kolmapäev, mai 27, 2015

Augustatud

Käisin täna taas hambaarsti juures augujäävuse teooriat testimas (teate ju küll: Augud võivad tekkida, aga ei kao, vaid kolivad ühest kohast teise. Näiteks haugud hammastest kolivad üle rahakotti). Kuna mul eriti palju auke hammastes polnud, siis jäi peale kikutohtri külastust arvele natuke rahagi. Seda ei saa muidugi nii jätta. Seega viisin auto hooldusesse, sest kui raha on liiga palju, siis nemad võtavad alati hea meelega vastu. Ma sel korral isegi koonerdasin. Ei lasknud autole kullapuruga aknapesuvedelikku panna. Aga hõbefiltrid said küll paigaldatud. Kõige nunnum oli aga see kui mehhaanik tuli mu autot ära viima. Esimese asjana asetas ta istmele ja põrandale kaitseks kiled. Arvestades milliseks mobiilseks prügimäeks ning räpakotiks minu auto seoses laste transportimisega on muutunud, sai selle tegevuse ainumas eesmärk olla mehhaaniku riiete kaitsmine määrdumise eest (mitte vastupidi). Sellega seoses, ega keegi ei taha võileivahinna eest minu autole põhjalikku salongipuhastust teha? Võin maksta nii juustu- kui singivõileibades.

reede, mai 22, 2015

Olete kuulnud, et Muhu ja mandri vahel sõidavad jälle vanad praamid?


Ma juba ootan pikisilmi, millal see pistikupesa variant töösse saab.

teisipäev, mai 19, 2015

Onu Fjodor, sa sööd võileiba valesti

Kuidas meeldib sulle kõige enam võileiba süüa. Vorstiga? Juustuga?  Musta kalamarjaga?
Tõruke näiteks eelistab süüa leiba sepiku ja juustuga.

Endiselt on tegu kulinaarselt andeka lapsukesega. Eile näiteks tegi Mammale küpsisetorti. Sai kiiresti nipi kätte ja tort kasvas mühinal. Eriti meeldis talle vaarikaid kaunistuseks panna. Tort sai valmis ja külmkappi Mammat ootama.
Kui Mamma lõpuks saabus, oli Tõruke üliuhke ja kutsus Mammat vaatama. Külmikust vaatas vastu õnnetu näksitud tordike, millel polnud enam ühtegi vaarikat peal. See seletab ilmselt seda, mida Tõruke seal kapis "nuusutamas " käis (nagu ta ise ütles).

Lisaks on tegu meil suure laululinnuga (nagu juba eelmises postituses märkisin). Eile poes oodates kuidas kinder-muna kassast läbi läks üürgas ta kõigest hingest "Põdral maja metsa sees". Peale igat ringi alustas jälle astmekese kõrgemalt. Ükski järjekorras seisev isik ei suutnud muiet tagasi hoida.  Ja kui Täps ka veel kaasa ümisema hakkas ja kõikidele möödujatele viisakalt head aega soovis, siis sai nii mõnegi külastaja poeskäik veidike rõõmsamad värvingud.

Siin ka väike näida Viire takka laulust. Tõruke laulab küll midagi hiirtest hoopis. Tänaseks on ka sõnad pisut arusaadavamaks saanud kui video tegemise ajal. Aga mis see ainu-üinu tähendab, seda ma ei tea siiani.

video

laupäev, mai 09, 2015

Laululapsed

Minu peres on kasvamas kaks väikest laululindu. See, et Tõruke lauluab, pole kellelegi üllatuseks. Nüüd ilmnes, et ka Täps laulab. Näiteks eile praamiga sõites laulis ta täiesti äratuntava viisi (ja vähesel määral äratuntavate sõnadega) "Viire takka". Ma isegi ei teadnud, et ta seda laulu kuulnud on. Kes ka pole, see võib kuulata:
Ja Tõruke teab selle laulu sõnu paremini kui mina.
Lisaks laulab Täps veel selliseid laule nagu "Muki on koerake" ja "karumõmmi unelaul". Tõruke laulab igasuguseid laule ja mõtleb vahel mõne juurde ka.
Emadepäeva kontserdil oli ka nii uhke vaadata, et Tõruke isegi laulis. Muidugi mitte nii uhkelt kui kodus, aga ikkagi laulis ja isegi oli ta häält pisut kuulda. Tantsu lõi ka. No mida uhke emasüda veel tahab? Kooki ja kakaod voodisse ja seda, et lapsed emadepäevakingituseks toad ära koristaks!

reede, mai 08, 2015

vahejuhtum parklas

Eile juhtus meie kohaliku poe parklas selline huvitav lugu. Läksin mina Tõrukesega poodi ja parkisin auto ära. Hakkasin poissi autost välja laskma, aga vaatasin, et üks auto tagurdab. Mõtlesin, et lasen autol ära minna enne kui oma pisikese pöörase liiklusesse lasen. Ootan siis ja vaatan möödaminnes seda tagurdavat autot. Väga mõnusalt aeglaselt, tasakesi ja sujuvalt liikus. Liigagi vaikselt. Mootor ei töötanud nimelt. Ega ei saanudki töötada, sest autos polnud ju kedagi, kes oleks süütevõtit keeranud.

Vaatasin mina siis seda ilma juhita autot ja mõtlesin, et ei tea kui kaugele ta niimoodi veereb ja kas peaks midagi tegema. Ja ei tea mida. Ja oi, näe, see liigub ju otse teise auto poole. Ei tea kas saab enne pidama. Ei vist ei saa. Õnneks oli parklas veel üks naine, kes juhita autot märkas ja kes ei olnud nii pika mõtlemisega kui mina ja pistis auto poole jooksu, et see kinni pidada. See tõi minu ka mõtisklustest välja. Jõudsime õnneks õigel ajal kohale. Umbes 10 cm jäi puudu sellest et kaks autot oleks ära mõlgitud. Lükkasime siis auto õige koha peale tagasi.  Auto omanikku ei paistnud kusagilt. Mõtlesime juba, et peamegi jääma sinna seda autot hoidma. Õnneks tõi üks meesterahvas kõrvalt haljasalalt paraja kivi auto ratta alla.
Sel hetkel kui mina parasjagu autot lükkasin, helises telefon. Hetkeks tundsin end ääretult kõikvõimsana - ühe käega lükkasin autot ja teisega hoidsin telefoni, et juristiga poolelioleva menetluse asjus nõu pidada.

kolmapäev, mai 06, 2015

Omadega rabas

Eile kui olin oma lapse magama pannud ja plaanisin tagumise poole diivanile toetada, hakkas Kubjas irisema, et sul on kolmveerand tänastest sammudest tegemata. Egas midagi, tõmbasin tenkad jalga ja läksin öhe. Sel korral otsustasin pisut kaugemale minna. Võtsin auto ja kihutasin (lubatud sõidukiiruse piires) rappa.
Kui ma esimese vaatetornini jõudsin oli kell juba pool kümme. Rabas oli muidugi äraütlemata ilus. Videvikuvalgus, kitsuke rada jändrike mändide vahelt uttu hajumas, lindude laul ja tundmatute elukate häälitsused.  Ühest küljest nii palju helisid, teisalt jälle täielik kaugenemine inimtekkelisest mürast. Ainult mina ja maagiline õhtuhämarus. Selles kergelt mentoolilõhnalises uduviirude ja järvepeegelduste hämaruses oli midagi maagilist. Justkui oleks mõnda muinasjuttu sattunud. Ma poleks sugugi imestunud kui  mõni  haldjas või vähemalt kääbikgi oleks üle minu raja vilksatanud. Võib-olla nad tegidki seda, ma lihtsalt oma töntside inimesesilmadega ei näinud seda. Ilmselt nii oligi. Ja kui nüüd järele mõelda, siis see roostes lennuki maandumisrajast tehtud matkarada meenutas ka oma rohmakuses pigem orkide kätetööd. Nii et võib-olla tegutsesidki Sõrmuste isanda tegelased hoopis meie kohalikus rabas. Kuigi kust me need mäed ja vulkaanid võtame, seda ma küll ei tea.

Ja siis oli seal üks kägu. See kukkus 5 korda, siis puhkas, tõmbas hinge, siis kukkus jälle 5 korda, siis puhkas, siis kuku-kuku-kuku-kuku-kuku, siis puhkas ja siis jälle 5 x kuku. Ja nii kõik see aeg, mis ma seal  rabas veetsin.
Rabas olles tabas mind veider vastuolu. Ühest küljest õhkas raba jahedust ja seal oli päris külm, samas hoolimata hilisest kellaajast oli õues veel täiesti valge nagu jaanipäeval. Mis meil siis on siin, talv või suvi või kevad?


Igatahes eilse õhtu laul oli see:

pühapäev, mai 03, 2015

Laatsaret

Meil oli siin vahepeal täitsa laatsaret püsti. Kõigepealt oksendas Täps ühel hommikul ja jäi koju mammaaeda. Rohkem küll ei oksendatud, aga vinguviirus lõi eriti karmilt välja ja kolm päeva ta muud ei teinud kui ainult virises ja vingus nagu väike põrsas aia vahel. Siis poolteist päeva hiljem oksendas Tõruke kogu elamise täis ja ülejäänud aja vedeles jõuetult voodis ja oli nii hale, et endalgi läks süda härdaks. Ta isegi ei virisenud mitte, lebas jõuetult ja magas tundide kaupa. Igatahes harilikust pujäänist polnud märkigi. Ja loomulikult ei söönud keegi mitte midagi.
Tundub, et täna on juba parem. Igatahes täna nõudis Tõruke juba "makaloni, kaltulit ja liha". See annab lootust.

Aga kes minu sammud ära käib, kui ma pean pujäänidega toas istuma?