõvasti roomama või veel hullem - sporti tegema).
video

pühapäev, mai 20, 2012

sääsed

Nii, taas kord üks nädalavahetus edukalt mööda veeretatud. Veeres teine lausa lauluga. Sel korral siis minu tädi lemmiklaulu(de)ga. Ja vastu suve sai isegi veel pisut riisutud. Ehk siis käib töö ja vile koos. Sel korral küll pigem käis töö ja vingumine koos. No ei olnud täna seda töötegemise lusti kohe kuidagi sees.
Aga muidu oli ju ilm imetabane ja tuju hää. Siiski, sääsed võiks küll sinna tagasi minna, kust nad tulid.

kolmapäev, mai 16, 2012

Kus ma olen?

Nii nagu ilmselt valdav osa igavlevatest internetiseeritud eestlastest, nii lõbutsesin ka mina pisut Google Street View‘ga. No ja mida ma näen?! Õigemini, mida ma ei näe. Kodus maja ees minu autot pole. Tööl ka minu autot pole. Isegi vallamaja parklas mitte. Linnas maja ees ei ole. Meelis ujuiskoha parkimisplatsil mu autot pole. No mitte kusagil ei hakka silma... Kus ma siis ometigi olen?
Sest kui sind pole striit vius näha, siis pole sind samahästi kui olemaski.

Suvi võib tulla

Kuna Mps on jälle mandril hullamas (loomulikult õilsatel eesmärkidel ja turvalisema tuleviku nimel) sõitsime meie Tõrukesega lähimasse linna. No oli vaja teine (st linn) lapikuks lüüa. Ja kuna emal lõigati varvas otsast (vähemalt tema oietest ja jala järelvedamisest võis seda järeldada) tuli mul koos murdjalapsukesega jalutamas käia. Sellega seoses avanes mul imetaban võimalus kuulata kahte kontserti (üks lossihoovis ja teine kõlakojas). Üks uhkem kui teine. Üks ja sama esitaja. Erinev repertuaar. Eriti hea oli see, et esineja korjas ise endale lilled, mille ma siis etteaste lõpus pidulikult talle üle anda sain
Jalutamistempo oli muidugi kohutavalt aeglane.
Muide, kuna reaalsustaju teatas mulle täna, et toetudes ajaloolistele faktidele on projekt "suveks saledaks" niikuinii hukule määratud, siis ostsin omale supelkostüümi ära ja suvi võib minu poolest tulla.

pühapäev, mai 13, 2012

esimene emadepäev

(sissejuhatav õhkamine)
Täna on siis ajaloo esimene päev, kus ka mina võin täieõiguslikult emadepäeva tähistada päevakangelase rollis.
Tõruke on alles väike ja veel pannkooke voodisse* ei too, aga peotäie lilli suudab küll oma emale tuua. Nurmenukke. Imearmas.
(vaheõhkamine)
Ma ükspäev siin mõtlesin, et veider asi see emadus. Enne last ei kujuta üldse ette, mis juhtub ja miskipärast on tunne, et kui see laps peaks tulema, siis minus midagi totaalselt muutub ja minust saab EMA. Aga tegelikkuses ei toimu sellist täielikku karakterimuutust. Tõruke on meiega olnud nüüd juba üle poole aasta ja see tundub algusest peale kuidagi loomulik. Otse loomulikult on elukorraldus oluliselt muutunud, aga seda sisemist 180 kraadist pööret, mida ma justkui ootasin ei ole toimunud. Olen endiselt ikka see sama kes enne. Selle väikese vahega, et mul on nüüd laps. Ja just nii see olema peabki.
Või tundub see ainult mulle nii ja kõrvaltvaatajad näevad juba kaugelt, et rinnapiim on pähe löönud ja sellest tüdrukust enam asja ei saa? Näe blogiski enam midagi muud ei kirjuta kui ainult titelappidest.
Aga ikkagi. Mul on hea meel, et mul Tõruke olemas on ja ma loodan, et ta võib minu üle ka vahel pisut rõõmu tunda (kui mitte muidu, siis vähemalt söögiaegadelgi).
(väljajuhatav õhkamine)

*Mul on alati olnud ettekujutus, et ideaalne emadepäev on selline, et hommikul tuuakse pannkoogid ja kakao voodisse ja siis lapsed koristavad ja kraamivad terve elamise ära ja poputavad ema nii mis jaksavad, toovad lilli ja kaarte ja šokolaadi ning emal ei jää muud üle kui jalad seinale visata ja õhata, et küll mul on alles toredad lapsed. Miskipärast on mul kuri kahtlus, et see kujutelm on pisut nagu ulme žanrist.

kolmapäev, mai 09, 2012

Nutellauskumatu

Teate seda reklaami, kus üks nutellausku ema kiidab selle maiuse imelisi omadusi väites, et tegemist olla mõnusa pähklivõidega, mille abil saab lapsed sööma ükskõik milliseid tervislikke toite. Näiteks täisterasaia. No mina ei tea. Iga kord kui ma seda reklaami näen mõtlen ma vähemalt viis minutit, et mis need ülejäänud tervislikud asjad on, mida Nutella abil lastele söödavamaks teha.  Hautatud köögiviljad? Ühepajatoit? Võibolla lihtsalt porgandit sisse torgata justnagu tipikastmesse?
Huvitav, kas Mps nõustuks hautatud kapsaid sööma, kui ma serveeriks neid rohke Nutellaga? Mingisugune kahtluseuss sisiseb kõrvas, et ega visssst.

esmaspäev, mai 07, 2012

Täpiline nagu kevadine kägu

Kuulsin eile selle kevade esimest kägu kukkumas. Ise näen ka välja nagu oleks kõvasti kukkunud. Kõik kohad on sinikaid täis. Eriti palju on pisikesi ümmargusi sinikaid kintsudel. Nagu oleks printsessi madratsi alla terve peotäis herneid puistatud. Aga tõenäoliselt siiski pole (kuigi ma pole madratsi alla vaadanud). Kahtlustan, et süüdi on ikkagi Tõruke, kes oma teravate väikeste varvastega tavatseb mu süles hüpata. No ja mulle piisab ju sinika tekkeks sellestki kui keegi mind vähe teravama pilguga vaatab, mis siis veel 8,5-kilosest hüpikbeebist rääkida.

neljapäev, mai 03, 2012

Matk kuldsetele kividele

Nagu ma varem juba maininud olen, on meie üllas eesmärk kasvatada lapsukesest matkalembene kodanik, kes tunneb loodust, teeb kanal ja tuvil vahet* ning oskab läbi näha meriski salaplaane. Selle eesmärgiga viisime ta täna veidike pikemale matkale kuldsete kivide rannale. Ei ei, ma ei räägi praegu kuldsetest liivadest. Ikka kuldsetest kividest. Ühe vildaka majaka juures on üks tuntud performance kunstnik L. Oodus kõik kivid kuldseks värvinud. See on ilus.
Vaese poisi  jaoks oli see rännak muidugi raske katsumus. Pidi ta ju kõikseaeg oma viineripirukatest pungil ema või isa seljas tassima. Ja mis kõige hullem - tema jalad ei ulatunud sealjuures maani. Siiski kannatas ta vapralt peaaegu lõpuni, mil väsimus temast lõpuks jagu sai. Muide, kui tea peaks rannalt vasakujala saabaste vahelt mõne luti leidma, siis seda pole meri kaldale uhtunud vaid hoopis Tõruke märgistas luttidega oma teed, et oskaks pärast tagasi tulla. Ikka kindlam kui laivapuru.


*kui lind kõnnib maas, siis ta on kana, kui lendab, siis tuvi. Seda tarkust teavad ju kõik.

kolmapäev, mai 02, 2012

Ehhee, täna jäi Tõruke roomamisega vahele. Liikus teine valdavalt käte jõu abil edasi. Vaevaliselt kuid siiski.

Mina üritan juba mitmendat päeva oma päevitust ühtlustada kandes töökindaid ja lühikese varrukaga särki. Ilmselt oleks pidanud koti ka pähe tõmbama. Nina on veel punasem kui tavaliselt.
Eile riisusime näiteks. Mps ütles, ete ma olen peale riisumist alati heas tujus. Ilmselt on tal õigus. Mulle meeldib riisumine, röövimine ja põletamine! Mmmmõnus