Ruhnus

Möödunud nädalavahetuse tulemusena saime oma väikesaarte projekti taas ühe saarekese ette linnukese lisada ning külastamata tuletornide nimistust ühe maha tõmmata. Käisime Ruhnus. Ilm oli ilus, päike paistis ja tuul puhus. See viimane tähendas aga seda, et Runö kõikus. Ma olin juba jõudnud ära unustada kuidas ma ei armasta merel loksumist. Või noh mis siin merest rääkida, ma ei kannata isegi kiikumist ja ma kahtlustan, et juba maakera pöörlemisest/tiirlemisest tingitud liikumine ajab mul südame pahaks. Vot selline vinge saarlane olen.
Hoolimata lainetusest jõudsime näost kergelt rohekana saarele, kus ootas meid suur tervitussalk....sääski. Need mitte niivõrd sõbralikud kohalikud saatsid kogu meie matka, trügides meiega nii majakesse kui pugedes Tõrukese sääsevõrgu alla. Ainus koht, kus neist puhata sai oli imetabasel liivarannal. Kasutasin ka juhust ja testisin meres oma uut trikood. No et kas laguneb soolases vees ära või mitte. Üllatavalt kombel ta seda mitte ei teinud ja mina ei külmunud ka kringliks, mis ikkagi on üllatav arvestades tõsiasja, et jää oli ilmselt äsja-äsja ära sulanud. Muidu oli tore, sai lõõritavale liivale karu- ja kärujälgi tehtud ja muidu mõnusalt lebotatud. Muide, see liiv esitas klassikalist muusikat.

Meie pisike perepilt on jäädvustatud Päikesepüüdja kaamerasilma läbi.
Saarelt lahkusime oodatust varem ja olgem ausad, see oli ikka üks igavesti hea otsus, sest kõik te teate ju milliseks pühapäeva õhtul tuul läks... Seda tuult nautisime meie aga juba Pärnus, kus ei pidanud vankri lükkamisega vaeva nägema, kuna see purjetas tuules päris mõnnalt.
Nüüd aga tuleb reisikotid uuesti lahti pakkida ja riided puhtaks pesta, sest peatselt ootab mind ees uus pakkimine ja juba järgmine matk. Sel korral Lõuna-Eestisse. Majakaprogrammi sealt ilmselt uusi majakaid ei saa, aga kauneima kirikukuke valimise projekt ilmselt täieneb küll.