esmaspäev, oktoober 28, 2019

Käsitöötu

iKäsitöö pole kunagi olnud minu tugevaim külg, kuid lapseootus on iga kord sütitanud minus väikese pesapunumisinstinkti.  Tõrukesele õmblesin teki. Täpikesele kudusin teki. No ja Tirtsule.... Kuna ma ei tea isegi seda mispidi heegelnõela käes hoitakse, siis jäi heegeldamine valikust välja. Valikusse jäigi ainult tikkimine. Ristpistes, sest see on mu võimete lagi. Aga minu meelest tuli täitsa kena välja. Tirts pole ka vähemalt seni kaevelnud. Kuigi mine sa tea, võibolla ta selle pärast kriiskabki aegajalt, et nii jõletu teki all peab magama. Ja mina rumala peaga mõtlen, et äkki gaasid...

reede, oktoober 25, 2019

Väikesed maailmaparandajad

Ilusa ilma puhul käisime oktoobrimatkal. Täps oli sellest juba pikemat aega unistanud, aga ilmad on na viletsad olnud. Täna hommikul paistis aga päike ja saigi Täpikese plaan ellu viidud. Tõsi, mitte sajaprotsendiliselt. Viimane oleks eeldanud ka telkimist.
Egas midagi. Ajaseme aga käru kuuri alt välja ja asusime teele.  Päris pikk ring tuli kokku. Lapsed olid väga eeskujulikud kõndijad. Lisaks näitasid nad üles ka suurt hoolivust ümbritseva suhtes ning kogusid teeäärtest kokku paraja portsu prügi. Täitsa omaalgatusikult. Ma pidin  nende indu isegi pärssima, kuna täiesti mõtlematult ei olnud ma taibanud kilekotti kaasa võtta ja prahti polnud enam kusagile panna.
Vot sellised tublid maailmaparandajad kasvavad mul kodus.

teisipäev, oktoober 22, 2019

Eile sai minu esmasündinu 8 aastat vanaks. Taas on asjakohane rääkida aja kuulumisest eriti kärmete lennuvõimeliste linnukeste kategooriasse. No tõesti. Alles ta sündis ja lasi oma kõlaval häälel üle Kuressaare haigla kõlada. Ja nüüd? No hääl on endiselt kõlav. Aga muus osas on 10 korda suuremaks kasvanud (no olgu pikkuse mõttes mitte. Muidu oleks ta 5 meetrine...) ja ikka jupp maad targemaks muutunud (kuigi aegajalt teeb selliseid lollusi, mida võiks oodata kolmeaastaselt). Vahel lülitab ta sisse hea lapse programmi ja siis on ta puhas kullatükk - koristab, aitab, on lahke ja hea. No tõeline musterlaps.  Kahjuks on see hea-lapse-nupp selline, mis kergesti välja lülitub.
Tõruke on ka väga nutikas laps. Teda huvitavad kõikvõimalikud asjad. No näiteks DNA ja bakterid ja siseelundid ja kosmos ja kuidas asjad töötavad jne. Vahel jään täitsa hätta tema küsimustele vastamisega.
Viimasel ajal on ta hakanud oma karjäärivalikus kahtlema. Kevadel arvas ta, et tahab saada detektiiviks. Nüüd on ta aga avaldanud arvamust, et tore oleks olla kokk (talle meeldib süüa teha. Mulle see väga ei meeldi, sest koristamine jääb ju mulle. Kuigi see kook, mis ta täna tegi, oli üllatavalt maitsev) ja siis arvas, et tahaks teadlaseks saada.... Pildil on Tõruke omavalmistatud "sihikuga".
Muide, paberite järgi oleks pidanud eile ka Tirtsu sünnipäev olema, aga tegelikkuses on tirts juba suur tüdruk. Läheb varsti kooli ja puha.... Arvestades aja lennukat tempot võib nii öelda küll.





teisipäev, oktoober 15, 2019

Oh, mis hurmavad helid!

Kujutage nüüd korraks ette eelajaloolist lagedat kõnnumaad. Silmapiiril on kõrgumas noored teravad kaljud, mis justkui küünistavad punakat õhtutaevast, Päike, nagu pannkook, venitab pikaks kivirahnude varjud, mille vahel sibab väike hiiretaoline loomake (meie kõigi kauge esivanem). Järsku ta kangestub ja tardub surmahirmus. Üle taevalaotuse libiseb tume vari ning vaikuse rebestab ürgse röövlinnu verdtarretamapanev kriise.

Aga ei, see pole mitte mõni juura ajastu lendsisalik. Kaugel sellest. Tegemist on hoopis meie väikese Tirtsuga, kelle hääl on nii terav, et sellega võiks teemantit lõigata.
Kõik mu lapsed on valjuhäälsed ja nõudliku nutuga olnud (mäletate, mul oli äriplaan Tõruke mõnele operatiivsõidukile sireeniks maha parseldada. Või siis vähemalt udupasunana leiba teenima panna), aga no Tirtsu vastu ei saa keegi...

neljapäev, oktoober 10, 2019

EME MEOLEME KURVAT SESTSAOLETLIKA KAUAÄRAOLT

Vot sellise sisuga kaardi oli Täps mulle koostanud. Mulle ka tundus, et olin liiga kaua ära ja suur rõõm oli eile koju jõuda. Mõnes mõttes oli haiglas muidugi tore. Kolm korda päeavas toodi süüa ja üldse ei pidanud muretsema igapäevaste asjade üle (nagu koristamine ja laste korrale kutsumine ja koolitööd jne), aga noh, nii põrgulikult igav oli.
Kodus igav pole. Siin saab alati koristada. See töö ei lõppe iial. No ja nüüd on lisaks tavapärasele veel see lõputu tissitamine. Minu meelest veedan ma poole päevast imetades. Tirts muud ei tee, kui ainult sööb, magab ja kisab (vahel harva vaatab eriti mõistmatu ilmega ringi justkui imestades, et kuhu ta nüüd ometi sattunud on). Magab päeval ja kisab öösel. Juba haiglas sai selgeks, et tegemist on äraeksimatult meie pere lapsega, kellel on võimas ja nõudlik hääl ning kes ei karda seda kasutada.
Aga eks me nüüd vaikselt harjume eluga viiekesi. Ma pean tunnistama, et ma ei ole veel päris harjunud mõttega, et meil ongi päriselt beebi majas ja nüüd keerleb elu mõnda aega tema rütmi järgi.

esmaspäev, oktoober 07, 2019

Tirtsu sünnilugu


Panen siia ajaloo annalide tarbeks kirja meie pesamuna lühikese sünniloo. Ainult pikalt kirjutatult (sest ma olen kergekujuline grafomaan). Peab küll tõdema, et telefonis on pikka teksti ilgelt tüütu toksida. Aga siit ta tuleb: 
Teadupärast diagnoositi mul hepatogestoos, mistõttu juba mõnda aega ähvardati sünnituseesilekutsumisega (haigus võib olla ohtlik emale kui lapsele ja mul olid näidud väga viletsad). Käisin aga iga päev usinalt haigla vahet proove andmas. Eks see tüütu oli, aga kui vaja siis vaja. Mõtlesin küll, et beebi võiks juba ise tulema hakata, vastadel korral lähen järgmisel korral jala haiglasse. Selle peale ikka tuleb. Tõenäoliselt kusagil Hellamaa kandis juba...

Haiglasse jõudes andsin vereproovid ja tehti KTG. Viimane ei näidanud suurt midagi.  Näidud olid pisut paremaks läinud, kuid siiski mitte oluliselt. Kontrolliti ka emakakaela, mis võrreldes eilsega oli vähe pehmem, mis võimaldas esilekutsumist ka vete avamise läbi. Arst küsis, et kas tahan veel ühe päeva oodata või teeme ära. Ma mõtlesin, et eile ma juba andsin neiule võimaluse ise tulla, aga ta ei soovinud seda kasutada, mis see homme paremgi on.

Mõeldud tehtud. Ronisin jälle pukki ja arst urgitses tükk aega enne kui lootekoti katki sai. ÄSeejärel öeldi, et iga 2 tunni tagant teeme KTG ja 4 tunni tagant manustame mingit rohtu (jutuks hea). Seejärel saadeti perepalatisse ja pandi KTG peale. Kohe hakkasid ka regulaarsed valud iga 2.5 minuti tagant. Esimesed tund aega olid need täiesti talutavad ja kergesti ülehingatavad. Selleks ajaks aga kui abikaasa saabus hakkas vaikselt valus-valus ka. Hingamine ja mõte, et iga valu aitab beebile lähemale, töötasid siiski. Veidi enne ühte käis arst ja kontrollis avatust (mis oli 5), ütles et edeneme kenasti ja tuleb kahe tunni pärast tagasi. Selle peale teatasin resoluutselt, et üle tunni aja pole ma nõus valutama ja kavatsen enne ära sünnitada.

Pool tundi hiljem oligi tunda jõledat survetunnet ning saatsin Mpsi (kes seni oli mulle vett ulatanud ja selga masseerinud) ämmakat kutsuma. Kuidagiviisi koperdasin koridori teise otsa sünnitustuppa. Ühe valu hingasin sünnituslaua najal kuidagi üle, aga kui külili lauale heitsin, siis tuli hirmus press ja küsisin ämmakalt (kes oli pähe võtnud, et KTG masin tuleks mulle külge installida), et kas võib. Ta ütles, et võib, viskas KTG rihmad nurka, ja juba pistiski neiu pea välja (nagu abikaasa kommenteeris). Kohe otsa tuli teine press, millega ka ülejäänud keha välja sai pressitud. (Vaatasin kella - 13.32) Küsisin igaks juhuks üle, et kas siis ikka on tüdruk. Abikaasa kinnitas, et plika jah. Sain beebi rinnale ja seal ta oligi - maailma kõige nunnum ligane väikese tigeda vanamehe nägu kergelt sinaka jumega ufobeebi (ilmselt sai pisut muljuda kiire tuleku käigus). Mps lõikas lindi läbi ja oligi Tirts sündinud. 
Seal kõhu peal pikutas ta mul mingi tunnikese. Sel ajal sai platsenta sünnitatud (käkitegu) ja ämmakas demonstreeris minu peal uusimaid ristpistevõtteid (mõned kiirest tulekust tingitud õmblused). See viimane oli ikka vastik küll. Kui sünnitus läks paari karjatusega, siis õmblemise ajal käis küll pidevalt üks aih ja uih ja asi kippus ooperilauluks juba. No selline öökuninganna aaria... Lisaks värisesin üle kere kontrollimatult. Siiani imestan kuidas ämmakas üldse nõelaga õiget kohta tabas. Need "vaprusevärinad" on mulle tuttavad juba varasemast ajast, aga nii võimsaid ma ei mäleta.

Seejärel sain lapse rinna otsa. Alguses ei tahtnud hästi imema hakata, aga sai siiski kiirelt nipi kätte.

Tirts kaaluti (3640g) ja mõõdeti (52 cm, peaümbermõõt 36 cm) ja riietati ning saingi ta uuesti oma kaissu. Sünnituspalatis logelesime kokku pea 2 tundi, millest sünnitus ca 5 minutit ehk.

Apgariks sai 10/10

Nüüd õpime üksteist tundma. Üks on juba selge - nagu kõigil minu pere lastel, on ka Tirtsul võimas ja nõudlik hääl ja mingist haledast vigisemisest pole lõhnagi.

pühapäev, oktoober 06, 2019

Haiglatoit

Olen nüüd pea iga päev haiglas proove andmas käinud. Need tuleb anda söömata ja joomata. Seega jõuan hommikusöögini nii kella üheteistkümneks alles. Täna võtsin kaasa Täpsi poolt tehtud võileivad. Üks oli klassikaline singi ja juustuga. Teine aga banaaniga....

neljapäev, oktoober 03, 2019

Pensionäride dieet ning tulevikuperspektiivid

Teate, ma järgin uut toitumiskava. Tavaliselt nimetatakse seda pensionäride dieediks. Hommikusöögiks neelan peotäie pille ja õhtusöögiks teise samasuure veel ning  peale seda on kõht juba nii täis, et enam nagu muud eriti ei mahugi. Vaid lõunane ports on veidi väiksem. Siis tuleb ikka midagi külmikust kõrvale ka vaadata.
Jah, lood on sellised, et mu hepatogestoos ei taha kuidagi ravile alluda ja näidud lähevad aina kehvemaks, seega suurendati veelgi ravimite kogust. Lisaks leiti, et ka vererõhk on kuidagi lubamatult kõrgeks kerkinud (ausõna, mul pole kunagi vererõhuga probleeme olnud) ja seega sain seetõttu ka veel täiendavad rohud peale. Lisaks olen täiendava jälgimise all. Nii saab pea iga päev linnas käia. Eile käisin ja ülehomme lähen ja esmaspäeval jälle (eeldusel, et ma niikaua ikka ilusasti 2 in 1 püsin).
Kui esmaspäevased proovid näitavad  suurtest kogustest manustatud medikamentidest hoolimata endiselt halvenemise märke, siis tõenäoliselt kasutatakse kõikvõimalikke jõuvõtteid ja lõpetatakse see nali ära. Ehk siis taas ähvardatakse esilekutsumisega.
Täpikese puhul ähvardati ka, aga Täps oli kiirem (Tõruke oli lausa nii kiire, et ei jõutud isegi haiguse diagnoosimiseni, kuigi ma arvan, et ka siis oli mul see). Eks ma tol ajal aitasin kõvasti ise kaasa ka. Terve eelmise päeva tuiasin mööda linna ringi.
Kuigi mul on sellest rase olemisest üsna kõrini, siis mõte esilekutsumisest iseenesest väga ei vaimusta. Seega peaks nüüdki ühe eriti aktiivse nädalavahetuse tegema ning beebi heaga välja meelitama. Kahjuks on minu energiatase nii nullis, et äärmisel juhul jaksan panustada vaid aktiivsesse norskamisse. Huvitav, kas see võiks beebi välja pelutada...
Igatahes võib juhtuda, et mul on jäänud veel vaid loetud päevad ringi veereda,. Sellega seoses. Palun siis endiselt ilusaid nimesid pakkuda!