Hispaanias on hirmsad vihmahood

Aga na ei olegi veel kirjutanud, et käisime vahepeal soojamaa puhkusel. Ma olen nii vanaks elanud ja polnudki veel varem vahemere ääres puhkamas käinud. Nüüd on see viga siis parandatud. Ma ei hakka kirjutama üksikasjalikku reisikirjeldust, vaid toon punktide kaupa välja mõned märksõnad, mis meenuvad. 

Kogu meie pagas minnes. Tagasi tulles oli üks kohver rohkem - ujumisrõngaste jaoks

Kuumus - "Miks te ometi kõige kuumemal ajal Hispaaniasse lähete?" uuris nii mõnigi kõiketeadja enne reisi. Mina, kes ma eriti kuumasõber ei ole, olin isegi hirmul, ostsin endale laia äärega kübara ja kolm potsikut päikesekreemi. Aga asi polnud sugugi nii hull. Temperatuurid olid küll kõrged, aga täiesti talutavad. Kreemitasime usinalt ja tulime peaaegu sama valgena tagasi, kui läksime.

Minu kaabu

Floora ja Fauna - Üks asi, mis minu ettekujutusega Hispaaniast kokku ei läinud oli maa värvigamma. See oli nimelt kollastes ja pruunides toonides. Krõbekuiv ja kuivanud. Ainsad värvilaigud maastikul olid kiirteede ääres kasvavad oleandrid (need on äärmiselt mürgised ja kiirteede ääres kasvatataksegi seetõttu, et metsloomad hoiavad neist eemale). Oliivi-, sidruni- ja avokaadoistandused andsid siiski maastikul pisut rohekat tooni. Aga muidu oli kõik krõbekuiv ja rohelist rohtu nägin ainult ühes aias, kus töötasid ka vihmutid. Igal pool olid sildid suurest tuleohust. Ja selle lühikese aja jooksul, mis me seal olime nägime oma silmaga kahte tulekahju ning ühel päeval käis pääste lennuk läheduses asuvast veehoidlast vett võtmas. Ei teagi, kas harjutas niisama või kustutas mõnd maastikupõlengut. Üks tulekahjudest oli meie enda külas. Märkasime seda oma terrassilt. Kuna parajasti mängis Hispaania jalka poolfinaalis, siis olime päris mures, et kas keegi kustutama tuleb või on kõik telerite ette naelutatud. Lõpuks ikka tulid.

Faunast tooksin esile rohelised papagoid, kes parkides elasid ja hirmsat häält tegid. Ega muid loomi väga näha polnudki. Paar kidurat kassi, mõned hobused, kitsekari. Ahjaa, raisakotkaid nägime ka matkaraja kohal tiirutamas - juu noolisid, et mõni turist kuristikku kukuks.

Indiaanlase pea kalju ja kiirtee äärsed põõsad - sõidu pealt tehtud pilt, mis peaks vabandama välja udususe

Vahemeri - Käisime neljas erinevas rannas. Esimeses, nö lasterannas, oli tõesti kõige lapsesõbralikum  olukord - isegi kui liiv kõrvetas taldadele peaaegu et villid ja kõige pisem tuli merest välja verise õla ja kriibitud käega. Teises rannas pisikesed õieti vette enam ei saanud - väga kiirelt läks sügavaks ja lained lõid tugevamaidki jalust. Veest välja tulles oli trikoo kive täis ja põlv või kõht (või mõni muu kehaosa) marraskil. Kolmandas rannas lapsed isegi ei üritanud vette tulla (läks ka kiiresti sügavaks). Ja neljandasse ei võtnud me lapsi isegi kaasa mitte. Rannad olid pigem kivised, isegi kui kaugemal vees oli liivapõhi. Riitevahetuskabiine hispaanlased ei tunnista (neljast rannast ühest, leidsime sellise igandi). Popimad rannad olid nii tihedalt inimesi täis, et vaevalt mahtus astuma, pikali viskamisest rääkimata. See aga ei takistanud kohalikel puhkajate vahel palli mängimast. Tore oli näha, et rannas oli igasuguse kehakuju ja -vormiga inimesi ja ma olin vist kogu ranna peale ainus, kes trikood kandis, ülejäänud olid ikka bikiinidega või mõni lausa paljaste tissidega. Vesi ise oli muidugi mõnus jahutav, ma ütleks, et lausa eestilikult karastav, aga selge ja läbipaistev (kui just polnud tapjalaineid, mis kive näkku viskasid).

Rand nr 4 - sinna me lapsi kaasa ei võtnud. 

Rand nr 2 - kurjade lainetega, kus kraapisin ära põlve

Rand nr 1 kõige liivasem ja lastesõbralikum

Bassein - meil oli oma villas ka bassein. Kui lastelt küsida, mis neile Hispaaniast kõige rohkem meeldis, siis vastatakse kui ühest suust - basseinipidu. Neil käis üks katkematu basseinipidu kogu aeg. Isegi Tirts, kelle jalad põhja ei ulatunud, ulpis vapralt oma sebrakese ujumisrõngaga ringi ja muust ei hoolinudki kui basseinis sulistamisest. Käisime laste lõbuks ka ühes veepargis. See meeldis samuti lastele, aga oma bassein oli ikka suurimaks luksuseks.

Terrassirõdu ja bassein

Jõed - Jõgesid oli palju, aga vett nendes vähe. Kogu reisi peale nägin kokku kaht jõge, kus ka vesi sees oli. Ülejäänud olid vaid kuivad jõesängid.

Näete, pildi vasakul servas on näha veidi beeži vett. Rooma silla all oli erandlikult voolavat vett

Villa - rentisime kogu nädalaks ühe väikese villakese. See oli tegelikult väga armas koht. Piisavalt ruumikas, aga samas kompaktne. Kõik vajalik oli olemas. Ühel õhtul rõdulaadsel terrassil istudes arutasime, et kui saaks, siis mida Hispaaniast kaasa võtaks. Lapsed oleks võtnud loomulikult basseini, Mps pesukuivatusala (see oli seal tõesti väga mugavalt lahendatud ja pesu kuivas silmapilkselt) ja mina selle sama terrassi. Oli ääretult mõnus istuda õhtul terrassil maheda tuulekese käes, samas kui kiviplaatidest õhkab veel soojust, vaadata kuidas päike mägede taha loojub, juua klaasike kerget mulliga jooki ja niisama perega juttu ajada ja järgmise päeva plaane teha. Need olid minu lemmikhetked reisilt. Tõeline puhkusetunne.

Vaade terrassilt

Buss - rentisime autod ringiliikumiseks. Vennapere rentis normaalse sõiduki, aga meie laiendatud pere (minu ema ja isa olid ka pundis) rentis peaaegu et väikebussi. Õnneks on Mps meil osav ja sai bussi juhtimisega hakkama, mina oleks ilmselt juba villa hoovi tagurdamise vajaduse peale risti keset teed seisma jäänud ja lahinal nutma hakanud. Villa asus keset küllaltki järsku mäge ja kitsaste väravate vahelt hoovi tagurdades oli mul kogu aeg hirm, et buss läheb lihtlabaselt ümber. Ei läinud. Tõsi on muidugi see, et kitsastel mägiteedel oleks sõiduauto siiski palju inimsõbralikum lahendus kui buss.

Meie bussike, taustal on näha minu lemmikterrassi nurgakest

Matk - Meil oli üldiselt suhteliselt vaba programm ja ainsad piletid, mis varasemalt olid ette ostetud, olid Caminito del Rey matkaraja pääsmed, sest nähes pilte kalju küljele rajatud matkarajast, teadsin kohe, et sinna tahan ma minna. Pensionärid ja alla 8-aastased lapsed jätsime basseinipeole ja kihutasime enne kukke ja koitu minema. Olgu-olgu, päike oli ikka juba tõusnud, ainult mäe tagant polnud välja jõudnud. Mõte oligi selles, et saaks võimalikult varakult matkarajale, et mitte lõõskava päikese all matkata. Rada oli äge ja soovitan seda kindlasti. Samuti soovitan võtta giidiga matka. Ilma giidita on ka kindlasti tore ja ilus, aga giid avas kogu selle koha tausta ja oli äärmiselt huvitav kuulata. Meil oli muidugi ka väike grupp ja erakordselt tore giid. Rada ei olnud raske - isegi minusugune täiesti vormist väljas matkaja sai selle kerge vaevaga läbitud. Ja kuigi enamus rajast kõrgus kuristiku kohal, siis mingit kõrgusekartust minus küll ei tekkinud. Ehk siis kui sa pole sünnist saati paaniliselt kõrgust kartnud, siis on see täiesti muretu matk. Ja no millised vaated!

Koopad - külastasime Nerja koopaid. Noo, need olid ikka päris uhked ja võimsad ja panid fantaasia hooga tööle. Seal ringi liikudes ei olnud mingit kunsti ette kujutada, et nuga tagant kargab välja kari mäekolle või kusagil konutab lohe ja valvab oma varandust. Millised kaunid sammassaalid ja  lubjanikerdised! Pildid jäid kõik udused.

Valged linnad - Meie reisiseltskond koosnes väga erineva vanuse ja huvidega inimestest. Laste jaoks oli kõige tähtsam basseinipidu, aga Mummi ja mõned teisedki täiskasvanutest tahtsid ka natuke kultuuri saada. Cordoba reis läks selles mõttes natuke untsu, aga asja heastamiseks korraldasime väljasõidu naabruses asunud väikesesse mägilinnakesse. See oli armas väike paljude treppide ja loendamatute kraanide/kaevukestega  linnake. Väga armas. Natuke jäi kripeldama see valge linn, mis justkui kroon ühe kõrge mäe tipus kõrgus, kuid mis siiski külastamata jäi. 

Viis kraani on parem kui üks, seda teab iga hispaanlane

Valge maja kitsega

Lennureis - Kõige vähem meeldivad mulle reisimise juures lennujaamad. Need on täis siginat, saginat,  ärevust, tüdimust ja ootamist. Mõlemal korral jäi meie lennuk tunnikese hiljaks. Õnneks oli otselend ja polnud hirmu, et jääme järgmisest lennust maha, aga see närviline õhkkond on väsitav. Ja lennukis on kitsas. Jagasin küll pingirida Täpikese ja Tirtsuga, kes on väikesed kui nööbid ja laiuti just liiga tihedalt ei pidanud olema, aga põlved küll ära mahtuda ei tahtnud. Eriti tagasi tulles. Siis oli vist mingi kahandatud lennuki versioon. Ma siiamaani imestan, et kuidas lendavad minust pikemad inimesed, kui juba minul kohutavalt ebamugav oli...

 

Kodu paistab. Just seal punase noole juures

Igatahes oli tore ja mälestusväärne reis. 

Puhkus Ruhnus

Mul oli vahepeal nädal aega puhkust. Ja ma olin väga tubli puhkaja. Lubasin endale puhkuse alguses, et ma ei vaata töömeili rohkem kui kord päevas ja ei näita nägu töö juures rohkem kui ühe korra. Ja kujutage ette, ma suutsin seda teha! Noh peaaegu. Kui nüüd üdini aus olla, siis käisin töölt kolm korda läbi, aga kaks neist olid täiesti tööga mitteseotud lühivisiidid. 

Mida ma puhkusel tegin, seda ma hästi ei mäletagi. Ilmselt koristasin ja natuke tegin ka aiatöid ja pool ajast mängisin lastele taksojuhti.

Sel korral oli mul puhkus hästi valitud - puhkusest väljatulekuks anti veel üks vaba päev. Mõni võibolla nimetaks seda kevadpühaks, aga tegelikult on see kalendris punane puhtalt seetõttu, et üleminek puhkusest ei oleks nii karm. No ja leevendamaks veelgi võimaliku töölenaasmisšokki, lõppes mu esimene puhkusejärgne tööpäev kolm tundi varem ja seejärel kihutasime paariks päevaks Ruhnu saarele. 

See oli oodatud reis, aga merereisi osa sellest ei olnud just ülemäära oodatud. Kujutage ette 2 tundi laevasõitu ja tormihoiatus. Ja nüüd proovige seda mõelda minu seisukohast, keda ajab iiveldama  isegi mõte loksuvatest lainetest. Võeh. Ma sõin eelnevalt peoga merehaigusevastaseid tablette ning valmistusin pakkuma kaladele rikkalikku õhtuoodet.  Aga mingi ime läbi jäid kalad siiski nälga ja kohale jõudes olime näost vaid õrnalt roheka varjundiga.

Ma olen korra varem ka Ruhnus käinud, aga see oli mingi 10 aastat tagasi ja ainus, mis ma sealt mäletan, on neljakordsed narid ja lõputud liivarannad.
Sel korral oli meil täisprogramm saime põhjaliku ülevaate kogu saare elust ja olust. Ainult neljakordseid narisid ning väikesi valgeid sirmikuid ei näinud. Küll aga nägime kuidas päike loojus kolaki merre. Vaatasime üle kõik kirikud nii seest kui väljast. Peaaegu kõikidesse valla asutustesse astusime sisse ja kuulasime, mismoodi aetakse väikevallas asju. Pesime end igas saare saunas. Ronisime majaka tippu ja laskusime püstloodi mäest alla. Maitsesime saare mineraalvett, milles võiks vabalt kurke soolata, aga kurgid tuleks liiga soolased. Laulsime tuntud ja tundmatuid laule ning lasime liival meile laulda. Lehvitasime hülgele. Imetlesime vindiga puid ja jõime endale ka saare veinist pisut vinti. Sõime maailma parimat šašlõkki. Suplesime jääkarudega koos meres ja paitasime karunäoga Priidikut. Ruhnu karu me loomulikult ei kohanud. Matkasime samblikuväljade vahel liivaluidetel ja kõmpisime sooservas. Kuulasime lõputult lugusid elust saarel, mille puhul oli raske aru saada, mis on tõsi ja mis seda mitte ei olnud. Nautisime mõnusat seltskonda ja naersime nii et vats vappus ja siiamaani on põsed naerust hellad.

Ühe sõnaga oli mälestusväärne retk! Teinekordki!

Lõpetuseks pilt Ruhnu päikeseloojangust lokkide taustal. Metsistusin juba esimese õhtuga ära.

antitehnoloogia kiired

Kuidas Teie liiklusvahendid eile käitusid? Tõrgeteta? Ma kahtlustan, et eile tulid kosmosest mingid tugevad tehnikat rivist välja löövad lained, mis külvasid üleilmselt segadust transpordivaldkonnas.

Meie näiteks istusime poolteist tundi paadis ja ootasime, et see käivituks, samal ajal kui laevuke ainult turtsatas paar korda ja inises niisama. Umbes samal ajal veetis Laisik meeldivalt aega  Pärnu bussijaamas, kuna nende buss oli rikki läinud. Tõenäoliselt toimus üle Eesti sarnaseid "katkestusi". Mul lihtsalt puudub kõikide tõrgete kohta info.

Olles lõpuks merehädast päästetud, võtsime veel kord riski ja sõitsime praamiga koju, lootes, et vähemalt see pääseb tehnilistest riketest. Vedas - kõik töötas kui õlitatult. Küll aga ei olnud sugugi nii hästi läinud ühel autol, mis üritas suure kolinaga praamile sõita. Ilus oli õhtuhämaruses vaadata kuidas auto järel lohisev summuti sädemeid pildus.

Aga miks me üldse merehätta jäime? Ikka meie väikesaarte programmi tõttu. Otsustasime nimelt kaks kärbest ühe hoobiga lüüa ning lisaks väikesaarte programmile saada ka üle pika aja väike lisandus meie majakatuurile - külastasime Osmussaaret.

Eile oli matkamiseks lihtsalt imeline ilm. Päike paistis, puhus mahe tuuleke, linnud laulsid ja lambad määgisid - nagu täitsa puhkuse moodi asi oli.

Saareke ise on ilus. Mitte, et seal nii kohutavalt palju vaadata oleks olnud - meri, majakas, kabeli varemed, palju kive ja kadakaid, mõned suuremad rahnud ja ohtralt militaarkola. Aga mõnusa seltskonnaga niisama matkata oli ka lihtsalt suurepärane.  Paar geopeituse aaret tuhnisime ka üles. Merikobrast ei kohanud.

Loodus võtab üle

Hülgeluurannikul

Arvasite, et meie väikesaarte ja laidude programm on unustuste hõlma vajunud? Hähh, keda ma petan, te tõenäoliselt ei mäletagi, et meil Mpsiga selline programm oli. Äärmisel juhul suudate veel meenutada majakate kaardistamise retki* või kauneima kirikukuke valimise konkurssi**. Aga tõstku käsi üles, kes mäletab, et meil oli plaanis käia läbi võimalikult palju väikesaari? No vot. Endalgi hakkas vaikselt ununema. Õnneks on Mps kõrgemast vanusest hoolimata parema mäluga ja utsitas mindki, et programm tuleb taas päevakorda võtta.

Nii juhtuski, et tegin eile ühepäevase minipuhkuse ja kihutasime koos Papa ja paadiga Saaremaale, et sealt Kärsa sadamast merele suunduda. Viimasel hetkel võtsime isegi mootori kaasa. Ja natuke peale viimast hetke (kui varbad juba märjaks hakkasid saama) taipasime ka paadile korgi ette panna. Edasi viis sõit üle tasase mere otse Allirahu poole.

Teravam silm võib hea fantaasia korral märgata silmapiiril meie sihtmärki

See on üks pisike maakild keset ulgumerd. Või noh, võibolla just mitte päris keset ulgumerd, aga kui ma ütleks, et saareke on rannast kiviga visata, siis ei kõlaks meie retk sugugi nii põnevalt. Samas jälle kiviga saare pihta viskamiseks peaks ikkagi veidike kalevite verd soontes voolama. Ma saan aru, et ma olin koolis palliviskes nõrk, aga 8 km on ka sportlikumale tüpaažile paras väljakutse. Lisaks peaks veel jõle täpne käsi olema, sest saareke on tilluke. Rannajoone pikkuseks tuleb kõigest ca 1 km ja kui tulepaaki keset saart püsti poleks, siis rannast seda madalat kivihunnikut ei näekski.

Merikapsapõld

Puid ega põõsaid seal ka pole. Ainult ohtralt merikapsast, miskit puju ja üht eriti tüütut taime, kes elu laiul sugugi ei armastanud ning üritas oma lapsukesi iga hinna eest koos meiega suurele maale saata. Ilmselt mõnel umbrohubeebil see õnnestuski.

Laid oli muidugi väga ilus ja mitmekesise rannaga. Seal oli nii kivist, klibust kui liivast randa. Iga külg eriilmeline. Kõikidel külgedel oli aga üks ühine omadus - iga paari meetri tagant vedeles rannikul mõni hülgekorjus. Enamasti oli tegu väikeste karvakaladega, paar suuremat oli sekka eksinud. Õhus hõljus ka selline hapuhülgehais. Hukka oli neid hülgeid palju saanud, aga alles oli ka ikka kõvasti. Iga natukese aja tagant pistis mõni peanupu veest välja, üks külitas demonstratiivselt rannakividel ja kogu meie saarel viibimist saatis üks hale ulgumine ja nutulaul, mis tuli ilmselt veidi eemal paiknevalt rahult. 

Ega me seal saarel pikalt olnud. Vaatasime veidi ringi, tegime tiiru peale, pidasime väikese pikniku ja sõitsime aga kodu poole tagasi. Tore oli sellegipoolest.

Tagasiteel tuli paadi kiigutamise, mootorisurina ja vee helklemise koosmõjul selline uni peale, et äärepealt oleks magama jäänud.

* Kõik Mandri-Eesti majakad ja suurem osa tulepaake, on meil külastatud ja kaardistatud, jäänud ongi vaid mõned üksikud väikesaartel paiknevad tuletornid ja -paagid.

**Valdav osa Eesti kirikuid on üle kontrollitud, veendumaks kas torni otsas kõrgub rist või istub seal kukk. Mõni kukk oli küll pigem kana või lausa tuvi moodi.

PPP

Ehk perega Pärnus puhkusel.
Just seda me möödunud nädalavahetusel tegimegi. Kuigi perega puhkamise jaoks peaks mingi muu sõna välja mõtlema. Puhkamisest on asi kaugel. Pigem on tegemist pideva pingutusega säilitada tervet mõistust (või seda vähest, mis varasematest perereisidest kärbituna tervest mõistusest alles jäänud on).

Esiteks oli vaja Lottemaal käia, sest me polnud seal varem käinud ja varsti on lapsed nii suured, et ei oska sellest enam midagi arvata. Mis mulje siis jäi? Kallivõitu - oli esimene emotsioon pileteid ostes. Koht ise oli päris tore. Mina küll igale poole ei pääsenud, sest logistasin jäätist sööva titega ringi ja sellist mädivatti* ei saa ju siseruumidesse lasta, muidu oleks pärast kõik atraktsioonid 2-aastase kõrguselt kleepuvad ja määrdunud. Tirtsule oleks muidugi piisanud vaid paarist trepist ja redelist, mida mööda üles-alla turnida. Ja jäätisest loomulikult. Ka Tõruke arvas, et parim osa oli jäätis. Omas reserveerituses ei tahtnud ta organiseeritud tegevustest osa võtta ja eelisas Mpsiga kulli mängida. Täpike seevastu nautis kogu seda aktsiooni täiega. Igal etendusel istus esireas, pükste paraadil lonkis kohe pükste taga, tantsis lava ees koos Lottemaa elanikega ja vabal ajal ajas rebane Juliaga juttu. Need näitlejad meeldisidki mulle kõige enam. No eriti need, kes näisid oma rolle nautivat. 

Lõpuks kui kõik olid väsinud ja näljased hakkasime koju minema, elades üle rongiõnnetuse. Ei, rongijuht ei jäänud tukkuma, aga autole otsasõidu vältimiseks pidurdas nii järsult, et kõik lapsed kukkusid pinkidelt maha. Tõruke sai käele koleda sinika ning Tirts muhu otsaette. Õnneks midagi hullemat ei juhtunud.

Teise päeva peamine atraktsioon oli veekeskus. Tõsi, mina veetsin suurema osa ajast lastebasseinis üritades kõige pisema nina ikka vee peal hoida. Ta on endiselt suur veesõber, aga täiesti ilma ohutundeta. Või kuidas võtta. Lastebasseinis olid mingid vahtkummist kätised. Tirts pani neid lausa 4 tükki külge. Ilmselt ilu pärast. Muide, seda, et ujumine teeb näljaseks, tõestasid väga hästi need samad kätised, mis olid kõik eranditult hambajälgi täis ja mõnel oli isegi suur tükk välja hammustatud. See veekeskus (mis oli samuti kallis, aga ikkagi poole odavam kui Lottemaa) meeldis lastele isegi rohkem ja nõuti, et sinna tuleb tagasi minna. Ehk kunagi lähemegi.

Õhtul tähistasime tagasihoidlikult (tordi ja šampusega) oma 11. pulmaaastapäeva. Paneb ikka imestama, kuidas aeg lendab. Ilm muide oli 11 aastat tagasi üsna sarnane - hommikul sadas vihma, aga päeva peale tuli päike välja.

Kolmandaks päevaks oli plaanitud matk. Minu jaoks jäi see küll lühikeseks. Peale ca 500 meetri läbimist  otsustas Tõruke teiste peale solvuda ja keeldus edasi minemast. Kuna ma ei saanud oma last ometi üksi metsa ripakile jätta, tuli ka mul rännak lõpetada. Ega see maastik polnudki kergkärule sobilik, nii et keerasime Tirtsu ja Tõrukesega otsa ringi ja lonkisime algusesse tagasi ning lõime ülejäänud matkasellide naasmiseni niisama aega surnuks. Ja algaski kojusõit. Koju jõudsime isegi mõistlikul ajal, aga see puhkus oli nii ära kurnanud, et midagi enam teha ei jaksanud. Lebasin jõuetult diivanil ja aegajalt lükkasin pesumasinasse uue portsu riideid.

 *Sõna muhu murdes, mis tähendabki Tirtsu, ehk sellises vanuses last, kes toiduga mäkerdab, nii et vatt on mädine.

Puhkusereis (lastega)

Käisime perepuhkusel Lõuna-Eestis. Siit tuleb lühikokkuvõte, et endal meeles püsiks - reisipäevikut ju ei kirjutanud.

1. päev

Me ei olnud veel Pärnussegi jõudnud kui juba tuli paaril korral auto kinni pidada ja ähvardada, et keerame kohe otsa ringi kui tagumise istme rahvas omavahelist nääklemist ei lõpeta. Pärnus toimus boksipeatus (jahutusvedelikupaagikorgirike) ja osteti Tõrukesele tema kauaigatsetud nuudlid, mis sattusid küll kapsatükikeste tõttu põlu alla. Koheselt meenus laul: 

"Mats alati on tubli mees,
ei kedagi ta pelga,
kuid kapsatükid nuudlites,
ta võivad jätta nälga.

Tõrvas tegime ujumispeatuse, mis tundus väga hea mõttena, sest ilm oli jõletult palav. Lähemal vaatlemisel selgusid aga mitmed probleemid. Minu lapsed on teadupärast veelembesed, kuid harjunud toimetama meres, kus võid pikalt ringi lipata enne kui sügavaks läheb. Suurematele lastele sai seda veel kuidagi selgitada, aga Tirts, see tormas pea ees järve ja üritas end iga hinna eest ära uputada. Iga kord kui katsusin teda kalda poole suunata, kriisati üle kogu linna. Ja et väikelaste päästmist veelgi põnevamaks teha, oli seal mustmiljon parmu, kes üritasid mind elusalt nahka panna. Erilist värskendust see suplus ei pakkunud. Lõpuks vedasin kriiskava ja hammustava lapse jõuga veest välja. Toimus kiire piknik ja naasmine saunaks muutunud autosse. 

Edasi viis tee otse ööbimiskohta - Sangaste Rukkimajja - mille kohta on mul öelda vaid üht - KONDITSIONEER! Panime asjad tuppa ning suundusime Sangaste lossi ringtalli. Seal oli tore näitus, kus lapsed said enamusi asju näppida ja katsetada. Isegi proovisin näiteks lehma lüpsmist. Tuli välja küll (ma pole päris lehma kunagi lüpsta proovinud), kuigi selle lehma piim oli ikka väga lahja.

Õhtusöök oli Rukkimajas ja enne pimedat käisime veel sugulasi vaatamas.

2. päev

Teate, et minu lapsed on 50% Võru verd muhulased? Aga ise polnud veel Munamäe torniski käinud. 2. päeva ülesandeks oligi see viga likvideerida. Kõige esimese asjana vaatasime siiski üle minu nao värsked maavaldused. Koht vajab ohtrasti kõpitsemist, kuid on suure potentsiaaliga. Seejärel aga kihutasimegi otse Munamäele. Veeretasin oma koguka kere ka selle muna otsa. Torni viis õnneks lift. Pettumus oli suur. Mitte, et vaatel midagi viga oleks olnud. See oli sama kena kui vanasti, aga värskendav tuuleke, mida lootsin sealt leida, oli täiesti kadunud. Seda kadunud tuult ei leidnud me ka Ööbikuoru vaatetornist. Tõruke narris, et kes viimasena tornist alla saab, on praemuna. Just sellena ma end tundsingi. Leevendust palavusele otsisime Eesti sügavaimast järvest. Leevendust ei saanud. Kordus Tõrva järve stsenaarium parmude ja Tirtsuga, kes oli võtnud eesmärgiks välja selgitada kui sügav see järv ikka on.

Lõunasöök järve kõrval asuvas söögikohas ja aeg oli taas külastada lapsepõlveradasid. Lapsepõlves käisime igal suvel Võrumaal vanaema ja vanaisa juures ja mul on sealt palju toredaid mälestusi alustades piimapukkidest ja heintes magamistest ning lõpetades iiveldamaajavalt looklevate kruusateedega. Ma polnud seal käinud alates vanaisa surmast (seega 16 aastat). Piimapukki pole seal ammu enam, heinaküünist on tehtud suvila. Kõik on kuidagi väikeseks jäänud - õu, suur mägi maja kõrval, maja ise, toad (üks tuba, mis mu mälestustes on kindlas kohas, on tegelikkuses sootuks puudu, mis kõige hullem, seda pole kunagi olemas olnudki).  Eks ma olen ise pisut suuremaks saanud. Tore on muidugi näha, et majapidamine pole laokile jäänud vaid seda ikka kõpitsetakse edasi.

Järgmisena võtsime suuna Seedri puhkemajja, mis oli meie öömaja number 2. Neil ei olnud konditsioneeri. Tänu avatud aknale, oli öö siiski täiesti talutav. Enne ööd käisime ja külastasime veel sugulasi.

3. päev

Kiire poodlemine Võrus (kus kohtasime juhuslikult tuttavaid nägusid) ja võtsimegi suuna Vastseliinale. Kui mina seal viimati käisin, olid seal lihtsalt varemed. Nüüd aga on seal uhke elamuskeskus, kus oli uudistamist küll ja rohkem, kui ainult kuumus ei oleks viimsetki jõuraasu välja pigistanud. Ma ausalt tundsin, et olen kuumarabanduse ääre peal. Ujumine Obinitsa järves ei aidanud samuti, sest kordus sama, mis eelmiste järvede juures - parmud ja võitlus mudilasega, kes ei tahtnud uskuda, et ta ujuda ei oska.

Lõunasöök Taarka Tarõs oli kosutav. Eriti tore oli täis kõhuga maja taga varjus tekil lebotada ja leiba luusse lasta. Liiga kauaks siiski pikutama ei saanud jääda - oli vaja vaadata kas Piusalt saab savikausse. Sellist nagu mul vaja oleks, sealt ei saanud. Seejärel võtsime suuna Värska Seto talumuuseumisse. Sellest on mul ainult head mälestused - siis sai meid kätte äikesevihm. See puhus elu sisse ka kõige roidunumale rändurile. Tirts mängis ennastunustavalt porilompides ja suuremad lapsed tormasid vihmasajus ringi.

Ööbisime koduses Männi puhketalus, kus meie päralt oli terve maja. 

4. päev

Asjad pakitud, algas pikk tagasisõit. Esimese peatuse tegime Maanteemuuseumis. Veetsime seal päris pikalt aega. Laste vaieldamatuks lemmikuks oli liikluslinnas elektriautoga sõitmine. Tõruke sõitis ja Täps targutas kõrvalistmel. Esimese hooga teatas ta, et Tõrukesel on lubade saamiseni veel pikk maa minna, aga teise sõidukorra lõpuks oli Tõruke juba päris osav (ja talle omaselt väga korrektne liikleja, kes järgis liiklusmärke ja sõitis õigel sõidurajal) ja sai Täpsilt kiidusõnu: "Ma arvasin, et tuleb romuralli, aga näe, jäime ellu." Seal müüdi ka väga maitsvat kalja, mis oli hädavajalik kosutus, sest ilm oli endiselt kõrvetavkuum.
Järgmine peatus oli Rõngu pagarites ja seejärel suundusime (hoolikalt kõikidest järvedest mööda kihutades) Helme varemete ja koobaste poole. Kuna Tirts jäi selleks ajaks magama, siis passisin temaga autos seni kuni ülejäänud pere kohaga tutvumas käis. Tõruke tahtis seiklusi ja seda ta ka sai. Liigagi palju, nagu ta ise ütles. Kusagilt võsast ronis lõpuks välja paar üsna mudast ja kriimustatud last.
Edasi kihutasime otse kodu poole. Viskasime kodinad uksest sisse ja põrutasime edasi mere äärde.
Kõikide nende järvekannatuste kõrval oli see lihtsalt superluks - Tirts sai vees piiramatult joosta, ühtegi parmu näha polnud ja lisaks kõigele puhus ka meeldiv jahe tuuleke. Superluks 

Kas sa Riia linna tahad näha?

 Ei, mul pole plaanis teie peal mingeid valuvõtteid kasutama hakata. Lihtsalt tahaks pajatada veidike meie pere selleaastasest puhkusereisist. Juba möödunud aastal sai lastele lubatud, et läheme tuleval aastal Riia loomaaeda. Tundub, et igasuguste koroonade valguses läks päris hästi, et ei lubanud perepuhkust itaalia villas või mõnes muus ohutsoonis asuvas sihtkohas. Kuigi jah. Lastega reisimine nüüd suurem asi puhkus ei ole. Pigem paras ellujäämiskursus närvirakkudele. Minu omad põrusid juba kursuse teisel päeval...

1. päev - Alustuseks olgu öeldud, et lapsed käitusid esimesel päeval peaaegu ideaalselt! Tõsi Tirts oksendas juba enne kui Lätti jõudsime. Aga ta tegi seda rõõmsa ilmega ja üldse ei virisenud, seega ei pane seda talle pahaks.
Lätis käisime ujumas hernesupimeres. Ega eriti keegi ujuda tahtnud, sest vesi oli mingit kahtlast koaguleeruvat vetikat täis ja nägi välja tõesti nagu ujuks hernesupis. Õhtul tegime katse oma kunagist parki tagasi nõuda (ja võibolla tassikese teed juua). Ainus, mis sealt saime, oli hiiiigelsuured suhkruvatipuhmad. Need olid tõesti üleelusuurused. Loomulikult ei jaksanud lapsed neid ära süüa. Arvake, kes oma dieedi nendega ära rikkus? 

Suhkrulaks

Dieedist rääkides. Kas teate milline dieet koosneb valdavalt friikartulitest? Lastega reisimise dieet! Nimelt olen varasematest reisidest nii mõndagi õppinud. Näiteks seda, et ei ole mingit mõtet kohvikus või restoranis endale süüa tellida, sest lapsed jätavad niikuinii enamuse oma söögist söömata ja neist jääkidest saab kõhu enam kui täis. Kahju ainult, et nad ei telli midagi head, vaid valivad lastemenüüst midagi, mis koosneb peamiselt friikartulitest. 

2. päev - kuna Tõruke oli eelmisel päeval söönud suurel hulgal herneid, siis hakkas tal öösel kõht valutama. Katkendlik uni ja nutivõõrutusnähud andsid kokku kurja lapsukese. Esmalt loeti üles kõik hädad, mis meie hotellil olid. Oleks ta ainult keelt mõistnud, oleks hotelliomanikud teada saanud, mis kõik valesti oli (alustades sellest, et üks pirn ei põlenud ja lõpetades asjaoluga, et uks olevat kui prügimäelt toodud). Tõsi, hotell oli tõesti kulunud olemisega, kuid see-eest väga soodsa asukohaga ja selle kohta ka küllaltki soodsa hinnaga. Hommikusööki hinnas ei olnud, see tuli 5 juuro eest lisaks võtta. Peale seda kui Täpike oli söönud ära 5-eurose röstsaiaviilu ja Tõruke sama kalli õuna, otsustasime, et järgnevatel hommikutel organiseerime hommikueined ise (no ei jaksanud meie Mpsiga nii palju ka süüa, et hind end õigustaks).

Järgmiseks külastusobjektiks oligi loomaaed. See oli päris tore. Mina näiteks polnud varem elus kaelkirjakut näinud. Nüüd siis olen. Lastel oli ka päris tore. Esimese asjana teatas Täps, et näe jaanalinnud! Sellised roosad ja saledate jalgadega. Seejärel käskis ta kõigil imetleda hüljest, sest ega seda ju igapäev ei näe. Lõpuks aga kui jõudsime kondori puurini teatas ta, et see on küll üks tahtejõuline lind, sest kuidas ta muidu nii suure puuri on endale saanud. Tõruke näis kõige enam nautivat loomaaia kaardilt oma asukoha määramist. Tirts aga õppis ühelt raipesööjalt linnult uusi kriiskamisvõtteid. Igati kasulik retk.

Jaanalinnud?

Peale loomaaeda ja kiiret kehakinnitust käisime püha Peetri kiriku tornis ja imetlesime Riia linna vaadet, seejärel aga suundusime Jurmalasse ujuma. Seal oli ilus liivarand ja puhas vesi. Ei mingit hernesuppi. Ilusa ilma ja pühapäevase päeva tõttu oli seal ilmselt muidugi pool Lätit koos. Õhtul aga muutsime õe hotellitoa pop up pubiks ning osalesime rahvusvahelisel mälumängul. Ma ei saa öelda. et me oleks võitnud, aga minu toodud pool punkti (vale, kuid andeka vastuse eest) oli kindlasti suureks toeks, et me viimaseks ei jäänud.

3. päev - Öösel midagi põnevat ei juhtunud, aga lapsed olid hommikul ikka kurjad. Minu närvirakud olid juba eelmisel päeval vabasurma läinud, nii et hullemaks ikka enam minna ei saanud. Läksime hoopis mootorite muuseumisse. See oli täitsa tore ja huvitav koht. Hea meelega oleks seal pikemalt uudistanud ja lasknud Mpsil endale ekskursiooni korraldada, aga noh lapsed, nad kibelesid minema. Täpikesel sügeles raha taskus ja ta kurtis, et kuigi ta Tuli Riiga raha kulutama, siis ei ole ta mitte sentigi veel kulutanud. Tema pettumuseks ei olnud muuseumi suveniiripoe varustaja üldse väikeste tüdrukute peale mõelnud.

Peale kosutavat einet Lidos (kus ma ei saanudki friikartuleid, vaid hoopis vesist kartuliputru ja kuiva šokolaadimuffinit) suundusime kanalituurile, millest pool aega rääkis Tõruke mulle oma väljamõeldud viiruseteemalise arvutimängu sisu (ja esitas kontrollküsimusi, veendumaks, et ma ikka kuulan). Pärast aga läksime illusioonide muuseumisse, mis lastele väga meeldis (mulle jättis ka sümpaatse mulje) Kuni lahkumiseni, siis teatas Täpike, et ta ei ole üldse midagi põnevat teha saanud. Mitte kunagi. Ja raha on ka kõik kulutamata. Mulle tundus, et on kulutatud küll ja õhtusöök restoranis oli veel ees.

Kärbes seinal

4. päev - lõpuks ometi saabus Täpikese rõõmupäev - hakkasime raha kulutama. Eesmärgiks oli osta lastele kooliks mõned hilbud ja jalanõud. Selgu, et mõned närvirakud olid kusagil varjendis redutanud ja eelmise päeva üle elanud. Noh, sel päeval leidsid ka nemad oma kuulsusetu otsa. Ma ei armasta poodlemist. Tõruke ka ei armasta. Aga kõige vähem armastan ma Tõrukesele riiete valimist. Talle lihtsalt ei kõlba enamus asju ja need vähesed, mis sobilikeks ja mugavateks tunnistatakse, on tõenäoliselt valet värvi. Täps seevastu armastab poodlemist, mis on samuti väsitav. Pärast ta muidugi hädaldas, et kulutas nii palju raha. Selgus, et ta tahtis raha kulutada nii, et see ei kuluks. Kahjuks ma nii ei oska, muidu poleks ju elul suurt häda midagi. Muudkui aga laristaks, aga raha jääks kõik alles.

Läbi hädamere sumbates saime siiski mõned vajalikud asjad ostetud ja võisime hakata kodu poole liikuma. Halleluuja. Reisida on tore, aga koju jõuda on ka tore. Eriti kui vahepeal olid käinud haldjad ja kodu ära koristanud ning murugi ära niitnud...

Sa ei vääri oma lapsi, ehk kuidas me reisil käisime

Pool puhkusest on läbi ja ma olen endiselt väsinud. Pole ka ime kui kõik see aeg mööda ilma ringi tuuritada. Käisime nimelt perekondlikul autoreisil. Kui me möödunud aastal käisime Laisiku perega Soomes Muumimaal, siis sel korral külastasime üheskoos minu perega Rootsi Pipimaad (tegelikult on see küll Astrid Lindgreni maa, aga keegi ei viitsi seda nii pikalt nimetada).

Alustuseks kaeblemine.

Nii pika maa sõitmine koos lastega ei saagi olla teab mis puhkus. Vähemalt mitte minu jaoks. Esiteks hakkab lastel igav ja siis nad hakkavad üksteist togima ja kiusama. Teiseks on palju uut ja huvitavat ja infot ning emotsioone voolab silmist ning kõrvust sisse, mis aga kurnab vaimu ja väsitab keha ning see omakorda päädib ärritumise ning vingumisega (esimene siis Tõruke, teine Täps). Kolmandaks tuleb siiski meelde tuletada, et ka mina lapsena nähes suurt puud või kivi (või antud juhul kaljusid) lausa kibelesin sinna tippu ronima, et siis serva pealt maailma vaadata, nägemata sealjuures kõiki neid miljonit ohtu, mida emasilm märgata ning vaimusilmas ette manada suudab. Seega elasin pidevalt väikese südamerabanduse äärel.
Ma ikka vahel loen teisi blogisid, kus samuti kirjeldatakse elu koos lastega ja neist jääb tihtipeale mulje, et elu on lill ja lustipidu ja ainult mina olen suutmatu vanem, kes ei saa oma lastega mängeldes hakkama vaid unistab aegajalt rahust ja vaikusest (kasvõi valges pehmete seintega toas). Või nii nagu mu esmasündinu mingil hetkel reisil mulle teatas, et minusugused lapsevanemad ei väärigi lapsi...
Aga siis ma mõtlen jälle, et ega ma ju tegelikult ei tea kuidas nende blogijate elu tegelikult on. Eks saan ju lugeda ainult seda, mida tahetakse välja näidata. Olgu siis teadlikult või alateadlikult.

Keskele veidi muljeid

Majake, kus ööbisime, oli üliarmas. Natuke nukumaja sarnane (nagu pooled Rootsi majakesed, kui kaasaegne linnaarhitektuur välja arvata, mis minu meelest on kole). Meie saime oma pere kasutusse terve ärklikorruse, ülejäänud reisisellid said teise korruse. Toad olid ilusad. Kuigi näiteks seal kasutatud tapeetidest oleks ma ehitusmaterjalide poes kindlal sammul möödunud, pidades neid ürgkoledateks. Aga mingil kummalisel kombel sobisid nad sinna jällegi ülihästi.

Pipimaa oli tore. Seal oli igatsorti tegevusi nii lastele kui suurematele ja kui pileti enda hind välja jätta, siis ei jäänudki muljet, et sind üritatakse igal sammul rahast lagedaks teha. Puudujäägiks loen seda, et minu lapsepõlve lemmikraamatu (kuulsa superdetektiivi Kalle Blomkvisti seiklused kõigis variatsioonides) olid nad lihtsalt maha vaikinud ja sellest polnud seal midagi. Samas, metsa oli seal küll, mille arvelt ehk tulevikus ka veidike kriminaalset põnevust pargile lisada.

Käisime ka Ölandil. Mulle kui saarlasele ei ole lagedad alvarid ja kiviaiad just teab mis suur vaatamisväärsus, nii et looduse koha pealt väga suurt emotsiooni ei tekkinud. Suure majakahuvilisena nautisin siiski Rootsi kõrgeima majaka tippu ronimist. Parandus. Ronimist ma ei nautinud. Mu füüsiline vorm pole praegu just suurem asi ja kerakujulist objekti (nagu ma praegu olen) on üsna keeruline torni veeretada. Iga natukese aja tagant pidin tegema lõõtsutamise pausi. Aga üles ma jõudsin ja seda nautisin ma küll.

Kui Ölandi loodus minus suuremat sorti vaimustust ei tekitanud, siis need uhked "Ronja metsad" võlusid mind küll. Minu arust on need salapärased ja pisut müstilised metsad lihtsalt lummavad. Need kaljused, suurte sammaldunud rändrahnude ning kõrgete kuuskedega, sõnajalgade ja mustikavartega laaned tekitavad tunde, et Ronja ja Birk on tõenäoliselt kohe järgmise kaljunuki taga ning  tötskääbused peidavad end sealsamas. Mulle väga meeldis. Hea meelega oleks seal pikemaltki ringi hulkunud.

Trollikoopad olid ka väga toredad. Tõsi, mina ei mahtunud ühestki koopasuust sisse. Ma muidugi ei katsetanudki, sest vaimusilmas nägin juba kuidas karupoeg Puhhi kombel kusagil urus kinni olen ja edasi ega tagasi ei suuda liikuda. Meespere siiski ronis ühte käiku, kuid tulid kiirelt tagasi teatades, et liialt klaustrofoobiline. Tõsi, pärast infotahvlilt lugesin, et vaja oleks olnud võimsat taskulampi, kiivrit ja sobivat kaitseriietust. Aga isegi koobastesse sisse minemata oli seal väga vahva ja põnev. Trollipargis sai samuti käidud ja mäe otsa ronitud (mõni hingeldas jälle nagu astmaatiline eesel).

Lennundusmuuseumis käisime ka. Mina, täieliku lennundusvõhikuna, nautisin seda igati. Mps, kes pole sugugi nii võhik tegi mulle giidituuri ja vaadata oli seal palju. Lapsed nautisid ka. Mulle tundus, et kõige kõrgemalt hindasid nad näitusesaali siledaid ja libedaid põrandaid, mis lasi neil tegeleda iluuisutamise ja muude kaunite kunstidega (mis valdavalt tähendasid põrandal libistamist või väänlemist). Ma teesklesin, et ei tunne neid.

Kuningalossis tegime ka tuuri. Lastele anti seal ülesanne leida üles hunnik loomapilte ja lubati ka auhind. See andis tuurile hoopis uue sisu. Oleme väga uhked, et leidsime üles kõik loomad. Auhind oli muidugi pettumustvalmistav - postkaart printsessi ja tema kihlatuga. Eriti pettunud oli Tõruke. Tema eeldas, et saab auhinnaks kuldse karika! Sellega kaasnes palju draamat, aga reisi lõpuks ta siiski oma karika sai.

Lõpetuseks veel veidi hädaldamist

Lapsed said oma karikad ja minu karikas, see kannatuste oma, sai ka üsna servani täis.  Kuigi üldkokkuvõttes võib öelda, et oli ikkagi tore reis, oli ka ääretult meeldiv taas koju jõuda. Istusin kohe tükk aega õunapuu all ja lasin mõnusal soojal meretuulekesel end jahutada. Ja siis algas üks suuuuuuuur pesupesemine, mida jätkub ilmselt puhkuse lõpuni. Pesupesemise, koristamise ja kooliks ja võibolla ka beebiks ettevalmistamisega kavatsengi veeta oma teise poole puhkusest.

Puupulm

 Kujutage ette juba 5 aastat oleme Mpsiga abielus olnud. Aeg voolab sõrmede vahelt ja pudiseb tuulde. Sel aastal tähistasime pulmaaastapäeva traditsioonitult Haapsalus. Et asi liiga läägeks ja võib-olla isegi siivutuks ei läheks, võtsime J. seltsidaamiks kaasa. Pulmaaastapäeva laupäeva veetsime ühest kohvikust teise jõlkudes ning mudaveekogu ääres promeneerides. Et Mps saaks näidata oma ihurammu, sõitsime ka paadiga Haapsalu lahe peale sumpama. Arvestades kui palju seal igatsugu rohelist kraami hõljus, siis aerutamiseks seda päris nimetada ei saanud. Piduliku päeva eelõhtut tähistasime aga šampusega J. hotellitoas. Me ise plaanisime romantilist õhtut lõkketule ja telgiga.  Mpsil oli isegi bändžo kaasas, et sellel mulle hurmavaid armastuslaule esitada. Kui aga hakkasime telki püstitama selgus ootamatult, et telki meie  varustuse hulgas polnudki. Hästi pakitud! Aga ega see meid heidutanud. Milli on multifunktsionaalne masin ja paari pisikese liigutuse ja ühe madratsi täispumpamise tulemusel digimuutus see kiiresti mugavaks magalaks. Võib-olla isegi etemaks kui minu kroonlühtriga telk oleks olnud.

Õigel puupulma tähistamise päeval aga kogunesime varakult sadamasse, et siis praamiga Vormsile sõita eesmärgiga see saareke põhjalikult üle vaadata. Igasuguse kila ja kola jätsime targu maha. Mulle selline matk meeldis. Ei mingeid koormaid ja ei mingit sporti. Hoolimata sellest, et ma pole viimase kolme aasta jooksul õieti jalgratta selga saanudki ja füüsiline vorm on niikuinii alla igasugust arvestust, ei jäänud ma ülejäänud reisiseltsilistest ülemäära palju maha. Selline mõnus leebe sõidutempo oli. Ilm oli ka ideaalne. Tuulevaikne, soe, mõnus.  Vesi olla ka mõnus olnud. Ma seda isiklikult ei kontrollinud. Ajasin sel ajal hoopis veislastega juttu. Meeldivad vestluskaaslased.

 

Nüüd on reis läbi, olen ilusasti kodus ja istun ainult pehmetel patjadel ja sadula poole isegi ei vaata.

Võiks puhuda tuul kasvõi mütsi mu peast, ka see oleks pagana hästi

Huvitav, kui palju kordi me juba Harilaiul käinud oleme. Peaks selleteemalistele postitustele vist eraldi sildi tegema. Neid tuleks kindlasti rohkem kui huumoripostitusi, mida näikse siltide põhjal olevat täpselt kolm. Aga noh, ega see siin polegi naljablogi. Ikka tõsine ja asjalik, mitte mingi tilu-lilu.
Igatahes käisime jälle Harilaiul matkamas. Sel korral siis viisime täide oma ammuse plaani Anna-Liisa ja Holger ka sinna maailma otsa viia. Endalegi üllatuseks avastasin, et neid kordi kui ma olen Harilaiule suvisel ajal sattunud, on ikka tugevas vähemuses. Parkla oli autosid tihedalt täis. Õnneks me ülemäära palju inimesi oma matkal ei kohanud. Enamus ei viitsi nii pikka ringi teha kui meie.
Suvisest ajast ja suurest külastajate arvust tingituna oli rand loomulikult kõrgema sordi prahist tühjaks tehtud, aga eks mõned pudinad jäid meilegi. Näiteks leidis Anna-Liisa pudeliposti (mis oli küll kahjuks pandud mitte päris tühja alkoholi pudelisse. Ja isegi kui kirjasaatja oli sinna paberile kirjutanud lahendused kõikidele maailma suurematele probleemidele, siis oli alkohol viimsegi tähe lahustanud.
Samuti leidsime rannast USA mereväe nokamütsi, mis oli kunagi kuulunud kellelegi Chenile, kes teenis hävitajal USS Jason Dunham. Kuuldavasti lahkus nimetatud alus 9. juulil Tallinnast  Riia poole. Juu siis kusagil seal vahel viis tuul mütsi Cheni peast lainetesse. Seega kallis Chen, kui sa seda blogi loed ja te pole veel liiga kaugele seilanud, siis võite oma hävitaja otsa ringi keerata ja mütsile  järele tulla.
Ühe landi leidsime ka. Kuigi me ei läinud matkale lantima.
Aga üllatavalt mõnus ilm oli rannas jalutamiseks ja pikniku pidamiseks. Soe ja mahe. Selline laisk ilm. Vildaka majaka juures käisin ka ujumas. See muidugi polnud sugugi nii soe ja mahe. Pigemini üsna agressiivselt karastav.

Kesse? Kusse? Kessu?

Eile korraldasime gängiga Kesselaiudessandi. Kõigepealt saadeti saarele väike eelluuresalk, eesotsas maailmaparandajaga. Sela ajal kui pealinnast põhijõud kohale jõudsid, valmistasime meie ette laagriapaiga (ja kuna me ei plaaninud laagrisse jääda, siis oli see päris lihtne ülesanne) ning kogusime kohalikelt informatsiooni võimaliku vastutegevuse kohta. Aga kuna Kesselaiul (erinevalt muust Eestist) oli täielik suvi, siis enamuse ajast lebotasime ka niisama. Peatselt tuli teine paatkond ja kõige viimaks aerutasid kohale ka viimased.
No ja siis alustasimegi laiu vallutamist. Esmalt haarasime saare lääneosa ning pankranniku enda kontrolli alla. Kuna see oli suur pingutus, siis tegime kiiresti ka pikniku. Oli mõnus päikese paistel lebotada ja pannkooke ning muud head paremat mugida.
Siiski ei saanud me ülemäära kauaks nautlema jääda, sest õhtuks lubati tormi ja meil oli veel kaks kolmandikku saarekesest avastamata. Edasi läks üsna libedalt ikka matk ja puhkus vaheldumisi. Küll sai kadastikus sumatud küll küla vahel kolatud ning tuumajaama uudistatud. Ühe puhkepausi ajal kui me parasjagu erinevate tuulesuundade üle aru pidasime ning selfisid, friendsisid ning lihtsalt loodusfotosid tegime, ronisid ühed veislased meile väga külje alla. Ei tea kas tahtsid ka teised pildile jääda ja veispuuki saada või paelus neid hoopis mõne matkaselli  erkpunane fliis. Ei teagi. Igatahes pakkisime oma asjad kokku ja kõmpisime edasi.  Teepeal kohtasime kolm korda üht seltskonda, kes väitis, et nad ei ole eksinud. Me ei hakanud vastu vaidlema.
Kõmpisime veel veidike ringi ja siis oligi aeg liisku tõmmata, et kes saavad suurele saarele tagasi ja kes peavad maha jääma. Rahvast oli nimelt rohkem kui paate. Ebaõnn naeratas tallinlastele. Aga võib-olla neil oligi vaja rohkem puhkust tsivilisatsioonist eemal.

Meie aga ronisime paatidesse, vaatasime veel kord Koidula profiili (või oli see proua Rüütli profiil), lehvitasime mahajääjatele ning naasesime pisut suuremale maale, kus võib kindel olla, et suurema tuulega ikka jalgealune kõikuma ei löö. Mpsil hakkas siiski mahajääjatest pisut hale ja ta otsustas nad ka ära päästa enne kui nad parve ehitama hakkavad (Mehed, andke mulle kirvest!)

Meie aga kasutasime seda et teha üks mõnus suplus (mis päädis sellega, et ma nüüd lonkan) ja oligi aeg end grillima ja saunatama sättida. Tõsi. Grillida suurt midagi polnud, aga vähemalt oli saun soe. Või nii nad räägivad. Mul tuli minna pujäänikarja.
Igatahes minu meelest oli üks väga tore ja mõnus matkake. Nagu päris puhkus.

Illustratiivsed materjalid lisanduvad homme.

Ekspeditsioon polaaraladele kahes vaatuses

Eile sai matkahooaeg oma avapaugu. Jätsime oma poja baasjaama ning suundusime Mpsiga ekspeditsioonile Viirelaiu jäämägedele. Me polnud ainsad polaaruurijad. Amundsen ise oli suuskadel kohal ja jõudis pisut enne meid kohale. Me ei lasknud end sellest heidutada ja uurisime kohalikud vaatamisväärsused siiski põhjalikult läbi. Jäämäed olid võrratud. Ehkki need ei olnud kõrgeimad ja suurimad, mida ma näinud olen, siis olid need vaieldamatult kõige huvitavamad. Ühelt poolt oli päike kõvasti mägesid sulatanud ja seal olid võimsad jääpurikakardinatega kambrikesed.

Erilist vaimustust tekitas minus siiski koobas, mis oli suur ja lai ja isegi aknaga. Koopa ust raamisid taas uhked jääpurikad. Lisaks ehtisid mägesid veel mõnusad jääpitsid.
Kuigi Amundsen meid edestas, ei tulnud meil õnneks jagada Scotti kurba saatust ja me jõudsime ikka õnnelikult koju.

Seejärel sai aga testitud jäämägedehuviliste polaarturistide spontaansust. Andsime vaesekestele pool tundi otsustamisaega, et pakkida asjad ja teha kiirstart teisest Eesti otsast, et jõuda viimasele praamile. Anna-Liisa ja Holger võiks vabalt töötada kiirabis või tuletõrjes - kiirreageerimine on neil esmaklassiline.

Seega sai täna tehtud ekspeditsioon number kaks. Tee lõunapoolusele oli meil juba selge, aga et asja põnevamaks teha, võtsime noorperemehe ka kaasa. Polaarbeebi käitus terve matka väga eeskujulikult - pool ajast magas ja pool ajast vaatles tüüneid jäävälju. Jäämäed olid endiselt võrratud ja selgus, et polaarturistid polnudki niiväga turistid vaid hoopis alpinistid. Polaaralpinistid siis.

Loodan, et jäädi ekspeditsiooniga rahule. Kui me mõne veel vingema jäämäe leiame, siis anname teada. Poolest tunnist etteteatamisest ju piisab.

Sügisene matk mere äärde

Eile käisime taas maailmaserval vildakat majakat vaatamas. Just nagu täpselt aasta varem. Sel korral oli meid muidugi üks rohkem. Üritame ikka Tõrukesest ka matkaselli koolitada. Ta käitus matka ajal väga eeskujulikult - magas enamuse teest maha. Kuna Tõruke veel omal jalal ringi ei siba, siis tuli tal matkata vankris. Mis aga omakorda tähendas, et päris rannakividele ja pehme liiva sisse ma matkama ei pääsenud. Jalutasime siis mööda matkarada, mis oli ka omamoodi huvitav. Tõsi, vesi pole ammu niiiii kõrgele tõusnud, mistõttu haakrikku matkarajalt ülemäära palju ei leidnud, see eest polnud ka seenelised viitsinud teab mis kaugele jalutada nii et meresaagi asemel korjasin ma metsasaaduseid. Kaugemale kui 2 meetrit ma teest ei läinud, kuid sellest hoolimata sain päris kena portsu kuuseriisikaid.
Kahte ülisõbralikku noort rebast nägime ka. Üks oli pisut häbelikum, aga teine muudkui poseeris ja poseeris. Ilmselt üritas meie tähelepanu hajutada ja siis väikese sinise jänese põske pista. Jänes vaatas rebast väga kahtlustavalt.

jalgrattamatkast

Saabusime tagasi järjekordselt jalgrattamatkalt. Tõrukesest tulenevalt oli minu "jalgratas" motoriseeritud ning nelja rattaga, ehk minu panus oli olla saateautojuht. Sellest hoolimata oli esimene matkapäev päris tore. Jalgratturid liikusid kiiresti kui tuul, nii et meil ei tulnudki neid enamasti kaua oodata (vahel ootasid nemad lausa meid). Külastati mitmeid kauneid mõisaid ning noorendavat allikat (jah, ma olen nüüd kümme aastat noorem, nii et kui mu juubelile tulete, siis paluks seda meeles pidada ja sapised märkused kõrge vanuse kohta endale hoida). Veskis tutvusime täpsemalt selle töömehhanismidega ning hankisin sealt endale ka veidike värsket jahu. Ongi aeg taas leiba küpsetada. Käisime ka P-järves ujumas. Kohalikud väitsid, et vesi olla külm. Kohalikud ei tea, mis asi on külm. See vesi oli täitsa soe. Ja ainult pisut märg. Soola oli muidugi vähe lisatud. Õhtu veetsime aga meeldivas seltskonnas sooja sauna ja maitsvate söökidega. Ja laps pidas ennast ka hästi üleval.
Teine matkapäev kujunes oodatust lühemaks. Ilm oli nigelavõitu. Meil autodes polnud väga vigagi, aga ratturid kurtsid, et pisut niiske on. Õnneks vaatas Mps ilmateatest, et kella kuuest alates ilm muutub ja saabub vahelduv pilvisus. No meie siis istusime katuse all, mängisime kaarte ja ootasime ilma paranemist. Paranemist ei tulnud ja no kella kuuest saabus küll vahelduv pilvisus - vihmapilved vaheldusid äikesepilvedega. Muide, uurides ajalugu selgub, et meie loendamatutest rattamatkadest on vaid üks möödunud sisuliselt ilma vihmata. Kuigi ega me päris kuivaks ka siis ei jäänud. Mulle just meeldis, et korraks me Hiiumaal ikka vihmakeebid selga panime, aga see sadu ei olnud märkimisväärne.
Sellise ilmaga ei tekkinud kellelgil suurt soovi allikaid vaatama minna ja seejärel soos telkima hakata. Seega pöörati ümber ja ratturid väntasid läbi vihma tagasi sihiks silme ees soe saun ja kuiv küljealune.
Seega sai õhtu taas veedetud meeldivas seltskonnas sooja sauna ja maitsvate söökidega. Laps ei pidanud ennast eriti hästi üleval - nimelt tabas teda keset ööd mingi suur mure ja lahke inimesena tahtis ta seda kõigiga jagada. Ma usun, et lisaks meie maja elanikele (va üksikud õnnelikud erandid, kes ilmselt olid saanud uneliivast üledoosi ja olid seetõttu meelemärkuseta) kuulis kogu alevik poisi raskest elust.
Kolmas matkapäev oli kah lüheldane ja juba varajasel pärastlõunasel ajal koguneti puuvilja tänaval, et varandust ja kallistusi jagada.
Muide, ma sõitsin ka oma 500 meetrit ikka ratttaga. Ütlemenii, et see on 500 meetrit rohkem kui möödunud aastal. Eks sellise spordiga tulebki ettevaatlik olla ja hakata väikese koormusega. Järgmisel aastal kihutan võibolla terve kilomeetri maha!
Ja ikka tore oli, kui järgneval hommikul ei pidanud kangete jalgade ja hella tagumiku pärast muretsema... Kuigi kui nüüd üdini aus olla, siis tegelikult oleks ma ikka eelistanud rattamatka ratta seljas kaasa teha.

Matkapäev

Igatsugu matku on olemas. On kanuumatkad ja jalgsimatkad ja rattamatkad ja paadimatkad ja automatkad jne. Seoses Ida-Saaremaad ja Muhut tabanud plahvatusliku titebuumiga on siinkandis eriti moodi läinud kärumatkad. Eile näiteks korraldasime ühe säärase ninase poolsaarele. Seal oli kõik mis üheks kenaks matkaks tarvis. Ilus päike, kaunis loodus, imetabased vaated, mõnus tuulevaikne piknikuplats, küllaltki lapsevankrisõbralikud teerajad. No mis sa hing veel ihaldad. Tõruke vaeseke oli taas sunnitud veetma päeva värske õhu käes.
Ja kuna matkasihtkoha ja kalli kodu vahele jäi Põhja-Saaremaa kauneim liivarand, siis sai ka seda väisatud. Sel korral olid seal lained! Suured mõnusad vahutavad lained. Mmmõnus.
Ja pärast mõnusat matka ning imelist supelust võimaldati end veel soojas saunas puhtaks küürida  (vahelduseks muidugi karastavasse jõkke sulpsates). Koogist ja värskest tuhlisest rääkimata.

Joonistamine muidugi programmi ei mahtunud...

Luhtunud naiselikkuse programm

Soojema ja mõnusama ilma lootuses sõitsime jaaniks lõunaosariikidesse. Pakkisin kaasa kohvritäie seelikuid ja kleite lootuses päikesepaistes oma naiselikku külge pisut tuulutada. Tagantjärele tarkus on muidugi see, et oleks pidanud panustama pigem kummikutesse ning villastesse sokkidesse, sest naiselikud aksessuaarid pidid ebasobivate ilmastikutingimuste tõttu kotis edasi kopitama. Oli külm ja märg.
Sellest hoolimata kujunes reis päris toredaks. Käisime perest peresse ja vitsutasime kõikjal head ja paremat näost sisse. Püüdsime kinni terve portsu kukkesid ning toitsime kohalikku faunat oma verega. Puhkusereis jäi küll oodatust päevakese lühemaks, kuid sellest pole hullu. Küll me varsti jälle läheme! Ja vesest Tõrukesest kasvatame kah vanderselli.

Ruhnus

Möödunud nädalavahetuse tulemusena saime oma väikesaarte projekti taas ühe saarekese ette linnukese lisada ning külastamata tuletornide nimistust ühe maha tõmmata. Käisime Ruhnus. Ilm oli ilus, päike paistis ja tuul puhus. See viimane tähendas aga seda, et Runö kõikus. Ma olin juba jõudnud ära unustada kuidas ma ei armasta merel loksumist. Või noh mis siin merest rääkida, ma ei kannata isegi kiikumist ja ma kahtlustan, et juba maakera pöörlemisest/tiirlemisest tingitud liikumine ajab mul südame pahaks. Vot selline vinge saarlane olen.
Hoolimata lainetusest jõudsime näost kergelt rohekana saarele, kus ootas meid suur tervitussalk....sääski. Need mitte niivõrd sõbralikud kohalikud saatsid kogu meie matka, trügides meiega nii majakesse kui pugedes Tõrukese sääsevõrgu alla. Ainus koht, kus neist puhata sai oli imetabasel liivarannal. Kasutasin ka juhust ja testisin meres oma uut trikood. No et kas laguneb soolases vees ära või mitte. Üllatavalt kombel ta seda mitte ei teinud ja mina ei külmunud ka kringliks, mis ikkagi on üllatav arvestades tõsiasja, et jää oli ilmselt äsja-äsja ära sulanud. Muidu oli tore, sai lõõritavale liivale karu- ja kärujälgi tehtud ja muidu mõnusalt lebotatud. Muide, see liiv esitas klassikalist muusikat.

Meie pisike perepilt on jäädvustatud Päikesepüüdja kaamerasilma läbi.
Saarelt lahkusime oodatust varem ja olgem ausad, see oli ikka üks igavesti hea otsus, sest kõik te teate ju milliseks pühapäeva õhtul tuul läks... Seda tuult nautisime meie aga juba Pärnus, kus ei pidanud vankri lükkamisega vaeva nägema, kuna see purjetas tuules päris mõnnalt.
Nüüd aga tuleb reisikotid uuesti lahti pakkida ja riided puhtaks pesta, sest peatselt ootab mind ees uus pakkimine ja juba järgmine matk. Sel korral Lõuna-Eestisse. Majakaprogrammi sealt ilmselt uusi majakaid ei saa, aga kauneima kirikukuke valimise projekt ilmselt täieneb küll.

Matk kuldsetele kividele

Nagu ma varem juba maininud olen, on meie üllas eesmärk kasvatada lapsukesest matkalembene kodanik, kes tunneb loodust, teeb kanal ja tuvil vahet* ning oskab läbi näha meriski salaplaane. Selle eesmärgiga viisime ta täna veidike pikemale matkale kuldsete kivide rannale. Ei ei, ma ei räägi praegu kuldsetest liivadest. Ikka kuldsetest kividest. Ühe vildaka majaka juures on üks tuntud performance kunstnik L. Oodus kõik kivid kuldseks värvinud. See on ilus.
Vaese poisi  jaoks oli see rännak muidugi raske katsumus. Pidi ta ju kõikseaeg oma viineripirukatest pungil ema või isa seljas tassima. Ja mis kõige hullem - tema jalad ei ulatunud sealjuures maani. Siiski kannatas ta vapralt peaaegu lõpuni, mil väsimus temast lõpuks jagu sai. Muide, kui tea peaks rannalt vasakujala saabaste vahelt mõne luti leidma, siis seda pole meri kaldale uhtunud vaid hoopis Tõruke märgistas luttidega oma teed, et oskaks pärast tagasi tulla. Ikka kindlam kui laivapuru.


*kui lind kõnnib maas, siis ta on kana, kui lendab, siis tuvi. Seda tarkust teavad ju kõik.

Hooaja viimane vol2

Kirjutasin siin veidike aega tagasi matkahooaja lõpetamisest. Selgub, et ennatlikult. Üritasime täna teha uut katset hooaega lõpetada ja korraldasime ilusa ilma puhul väikese paadiretke Kesselaiule. Aga ma usun, et sel korral õnnestus ning tegu oli tõesti viimase matkakesega sel aastal.

Hooaja viimane

Täna toimus siis tõenäoliselt selle hooaja viimane matkake. Käisime taas vaatamas kas vildakas majakas on ikka veel alles ning mida põnevat on meri ka rannale uhtunud. No ja väike lootus oli ka vilsandi mudapaksukest kohata. Mudapaksukest ei näinud, aga üks raseda pardi moodi tegelane taarus küll mööda rannakive ringi. Lähemal vaatlusel osutus see maailmaparandajaks.  Aga ilm oli matkamiseks meeldiv ja viineripirukad tavapäraselt maitsvad. Distants oli täitsa talutav (isegi minusugustele vaalaskala mõõdus kaks ühes komplektidele), kuid tempo kippus aegajalt küll minu võimeid ületama. Eriti lõpuspurt. Mps on nimelt kindlalt plaani võtnud järgmisel olümpial kiirkõndimises medal ära tuua. Aga pole hullu, kui ma veel pisut harjutan, siis küll ma talle väärilist konkurentsi pakun.
Ja ma harjutan. Kõik targad raamatud väidavad kui ühest suust, et füüsiline aktiivsus on rasedatele äärmiselt oluline. No ma siis üritan ikka jalutamas käia. Pole ammu nii palju kõmpinud. Sellega seoses lagunesid mu viimased käimiseks sobilikud mugavad jalanõud ära. Talv on tulemas  ja mina olen jälle paljajalu.