Nädalavahetusel jätsime oma pujäänipojukese raske südamega* vanavanemate õrna hoole alla ning kihutasime ise mandrile jõule tähistama. Esimesel õhtul vormisime nõrkemiseni pelmeene ja valmistasime muid hõrgutisi. Kui ma poleks abielus, oleks täitsa kõlbulik grusiini pruudiks.
Hommikul magasin nii kaua nagu pole viimased aasta ja kaks kuud maganud (või kui vana see Tõruke nüüd täpselt ongi). Täitsa tore ja muretu oli ilma lapsukeseta olla. Kui sai end lõpuks voodist üles aetud, siis hakati taas pelmeene vorpima ning lihapalle rullima. Kuidas sa saad ilma traditsiooniliste ennustavate lihapallikestega? Piparkoogi võivad olla, lihapallid peavad olema! Isegi kui neid originaalmenüüs pole.
Ajaloo annaalide tarbeks panen siia ka kirja oma saagi. Minul sel korral väga suurt edu üllatusega lihapallide osas polnud, kuid ühe spa-paketi võlusin siiski välja (šokolaadimaitseline lihapall oli). Mpsi aga ootavat ees suur armastus (tomat) ja uus lapsuke (porgand). Leian, et pereõnne nimel peaks abikaasad lihapalle ühiselt sööma. Muidu hakkab tekkima kahtlasi küsimusi... No et kuidas üks saab lapse ja teine mitte ning kas ma peaks detektiivi palkama meest jälgima :P
Aga muidu oli üritus igati väärt ettevõtmine. Mängiti joovastavaid lauamänge, käidi saunas, lobiseti niisama ja isegi lauldi väheste keeltega paljukeelse kitarri häälestumatute helide taustal. Aga kitarr oli ilus. Mis sest, et mitte just ülemäära funktsionaalne. Aga ilu lunastas kõik.
Teisel õhtul tuli mulle juba suur Tõrukese igatsus kallale, nii et kui pühapäeval tagasi sõitsime, siis oli ütlemata tore meel poissi jälle näha. Tundus, et ta ka pisut ikka rõõmustas (kuigi ta ei näidanud välja, et oleks meist eriti puudust tundnud). Aga see-eest näitas ta kohe ette kõik, mis ta vahepeal ära oli õppinud. See poiss läheb trepist üles kiiremini kui tuul ja alla tuleb isegi veel kiiremini! Igatahes oli trepp nädalavahetusega läikima poleeritud.
Kui aga päris koju jõudsime, siis selgus, et vahepeal oli suur tuisk minu auto täielikult hange matnud... Vaene Mps sai täna ohtralt labidat lehvitada.
*Senini olin oma pojast ja järeltulijast kõige enam 4 h eemal olnud ja nüüd korraga kaks ööd-päeva. Ikka muretsesin, et kuidas nad hakkama saavad ja kas lapsel tuleb ka emmeigatsus peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar